Marslane. Andy Weir

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peatanud. Seetõttu oli skafandris ainult üks auk (ja muidugi üks auk ka minus).

      Löök oli paisanud mind tükk maad kaugemale ja olin veerenud järsust nõlvakust alla. Kuidagimoodi olin maandunud näoli – mu asend surus antennitüki nürinurga alla ja lükkas skafandris olevat auku tugevalt keerdu. See sulges augu nõrgalt.

      Siis tilkus mu haavast hulganisti verd alla augu poole. Kui veri jõudis avauseni, aurustus veres olev vesi väljuva õhu ja madala rõhu tõttu kiiresti, jättes maha kleepuva plöga. Sellele järgnes veel verd ja ka see muutus plögaks. Lõpuks sulges see augu ümber olevad praod ja vähendas leket niivõrd, et skafander suutis selle neutraliseerida.

      Skafander sai oma tööga imetlusväärselt hästi hakkama. Tajudes rõhulangust, pumpas see katkematult minu lämmastikuballoonist õhku juurde, et kadu kompenseerida. Kui leke oli muutunud piisavalt väikeseks, siis pidi skafander uut õhku lihtsalt aeglaselt ja peene nirena lisama, et kaotatut tasa teha.

      Mõne aja pärast said skafandri CO₂ (süsihappegaasi) absorberid täis. See on tegelik faktor, mis piirab skafandri võimet inimelu päästa. Oluline ei ole see, kui palju hapnikku saad endaga kaasa võtta, vaid see, kui palju CO₂ saad eemaldada. Marsi-majas on mul olemas oksügenaator: suur masin, mis lagundab CO₂ , et saada sealt hapnik tagasi. Kuid skafandrid peavad olema kantavad ja seepärast kasutatakse neis lihtsat keemilist absorbeerimisprotsessi koos ühekordsete filtritega. Olin maganud niivõrd kaua, et mu filtrid olid kasutud.

      Skafander mõistis probleemi tõsidust ja läks hädaabirežiimile, mida insenerid kutsuvad aadrilaskmiseks. Kuna skafandril ei olnud mingit muud moodust CO₂ eemaldamiseks, siis väljutas see teadlikult Marsi atmosfääri õhku ja pumpas selle asemele sisse lämmastikku. Lekke ja aadrilaskmise tõttu sai lämmastik kiiresti otsa. Alles oli jäänud vaid mu hapnikuballoon.

      Seetõttu tegi skafander veel viimase võimaliku käigu minu elushoidmiseks. See hakkas pumpama kaotatud õhu asemel sisse puhast hapnikku. Mind ohustas nüüd hapnikumürgitusest tingitud surm, sest ülikõrge hapnikusisaldus ähvardas kahjustada mu närvisüsteemi, kopse ja silmi. Irooniline surm inimese jaoks, kes on lekkivas skafandris: liiga palju hapnikku.

      Asjade kulgu saatsid piiksuvad alarmid, häirekellad ja hoiatused. Kuid mind äratas üles just liigkõrge hapnikusisalduse alarm.

      Kosmosemissiooni jaoks vajalik väljaõpe on lausa uskumatult pikk. Olin veetnud Maal terve nädala, et õppida selgeks skafandri hädaabiprotseduurid. Teadsin, mida pean tegema.

      Sirutasin käe ettevaatlikult oma kiivri küljele ja võtsin sealt lekkekomplekti. See ei olnud tegelikult midagi muud kui lehter, mille väiksemas otsas asus ventiil ja laiemas otsas ülimalt kleepuv vaikliim. Mõte seisnes selles, et kleebid laiema otsa augu kohale, ent jätad ventiili avatuks. Nii saab õhk ventiili kaudu väljuda ja ei sega vaikliimil korralikult kinni kleepumist. Siis saad ventiili sulgeda ja nii lekke likvideerida.

      Keeruline osa seisnes antenni eest ära saamises. Tõmbasin selle välja nii kiiresti, kui suutsin, grimassitades, kui äkiline rõhumuutus mind uimaseks tegi ja mu küljes asuva haava piinavast valust tulitama lõi. Panin lekkekomplekti augu kohale ja surusin ventiili kinni. See pidas. Skafander pumpas kaotatud õhu asemel sisse veelgi rohkem hapnikku. Kontrollisin käsivarrele kinnitatud andmete näidikut ja nägin, et skafander oli nüüd 85 protsendi ulatuses hapnikuga täidetud. Võrdluseks: Maa atmosfääris on hapnikku umbes 21 protsenti. Minuga ei juhtu midagi, kui ma skafandrisse just liiga kauaks ei jää.

      Komberdasin mööda nõlvakut tagasi üles Marsi-maja poole. Kui jõudsin selle tippu, nägin ühte asja, mis tegi mind väga rõõmsaks, ja teist, mis tegi mind väga kurvaks: Marsi-maja oli ühes tükis (jee!) ja MAV oli läinud (böö!).

