Metsik. Cheryl Strayed

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seletada.

      Kuid nüüd, kus ta oli suremas, teadsin kõike. Mu ema oli juba minus. Mitte ainult see osa emast, mida mina tundsin, vaid ka see, mis oli olnud enne mind.

*

      Ma ei pidanud kaua Minneapolise ja kodu vahet sõitma. Veidi üle kuu. Mõttest, et mu ema elab vaid aasta, sai ruttu kurb unenägu. Me olime Mayo kliinikus käinud kaheteistkümnendal veebruaril. Kolmandal märtsil pidi ta seitsmekümne miili kaugusele Duluthi haiglasse minema, sest tal olid kohutavad valud. Haiglasse minekuks riietudes avastas ema, et ei suuda sokke jalga panna, ja kutsus mind appi. Ta istus voodil ja mina laskusin tema ette põlvili. Ma polnud kunagi teisele inimesele sokke jalga pannud ja see oli raskem, kui olin arvanud. Need ei läinud hõlpsasti jalga. Need olid keerdus. Ma vihastasin ema peale, nagu hoiaks ta nimme jalga nii, et ma sokki talle jalga ei saa. Ta laskus voodis käte toel poolselili, silmad kinni. Ma kuulsin tema sügavaid aeglasi hingetõmbeid.

      „Pagan võtku,” ütlesin. „Aita mind.”

      Ema vaatas mulle otsa ega lausunud tükk aega sõnagi.

      „Kullake,” ütles ta viimaks minu poole vaadates ja tõstis käe, et mu pead silitada. Seda sõna pruukis ta mu lapsepõlves tihti, lausudes seda väga erilise tooniga. Ma ei tahtnud, et oleks nii – et öeldaks üksainus sõna „kullake”, aga nii see oli. Just kannatustega leppimine pahandas mind ema juures kõige rohkem, tema lõputu optimism ja rõõmsameelsus.

      „Lähme,” ütlesin, kui olin läbi häda talle kingad jalga saanud.

      Kui ema mantlit selga pani, olid tema liigutused aeglased ja kohmakad. Majas liikudes otsis ta seintelt tuge, kaks lemmikkoera püsisid tal kannul, toppisid oma nina talle pihku ja vastu reisi. Ma vaatasin, kuidas ema neil pead patsutab. Mul polnud enam ühtki palvet. Sõnad „mingu põrgu” olid mu suus kui kaks kuiva tabletti.

      „Hüvasti, kallikesed,” ütles ema koertele. „Hüvasti, maja,” ütles ta minu kannul uksest välja astudes.

      Mulle polnud pähegi tulnud, et ema võiks surra. Kuni selle hetkeni, mil ta surijaks tunnistati, polnud ma selle peale tulnud. Ta oli terviklik ja ületamatu – minu elu hoidja. Ta jääb vanaks ja töötab endiselt aias. See kujutluspilt oli mu mõtteis kinnistunud otsekui mõni mälestus ema lapsepõlvest, mida ta oli minu pealekäimisel nii üksikasjalikult kirjeldanud, et see oli mul meeles, nagu oleks minu oma. Ta on kord vana ja ilus nagu Georgia O’Keeffe’i4 mustvalge foto, mille olin kunagi talle saatnud. Paar esimest Mayo kliinikust lahkumise järgset nädalat hoidsin sellest kujutelmast küünte ja hammastega kinni, aga siis, kui ema oli Duluthi hooldushaiglasse sisse võetud, hargnes too kujutelm lahti, andis maad teistele, tagasihoidlikumatele ja tõesematele kujutlustele. Kujutlesin ema oktoobris; kirjutasin mõttes selle stseeni üles. Ja siis kujutlesin teda augustis ja seejärel mais. Iga möödunud päevaga koorus lahti veel üks kuu.

      Esimesel haiglapäeval pakkus õde emale morfiini, aga tema keeldus. „Morfiini antakse surijatele,” ütles ta. „Morfiin tähendab, et lootust ei ole.”

      Kuid ta seisis sellele vastu vaid ühe päeva. Ta magas ja ärkas, rääkis ja naeris. Ta karjus valust. Mina olin ema juures päevaajal ja Eddiele jäid ööd. Leif ja Karen hoidsid eemale ning leidsid ettekäändeid, mis olid minu meelest seletamatud ja vihale ajavad, ehkki näis, et mu õe ja venna puudumine mu ema ei häiri. Teda huvitas vaid valu leevendamine – võimatu ülesanne morfiinidooside vahele jääval ajal. Me ei osanud iial õigesti tema patju sättida. Ühel õhtupoolikul tuli tuppa arst, keda ma polnud varem näinud, ja selgitas, et mu ema sureb õige pea.

      „Kuid ainult kuu aega on möödas,” ütlesin nördinult. „Teine arst ütles, et ta elab aasta.”

      Mees ei vastanud. Ta oli noor, võib-olla kolmekümneaastane. Ta seisis ema kõrval, leebe karvane käsi taskus, ja vaatas voodis lebavat ema. „Sellest hetkest peale on meie ainuke mure, et tal oleks mugav.”

