Marslane. Andy Weir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mitte päriselt.

      Ütleme siis, et suudaksin nii palju haritavat maad valmis seada. Tundub mõistlikuna. Kust ma vett saan? Et saada 62 ruutmeetri asemel 126 ruutmeetrit kümne sentimeetri sügavust mullakihti, on mul vaja veel 6,4 kuupmeetrit pinnast (veel labida liigutamist, jee!) ja see vajab omakorda üle 250 liitri vett.

      Need 50 olemasolevat liitrit on mõeldud mulle joogiks, kui vee taaskasutussüsteem peaks katki minema. Seega on mul oma 250-liitrisest eesmärgist puudu 250 liitrit.

      Phäh. Ma lähen magama.

LOGIKIRJE: 26. SOL

      Täna oli kontimurdev, kuid edukas päev.

      Mul oli mõtlemisest kõrini ja selle asemel, et üritada välja nuputada, kust saada 250 liitrit vett, tegin hoopis füüsilist tööd. Mul on vaja majja paganama suur hunnik pinnast tuua, isegi kui see on hetkel veel kuiv ja kasutu.

      Sain kuupmeetri sisse toodud, enne kui surmväsimus peale tuli.

      Siis saabus tunnikeseks külla pisikene liivatorm ja kattis päikesepatareid igasuguse jamaga. Seega pidin ma uuesti skafandri selga ajama ja tegema järjekordse EVA. Olin terve selle aja näruses tujus. Tohutusuure päikesepatareide välja puhtaks pühkimine on igav ja füüsilist pingutust nõudev. Ent kui töö oli tehtud, siis naasin oma väikesesse Marsi-majja preerias.

      Kätte hakkas jõudma järgmine mulla topeldamise aeg ja mõtlesin, et võiksin siis juba ka selle töö kaelast saada. Sellele kulus tund. Üks topeldamine veel ja muld on kasutamiseks valmis.

      Mõistsin lisaks, et käes on aeg kartulid seemne saamiseks maha panna. Olin mulda piisavalt topeldanud, et võisin jätta sellest ühe nurgakese puutumata. Mul oli kaksteist kartulit, millega tööd alustada.

      Küll ma olen ikka üks kuradima õnnelik litapoeg, et need kartulid ei ole külmutatud ja veetustatud ning siis purustatud. Miks pani NASA meile kaasa kaksteist kartulit, mida hoiti külmas, kuid ei külmutatud? Ja miks transportida neid rõhku vajava lastina koos meiega, mitte mõnes kastis koos ülejäänud Marsi-maja varustusega? Sest NASA hulluarstid arvasid, et meile mõjuks hästi see, kui saaksime tänupüha puhul koos süüa teha. Mitte lihtsalt toitu süüa, vaid seda päriselt valmistada. Tõenäoliselt peitub selles mingisugune loogika, aga keda see huvitab.

      Lõikasin kartulid neljaks tükiks ja vaatasin üle, et igale tükile jääks vähemalt kaks silma. Silmad on need, kust kartulid idanema hakkavad. Lasin neil paar tundi niisama seista, et lõikepinnad kuivaksid, ja poetasin need siis nurgas mulda, jättes pistikute vahele piisavalt ruumi. Jumal olgu teiega, väikesed tuhlid. Mu elu sõltub teist.

      Tavatingimustes võtab korraliku suurusega kartulite kasvatamine aega vähemalt 90 päeva. Aga mina ei saa nii kaua oodata. Ma pean kogu oma saagi tükkideks lõikama, et ülejäänud põllule seemnekartuleid saada.

      Tõstsin maja temperatuuri kosutava 25,5 kraadini, sest saan taimed niimoodi kiiremini kasvama panna. Lisaks annavad sisevalgustid neile piisavalt „päikesevalgust” ja minu tööks jääb tagada, et taimed saaksid palju vett (kui mõtlen välja, kust seda vett saada). Taimi ei oota ees halb ilm, neid ei tule kimbutama ükski parasiit ning ükski umbrohi ei hakka nendega mulla ega toitainete pärast võistlema. Selliste heade eeldustega peaks neljakümne päeva pärast olema minu saagiks hulk terveid ja idanevaid mugulaid.

      Otsustasin, et üheks päevaks piisas nüüd farmer Marki mängimisest küll.

      Õhtusöögiks võtsin terve toidupaki. Olin selle ära teeninud. Pealegi olin kulutanud hulga kaloreid ja tahtsin neid tagasi saada.

      Sobrasin komandör Lewise asjades, kuni leidsin tema isikliku mälupulga. Kõik võisid Marsile kaasa võtta täpselt sellist digitaalset meelelahutust, nagu tahtsid, ja mul oli nüüdseks Johansseni The Beatlesi albumite kuulamisest kõrini. Oli aeg vaadata, mida Lewisel mulle pakkuda on.