      Teadsin selsamal hetkel, et mu lips on läbi. Aga ma ei tahtnud niisama lihtsalt Marsi pinnal surra. Lonkasin tagasi maja juurde ja liikusin kobamisi õhulüüsi. Rebisin kiivri peast niipea, kui rõhk oli normaliseerunud.

      Marsi-majja sisse jõudes viskasin skafandri seljast ja sain korraliku pilgu oma vigastusele heita. See vajas õmblemist. Õnneks oli meile kõigile õpetatud põhilisi meditsiinivõtteid ja Marsi-majas oli suurepärane meditsiinivarustus. Kiire kohaliku tuimastuse süst, haava loputamine, üheksa õmblust ja olingi valmis. Pean küll paar nädalat antibiootikume võtma, ent kui see välja arvata, siis saab minuga kõik korda.

      Teadsin, et see oli lootusetu, kuid püüdsin ikkagi sidevahendeid tööle panna. Ei mingit signaali muidugi. Peamine satelliitside paraboolantenn rebiti oma kohalt, mäletate? Ja see viis vastuvõtuantennid endaga kaasa. Marsi-majas olid sekundaarsed ja tertsiaarsed sidesüsteemid, aga need olid mõlemad mõeldud vaid MAV-iga suhtlemiseks, mis kasutas juba palju võimsamaid süsteeme, et teateid Hermesele edasi saata. Ja seega töötasid need sidesüsteemid ainult siis, kui MAV oli ikka kõrval olemas.

      Mul ei olnud kuidagi võimalik Hermesega suhelda. Aja jooksul suudaksin lahti rebitud paraboolantenni küll üles leida, kuid mul kuluks nädalaid, et seda mingilgi määral parandada, ja siis oleks juba liiga hilja. Missiooni katkestamise protokolli kohaselt lahkub Hermes orbiidilt kahekümne nelja tunni jooksul. Mida varem lahkuda, seda ohutumaks ja lühemaks orbitaaldünaamikad reisi muudavad. Seega polnuks mõtet oodata.

      Kui oma skafandri üle kontrollisin, siis nägin, et antenn oli läbistanud elutegevuse seiresüsteemi. Kosmosekõnnil ehk EVA-l3 olles pidasid kõigi meeskonnaliikmete skafandrid omavahel sidet, et näeksime üksteise seisundit. Kogu meeskond nägi, kuidas mu skafandri rõhk peaaegu nullini langes ja minu elutegevuse näidud seejärel lakkasid. Lisaks veel see, kuidas ma nende silme all keset liivatormi odast läbistatuna nõlvakust alla veeresin … Mnjah. Nad arvavad, et olen surnud. Miks nad ei peaks seda arvama?

      Nad võisid isegi lühidalt arutada, kas minna mu surnukehale järele, kuid eeskirjad olid selles osas selgesõnalised. Juhul kui mõni meeskonnaliige sureb Marsil, siis jääb ta Marsile. Surnukeha mahajätmine vähendab õhkutõusul MAV-i massi. See tähendab, et üle jääb rohkem kütust ja tagasisõidul on kursi parandamiseks suurem eksimisvaru. Polnud mingit mõtet sellest sentimentaalsetel põhjustel loobuda.

      Selline siis ongi minu olukord. Olen Marsil lõksus. Mul ei ole kuidagi võimalik Hermese ega Maaga ühendust võtta. Kõik arvavad, et olen surnud. Olen Marsi-majas, mis on mõeldud vastu pidama kolmkümmend üks päeva.

      Kui oksügenaator katki läheb, siis lämbun. Kui vee taaskasutussüsteem katki läheb, siis suren janusse. Kui Marsi-majja leke tekib, siis ma lihtsalt justkui plahvatan. Kui ükski neist asjadest ei juhtu, siis saab mul lõpuks toit otsa ja ma suren nälga.

      Mnjah. Olen omadega perses.

      2. PEATÜKK

LOGIKIRJE: 7. SOL

      Nii, sain öösel korralikult magada ja minu olukord ei paista olevat nii lootusetu, kui eile tundus.

      Tegin täna varustuse inventuuri ja kiire EVA, et kontrollida väliseid seadmeid. Minu olukord on järgmine:

      Missioon Marsil pidi kestma kolmkümmend üks päeva. Varustussondidega oli saadetud kohale aga nii palju rohkem toitu, et sellest oleks jätkunud kogu meeskonnale viiekümne kuueks päevaks. Sel kombel oleksime saanud missiooni lõpule viia isegi siis, kui ühe või kahe sondiga oleks tekkinud mingisugune probleem.

      Kui põrgu lahti läks, oli käsil alles missiooni kuues päev ja seega on järel piisavalt toitu, et sellest jätkuks kuuele inimesele viiekümneks päevaks. Ma olen nüüd üksi ja see tähendab, et mulle jätkub sellest kolmesajaks päevaks. Ja seda juhul, kui ma toidukoguseid ei normeeri. Niisiis on mul päris korralikult aega.

      Mul on СКАЧАТЬ