Metsik. Cheryl Strayed

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ veel üks asi – vesi.

      Olin matka alustamiseks valinud just selle punkti, kuna arvestuste kohaselt kulus mul sealt umbes sada päeva Oregoni osariiki Ashlandi jõudmiseks – seal olin algselt kavatsenud matka lõpetada, sest olin linna kohta kiidusõnu kuulnud ja arvasin, et tahan ehk sinna elama jääda. Mitu kuud tagasi olin sõrmega mööda kaarti alla lõuna poole vedanud, miile ja päevi kokku lugenud ning jäänud pidama Mojave kõrbe loodepoolses servas Mojave linna lähistel asuvas Tehachapi kurus, kus PCT ristub 58. maanteega. Alles paar nädalat tagasi olin taibanud, et ma alustan matka ühel raja kõige kuivemal lõigul, lõigul, kus isegi kõige kiiremad, parimas vormis ja kogenud matkajad ei jõua alati päevaga ühest veeallikast teiseni. Minu puhul on see võimatu. Oletasin, et mul kulub kaks päeva esimese, seitsmeteistkümne miili kaugusel asuva veekogu juurde jõudmiseks, sestap pidin kaasa võtma nii palju vett, et sellest jätkuks.

      Täitsin oma 32-untsised pudelid vannitoa kraani all ja panin seljakoti võrgust küljetaskutesse. Kaevasin välja seljakoti põhisahtlisse surutud kaamelipauna ja täitsin selle kõik 2,6 gallonit. Vesi, nagu hiljem teada sain, kaalub 8,3 naela gallon. Ma ei tea, kui palju mu seljakott sel esimesel päeval kaalus, kuid tean, et vesi üksi kaalus 24,5 naela. Ja need olid täbarad 24,5 naela. Kaamelipaun oli nagu veega täidetud hiiglasuur lamedavõitu õhupall, mis loksus, paindus, libises mu käte vahelt välja ja matsatas põrandale, kui püüdsin seda seljakoti külge kinnitada. Pauna ääristasid kinnituspaelad; nägin hirmsat vaeva, et pista elastsed rihmad neist läbi nii, et paun ripuks fotoaparaadikoti, sandaalide, termoskruusi ja küünlalaterna kõrval, kuni vihastasin, võtsin termoskruusi ära ja viskasin toa teise otsa.

      Viimaks, kui kõik, mis ma pidin kaasa võtma, oli paigas, rahunesin. Olin valmis alustama. Panin kella käe peale, päikeseprillid roosa neopreenpaelaga kaela, mütsi pähe ja vaatasin seljakotti. See oli ühtaegu tohutu suur ja kompaktne, üpris uhke ja araks tegevalt eneseküllane. See oli nagu elusolend, kelle seltskonnas ma ei tundnud end päris üksi. Kui seisin, ulatus kott mulle pihani. Ma haarasin sellest kinni ja kummardusin, et see üles tõsta.

      Kott ei liikunud paigast.

      Ma laskusin kükakile, haarasin tugevamini koti raamist ja püüdsin uuesti seda kergitada. Kott ei liikunud ikka veel. Mitte tolligi. Püüdsin kotti mõlema käega upitada seda karukaisutusse haarates, jalad kindlalt maha toetatud, püüdsin kõigest hingest ja väest ja kogu tahtejõuga, kogu olemusega. Kott ei liikunud ikka veel. Niisama hästi oleksin võinud püüda Volkswageni põrnikat üles upitada. Kott nägi välja nii kena, nii valmis laskma end selga võtta – ja ometi oli see võimatu.

      Istusin selle kõrvale põrandale ja kaalusin oma olukorda. Kuidas ma tassin seljakotti rohkem kui tuhat miili üle kaljuste mägede ja veetute kõrbete, kui ma ei suuda seda kliimaseadmega toas tolligi nihutada? See oli pöörane, ja ometi pidin ma selle koti üles tõstma. Mulle polnud pähegi tulnud, et ma seda ei suuda. Ma olin lihtsalt mõelnud, et kui kogun kokku kõik asjad, mida mul jalgsi matkates vaja on, on nende kaal selline, mida ma kanda jaksan. REI inimesed, tõsi küll, olid oma monoloogides üsna tihti koti kaalu maininud, aga ma polnud sellele kuigi palju tähelepanu pööranud. Tundus, et on tähtsamaid küsimusi, millega arvestada. Näiteks kas krae võimaldab kapuutsi niimoodi kokku tõmmata, et see mu hingamist ei takista.

      Ma mõtlesin, mida võiksin kotist välja võtta, aga iga ese tundus kas ilmselgelt vajalik või siis hädaolukorras nii tarvilik, et ma ei söandanud midagi maha jätta. Pidin püüdma seljakotti tassida, nagu see oli.