      Mugav, ja ometi püüdsid õed anda talle nii vähe morfiini kui võimalik. Üks õde oli mees, ja ma nägin tema suguti piirjooni liibuvatest valgetest põetajapükstest esile tungimas. Ma oleksin kangesti tahtnud ta ema voodijalutsi taha väikesesse tualettruumi tõmmata ja end talle pakkuda, teha ükskõik mida, kui ta meid aitaks. Samuti tahtsin temalt naudingut saada, tunda tema keha raskust enda vastas, tunda tema huuli oma juustel ja kuulda, kuidas ta ikka ja jälle mu nime kordab, sundida teda mind tunnustama, seda tähtsaks pidama, pigistada tema südamest välja halastus meie vastu.

      Kui ema temalt veel morfiini palus, tegi ta seda nii, nagu ma polnud veel kunagi kedagi palumas kuulnud. Hull koer. Mees ei vaadanud ema, kui too teda palus, vaid oma käekella. Mehe ilme jäi vastusest olenemata samaks. Mõnikord andis ta emale sõna lausumata morfiini, teinekord ütles „ei” häälega, mis oli niisama pehme nagu suguti tema pükstes. Siis hakkas ema paluma ja tihkuma. Ta nuttis ja pisarad voolasid vales suunas. Mitte mööda põski alla suunurkadesse, vaid silmanurkadest kõrvadesse ja voodile laotunud juuksepahmasse.

      Ema ei elanud aastat. Ta ei elanud oktoobrini, augustini ega maini. Ta elas nelikümmend üheksa päeva pärast seda kui esimene, Duluthi arst oli talle öelnud, et tal on vähk, nelikümmend neli päeva pärast seda, kui Mayo kliiniku tohter oli seda kinnitanud. Kuid iga päev oli igavik, üks teise kukil, külm selgus sügava udu keskmes.

      Leif ei tulnud ema vaatama. Karen käis ühe korra, kui olin teda veennud, et ta peab tulema. Mind täitis masendus ja raevukas uskmatus. „Ma ei taha teda niisugusena näha,” põhjendas õde mannetult, kui me rääkisime, ja puhkes siis nutma. Vennaga ei saanud ma rääkida – kus ta neil päevil viibis, jäi Eddiele ja mulle saladuseks. Üks sõber ütles, et ta on Sue-nimelise tüdruku juures St. Cloudis. Teine oli teda näinud Sheriffi järvel jääaugust kala püüdmas. Mul polnud aega asja uurida, väsinud nagu ma olin, kuna veetsin kõik päevad ema juures: hoidsin plastanumaid, kuhu ta saaks oksendada, kohendasin ikka ja jälle võimatuid patju, upitasin ta üles ja potitoolile, mille õed olid tema voodi kõrvale asetanud, meelitasin teda natukenegi sööma toitu, mille ta kümne minuti pärast välja oksendas. Enamasti vaatasin, kuidas ta magas, see oli kõige raskem ülesanne – näha teda puhkamas, nägu ikka veel valust krampis. Iga kord, kui ta liigutas, õõtsatasid kõikjal tema ümber rippuvad torud ja mu süda hakkas kloppima kartusest, et ta nihutab nõelu, mis ühendasid torusid tema paistes randmete ja kätega.

      „Kuidas sa end tunned?” kudrutasin lootusrikkalt, kui ema ärkas, ning sirutasin torude vahelt käe, et tema juukseid siluda.

      „Oi, kullake,” oli enamasti ainus, mida ema öelda suutis. Ja siis pööras ta pilgu kõrvale.

*

      Ma uitasin haigla koridorides, sellal kui ema magas, kiikasin teistesse palatitesse, kui nende avatud ustest möödusin, silmasin vilksamisi rängalt köhivaid lillaka jumega vanu mehi, naisi, kelle töntsakad põlved olid sidemeis.

      „Kuidas läheb?” küsisid õed minult nukral toonil.

      „Peame vastu,” vastasin, nagu ma oleksin „meie”.

      Kuid olin ainult mina üksi. Mu mees Paul tegi kõik, mis suutis, et ma end nii üksildaselt ei tunneks. Ta oli ikka veel see lahke ja õrn mees, kellesse olin armunud mõni aasta varem, see, keda olin armastanud nii kirglikult, et vapustasin kõiki, abielludes temaga just enne kahekümneaastaseks saamist, aga kui ema surema hakkas, oli miski minu sisimas Pauli jaoks surnud, ükskõik mida ta ka ei teinud või ei öelnud. Sellegipoolest helistasin talle iga päev pikkadel õhtupoolikutel haigla telefoniautomaadist või õhtuti ema ja Eddie kodust. Me ajasime kaua juttu ja mina nutsin ning rääkisin talle kõigest ja tema nuttis koos minuga ja püüdis olukorda õige pisut leevendada, aga tema sõnad kõlasid õõnsalt. Tundus peaaegu, nagu ei suudaks ma neid üldse kuulata. СКАЧАТЬ