Marslane. Andy Weir
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Marslane - Andy Weir страница 9
Название: Marslane
Автор: Andy Weir
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Героическая фантастика
isbn: 9789949278077
isbn:
Lõikasin paar kõige suuremat kilekotti lahti ja kleepisin need teibiga kokku, et moodustuks omalaadne telk. Tegelikult oli see pigem ekstrasuure kilekoti moodi. Mul õnnestus katta sellega kogu laud, millele olin laotanud oma hullu teadlase hüdrasiinieksperimendi varustuse. Panin lauale mõned nipsasjad, et kile iriidiumkaussi ei vajuks. Õnneks on kilekotid läbipaistvad ja näen tänu sellele ikkagi, mis nende all toimub.
Järgmisena ohverdasin ülla eesmärgi nimel ühe skafandri. Mul oli vaja õhuvoolikut. Lõppude lõpuks on mul ju mitu skafandrit üle. Kokku on neid kuus, üks igale meeskonnaliikmele. Seega ei ole mul midagi ühe skafandrimõrva vastu.
Lõikasin suurde isetehtud kilekotti augu ja teipisin voolikuotsa oma kohale. Korralik kinnitus, arvan ma.
Riputasin Johansseni rõivastest saadud ribade abil vooliku teise otsa Marsi-maja kupli alla, kasutades kinnituseks kahte erineva nurga all seotud riba (et need oleks vooliku avausest kenasti eemal). Nüüd oli mul olemas väike korsten. Vooliku avaus oli umbes sentimeetrise diameetriga. Loodetavasti on ava sobiv.
Vesinik on pärast reaktsiooni kuum ja tahab üles kerkida. Lasen selle siis korstnast üles ja süütan, kui see voolikust väljub.
Siis pidin leiutama tule.
NASA nägi palju vaeva selleks, et mitte miski siin ei saaks süttida. Majas on kõik metallist või põlemiskindlast plastmassist valmistatud ning univormid on sünteetilised. Vajasin midagi, mis põleks järjekindlalt, mingisugust pilootleeki. Mul ei ole oskusi, et voolikust piisavas koguses H2 välja lasta, nii et leek pidevalt põleks ja ma ennast samal ajal ära ei tapaks. See jätab eksimiseks liiga palju ruumi.
Pärast kaaslaste isiklike asjade läbituhnimist (teate, kui nad oleks tahtnud privaatsust, siis poleks nad pidanud mind koos oma asjadega Marsile maha jätma) leidsin otsitava.
Martinez on pühendunud katoliiklane. Teadsin seda. Ma ei teadnud aga, et ta oli missioonile väikese puust risti kaasa võtnud. Olen kindel, et ta pidi selleks NASA kadalipust läbi minema, ent tean ka, et Martinez on üks kuradima kangekaelne litapoeg.
Murdsin näpitstange ja kruvikeerajat kasutades püha eseme pikkadeks peergudeks. Oletan, et kui Jumal on olemas, siis ei ole tal minu hetkeolukorda arvesse võttes selle vastu midagi.
Kui minu kasutuses oleva ainsa religioosse eseme hävitamine tähendab, et jään Marsi vampiiride ees kaitseta, siis pean sellega lihtsalt riskima.
Marsi-majas on sädeme tekitamiseks piisavalt juhtmeid ja patareisid. Aga puitu ei saa lihtsalt väikesest elektrisädemest süüdata. Seega korjasin kokku kohalike palmipuude kiulist koort, siis hankisin kaks puupulka ja hõõrusin neid üksteise vastu, tekitamaks piisavalt friktsiooni, et …
Ei, mitte päriselt. Juhtisin pulgale puhast hapnikku ja tekitasin siis sädeme. See süttis nagu tuletikk.
Keerasin ventiili lahti, minitõrvik käes, ja lasin hüdrasiinil aeglaselt voolama hakata. See särises iriidiumil ja kadus. Peagi paiskusid mu korstna otsast välja väikesed leegipahvakud.
Põhiline asi, millel pidin silma peal hoidma, oli temperatuur. Hüdrasiini lagunemine on äärmiselt eksotermiline reaktsioon. Seega lasin korraga laguneda vaid väga väikesel hüdrasiini kogusel ja jälgisin pidevalt termopaari näidikut, mille olin iriidiuminõu külge kinnitanud.
Ja see protsess töötas!
Igas hüdrasiinimahutis on veidi üle 50 liitri hüdrasiini, millest piisaks 100 liitri vee valmistamiseks. Mind piirab hapnikutootmine, kuid olen nüüd niivõrd elevil, et olen valmis ära kasutama poole oma hapnikuvarudest. Ühesõnaga lõpetan siis, kui mahuti on pooltühi ja olen saanud 50 liitrit vett!
Nii, sellele kulus küll väga palju aega. Olen hüdrasiiniga terve öö jännanud. Aga sain töö tehtud.
Oleksin ka kiiremini valmis saanud, kuid oletasin, et ettevaatlikkus on kinnises ruumis raketikütuse süütamisel esmatähtis.
Oh sa poiss, siin on nüüd ikka tõega täielik troopiline vihmamets.
Marsi-majas on peaaegu 30 kraadi ja õhuniiskus on laes. Kummutasin õhku just terve tonni kuumust ja 50 liitrit vett.
Kogu selle protsessi käigus pidi vaene maja asuma segadust tekitava väikelapse ema rolli. Maja on lisanud minu ärakasutatud hapniku asemele uut ja vee taaskasutussüsteem üritab õhuniiskust mõistlikule tasemele langetada. Kuumuse osas ei ole sel aga võimalik midagi ette võtta. Marsi-majas ei ole tegelikult konditsioneeri. Marsil on külm. Keegi ei osanud oletada, et peaksime kuidagi liigsest soojusest lahti saama.
Olen nüüdseks alarmide pideva plärinaga juba harjunud. Tulekahjualarm jäi lõpuks vait, kuna tuli on nüüd kustunud. Madala hapnikusisalduse alarm peaks ka peagi vait jääma. Kõrge õhuniiskuse alarmiga läheb veidi kauem. Vee taaskasutussüsteemil on tänaseks töö olemas.
Hetkeks hakkas piiksuma veel üks alarm. Vee taaskasutussüsteemi peapaak oli täis. Oo jee! Vot selliseid probleeme ma endale tahangi!
Mäletate seda skafandrit, mille ma eile ära lõhkusin? Riputasin selle varna ja tassisin sinna vee taaskasutussüsteemi paagist ämbritäite kaupa vett. Skafander mahutab terve atmosfääri jagu õhku. See peaks paarile veeämbritäiele vastu pidama küll.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.