      Sööstsin üle vaiba ja sättisin tagumiku otse seljakoti ette, pistsin käed läbi õlarihmade ja panin rinnarihma kinni. Tõmbasin sügavalt hinge ning hakkasin end õõtsutama, et hoogu võtta, kuni viimaks täiest jõust ettepoole viskusin ja neljakäpakile maandusin. Seljakott polnud enam põrandal. See oli ametlikult minuga ühendatud. Kott tundus endiselt raske nagu Volkswageni põrnikas, ainult et nüüd oli see Volkswageni põrnikas mu selga pargitud. Ma püsisin mõne hetke paigal, püüdes tasakaalu kätte saada. Pikkamööda ajasin jalad sirgu, samal ajal kätega kliimaseadmest kinni haarates, kuni olin uurakil ja sain end püsti vinnata. Seljakoti raam kriiksatas, kui ma tõusin, sest ka see pinguldus kohutava raskuse all. Kui püsti sain – see tähendab, end röötsakil püstakile ajasin –, oli mul käes avadega metallpaneel, mille olin pingutades kogemata kliimaseadmelt ära rebinud.

      Ma ei saanud isegi proovida paneeli tagasi panna. Seade, mille külge pidin selle panema, oli minust vaid mõne tolli kaugusel, kuid selle vahemaa läbimine käis mulle täiesti üle jõu. Ma toetasin paneeli seina najale, panin puusarihma kinni ning kakerdasin ja tuigerdasin mööda tuba ringi, raskuskese igasse suunda kaldumas, kui kas või naalduda üritasin. Raskus rebis valusalt mu õlgu, nii et tõmbasin puusarihma üha enam ja enam koomale, püüdes koormat tasakaalu saada, tõmbasin oma keskkoha nii tihedalt kinni, et ihu kummaltki poolt välja pungitus. Seljakott kerkis mu kukil nagu mantelkorsten, ulatus mitu tolli mu peast kõrgemale ja pitsitas mind kuni sabakondini välja nagu kruustangidega. Ma tundsin end üsna kehvasti, aga võib-olla seljakotiga matkajad just nii end tunnevadki.

      Ma ei teadnud.

      Ma teadsin vaid, et on aeg teele asuda, niisiis tegin ukse lahti ja astusin valgusse.

      II

      RAJAD

      Sõnad on eesmärgid.

      Sõnad on kaardid.

ADRIENNE RICH„Vrakki sukeldudes”

      Kas sa võtad mind nii, nagu olen?

      Kas võtad?

JONI MITCHELL7„California”

      4

      PACIFIC CREST TRAIL I: CALIFORNIA

      Ma olin elus palju tobedaid ja ohtlikke tegusid teinud, aga võõra inimese auto peale hääletamist nende hulgas veel polnud. Ma teadsin, et hääletajatega juhtub hirmsaid asju, eriti üksi hääletavate naistega. Neid vägistatakse ja neil raiutakse pea maha. Neid piinatakse ja jäetakse surnu pähe maha. Kuid White’i motelli lähedal asuvasse bensiinijaama kõndides ei võinud ma lasta sellistel mõtetel end häirida. Kui ma just ei tahtnud kaksteist miili mööda palavat maanteeserva matkarajani kõmpida, pidin auto peale saama.

      Pealegi oli hääletamine see, mida PCT-matkajad aeg-ajalt tegid. Ja mina olin PCT-matkaja, õigus? Õigus?

      Õigus.

      „Pacific Crest Trail I: California” oli protsessi selgitanud tavapärase kannatlikkusega. Mõnel pool ristus PCT teega ja selle tee ääres mitme miili kaugusel oli postkontor, kuhu matkaja pidi saatma kasti toidu ja muude varudega, mida ta retke järgmisel lõigul vajab. Hääletamine oli vaid asjalik lahendus, kui oli vaja neid kaste ära tuua ja rajale naasta.

      Ma seisin bensiinijaama hoone seina ääres asuvate limonaadiautomaatide juures, vaatasin tulijaid ja minejaid, püüdes mõnele lähenemiseks julgust kokku võtta, lootes õiget inimest nähes tunnetada, et olen väljaspool ohtu. Vaatasin kõrbepäikeses hallinenud vanu mehi, kauboikaabu peas, ja peresid, kelle auto oli juba täis, teismelisi, kelle autode lahtistest akendest üürgas muusika, kui nad peatusid. Keegi ei paistnud otseselt mõrtsuka ega vägistaja moodi, aga keegi ei paistnud ka õige inimese moodi. Ma ostsin purgi kokakoolat ja jõin sundimatu hoiakuga, mis pidi varjama tõsiasja, et ma ei suuda oma turjal istuva uskumatult raske koorma tõttu sirgelt seista. Viimaks pidin algust tegema. Kell oli peaaegu üksteist, juunikuine kõrbepäev läks üha palavamaks.

      Colorado numbrimärgiga väikebuss jäi seisma ja kaks meest astusid välja. Üks oli umbes minuvanune, teine paistis olevat viiekümnendates СКАЧАТЬ