      Viletsad telesarjad. Seda oligi tal pakkuda. Lugematul hulgal iidsetest aegadest pärinevate telesarjade hooaegu.

      Nojah. Ega vaesel valida ole. Vaatame siis sarja „Three’s Company”4.

LOGIKIRJE: 29. SOL

      Olen viimaste päevade töö tulemusena kogu vajamineva pinnase majja sisse saanud. Valmistasin lauad ja koid ette, et need mulla kaalule vastu peaksid, ja tõstsin pinnase juba peale. Mul ei ole ikka veel vett, et pinnast viljakandvaks muuta, aga mul on mõned mõtted. Tõeliselt halvad mõtted, aga mõtted sellegipoolest.

      Tänaseks suureks saavutuseks oli kulgurite iseavanevate telkide püstipanek. Probleemiks on aga see, et need ei ole loodud pidevaks kasutamiseks.

      Telgi tööpõhimõtteks on, et see tuleb avada, siis sinna sisse pugeda ja abi ootama jääda. Selle õhulüüs koosneb tegelikult ainult ventiilidest ja kahest uksest. Õhulüüsis olev rõhk tuleb muuta vastavaks sellele, kummal pool ise parasjagu oled, astuda siis sisse, muuta rõhk vastavaks teisel pool olevaga, ja siis väljuda. See tähendab, et iga kasutuskorraga läheb kaduma palju õhku. Pean aga käima seal sees vähemalt korra päevas. Mõlema telgi ruumala on küllaltki väike ja seetõttu ei saa ma õhukadu lubada.

      Kulutasin tunde, et välja mõelda, kuidas saaksin iseavanevate telkide õhulüüsid Marsi-maja õhulüüside külge ühendada. Mul on majas kolm õhulüüsi. Oleksin valmis neist kaks telkide kasutusse andma. See oleks olnud vaimustav.

      Eriti masendavaks teeb olukorra see, et iseavanevate telkide õhulüüse saab teiste õhulüüside külge ühendada! Telkides võivad olla inimesed, kes on saanud viga või kellel ei ole piisavalt skafandreid. Inimesed on vaja sealt niimoodi välja saada, et nad kaitseta Marsi atmosfääri meelevalda ei jääks.

      Ent nood telgid olid valmistatud selle mõttega, et kaaslased tulevad hättajäänuid kulguriga päästma. Marsi-maja õhulüüsid on palju suuremad ja erinevad märkimisväärselt kulgurite õhulüüsidest. Kui asja üle pikemalt järele mõelda, siis ei ole ju tegelikult ühtki põhjust, miks keegi peaks tahtma iseavanevat telki Marsi-majaga ühendada.

      Kui sa just ei ole üksinda Marsil lõksus, nii et kõik arvavad, et oled surnud, ja pead elus püsimise nimel meeleheitlikku võitlust aja ja loodusjõududega. Aga teate, kui see äärmuslik juhus välja arvata, siis ei ole selleks tõesti ühtki põhjust.

      Seega otsustasin lõpuks, et pean olukorraga leppima. Kaotan iga kord telk sisenedes või sealt väljudes õhku. Hea uudis on, et mõlemal iseavaneval telgil on väliküljel õhu toiteventiilid. Telgis olijad võivad lisaõhku vajada ja seda saab kulgurist telki lasta, kui need omavahel õhuvoolikuga ühendada. Tegelikult ei kujuta see endast midagi muud kui voolikut, mille abil jagavad telk ja kulgur sama õhku.

      Marsi-maja ja kulgurid kasutavad ühesuguse standardse suurusega voolikuid ja ventiile ning sain tänu sellele telgid otse Marsi-maja külge ühendada. Seeläbi taastub telkides automaatselt õhk, mis läheb minu sisse-välja käimiste tõttu kaduma (meie, NASA kutid, kutsume seda sisse- ja väljalaskeks).

      NASA ei teinud nende iseavanevate telkide osas sugugi nalja. Kohe kui kulguris paanikanupule vajutasin, kostis kõrvulukustav vilin ja telk paiskus lahti, jäädes kulguri õhulüüsi otsa. Avanemiseks kulus umbes kaks sekundit.

      Sulgesin õhulüüsi kulguripoolse ukse ja sain nii endale kena isoleeritud telgi. Õhuvooliku ühendamine oli lihtne (kasutan seadmeid ka ometi kord niimoodi, nagu ette nähtud). Siis tõin telki sisse vajamineva pinnase, käies paar korda õhulüüsi kaudu sisse-välja (Marsi-maja neutraliseeris automaatselt tekkinud õhukao).

      Kordasin sama protseduuri ka teise telgiga. СКАЧАТЬ