Eesti laste- ja noortekirjandus 1991-2012. Jaanika Palm

Чтение книги онлайн.

      Artiklikogumik „Eesti laste- ja noortekirjandus 1991–2012” koondab Eesti Lastekirjanduse Keskuse juures tegutseva lastekirjanduse uurijate töörühma viimaste aastate uurimistöö tulemusi taasiseseisvumisaja eesti lastekirjanduse mõtestamisel. Kui töörühm 2003. aastal loodi, seati eesmärgiks lastekirjandusalase teoreetilise ja kriitilise mõtte arendamine, eesti lastekirjanduse süvendatud uurimine ja eesti lastekirjanduse ajaloo läbitöötamine. Senise tegutsemisaja jooksul on uurimisrühma liikmete ühise töö tulemusena ilmunud neli väljaannet Eesti Lastekirjanduse Keskuse toimetisi (2004–2011) ning laste- ja noortekirjanduse termineid koondav „Lastekirjanduse sõnastik” (2006), mis sisaldab üle 300 valdkonnaspetsiifilise märksõna.

      Lastele ja noortele mõeldud kirjanduse ajalugu Eestis ulatub kaugemale kui kahesaja aasta taha, kuid lastekirjanduse uurimine nii pika ajalooga uhkeldada ei saa. Üldjuhul käsitletakse lastekirjandust eraldiseisvana, nn suurtes kirjanduslugudes seda tavaliselt vaatluse alla ei võeta. Erandiks on „Eesti kirjanduse ajalugu” (1965–1991), mille neljandas ja viiendas köites ilmusid Reet Krusteni ülevaateartiklid vastava perioodi lastekirjandusest.

      Reet Krusteni põhjapanev monograafia „Eesti lastekirjandus” (1995) hõlmab lastekirjanduse arengut 18. sajandi lõpust kuni 1990. aastate alguseni. Varasematest käsitlustest paistavad silma veel Bernard Söödi loengukonspekt „Eesti lastekirjandus” (1969), Ants Järve uurimus „Eesti lastekirjandus: kujunemine ja areng kuni aastani 1917” (1989), Signe Väljataga ülevaade „Eesti lastekirjandus 1965–1970” (1983), Signe Väljataga ja Mare Müürsepa ülevaade „Eesti lastekirjandus 1970–1990” (1995). Mainimata ei saa jätta ka kahte lastekirjandust käsitlevat doktoritööd: Mare Müürsepa „Lapse tähendus Eesti kultuuris 20. sajandil: kasvatusteadus ja lastekirjandus” (2005) ning Ave Mattheuse „Eesti laste – ja noortekirjanduse genees: küsimusepüstitusi ja uurimisperspektiive” (2012).

      Seega on eesti laste- ja noortekirjanduse ajaloo varasemat perioodi juba üsna põhjalikult käsitletud, kuid viimaseid kümnendeid ei ole seni sügavamalt mõtestatud. On ilmunud küll aastaülevaateid, üksikfenomenide käsitlusi, tudengiuurimusi, juubeliartikleid jms. Käesolev artiklikogu on esimene ulatuslikum katse kirjeldada süstemaatiliselt eesti laste- ja noortekirjanduses alates 1990. aastatest aset leidnud protsesse, analüüsida toimunud muutusi, anda esmaseid hinnanguid, kaardistada olulisemaid arengusuundumusi.

      Viimaste kümnendite jooksul on väga palju muutunud viis, kuidas kirjandusest mõeldakse ja räägitakse, ning see esitab uurijatele uusi väljakutseid. Varasem autorikeskne lähenemine on asendunud žanri-, laadi- ja teemaspetsiifiliste vaatenurkadega, peatükkide liigendus järgib kas laadi põhimõtet (reaaleluline vs. fantastiline), arvestab žanrispetsiifika (luule, aimekirjandus, ajakirjandus jms), teema (ajalooaineline vm kirjandus) või sihtgrupi vanusega (väikelastekirjandus, noortekirjandus).

      Raamat jaguneb kümneks artikliks, milles antakse ülevaade kõigist lastele mõeldud ilukirjanduse põhiliikidest ja žanritest, aga ka aimekirjandusest ja ajakirjandusest. Kuna kirjandusnähtused ei allu jäigale liigitusele, käsitletakse nii mõndagi teost mitmes peatükis. Artiklites pole taotletud erinevate käsitlusviiside ühtlustamist, kirjutajate stiiligi on muudetud minimaalselt.

      Artiklikogumiku lõpus toodud illustreeriv materjal on liigitatud peatükkide kaupa, peatükisisene järjestus on aga kronoloogiline, mis annab ühtlasi ettekujutuse muutustest meie lasteraamatuillustratsioonis ja – kujunduses. Lõpuosas paiknevad ka statistiline tabel ilmunud teostest aastate lõikes, ülevaade eesti lastekirjanduse auhindadest, isikunimede register ja kogumiku autorite lühitutvustused.

      „Eesti laste- ja noortekirjandus 1991–2012” on mõeldud uurijatele, üliõpilastele, raamatukoguhoidjatele, lasteaia- ja kooliõpetajatele, ka lapsevanematele – kõigile, kel lastekirjanduse vastu sügavam huvi ning kes siiani on puudust tundnud asjalikust ülevaatest.

      Autorid tänavad retsensente Reet Krustenit ja Mare Müürseppa asjatundlike märkuste ja julgustuse eest.

      Lastekirjandus aastail 1991–2012

      Viimase paarikümne aasta eesti laste- ja noortekirjandus jaguneb kaheks selgesti eristatavaks perioodiks: 1990. aastate kriisi- ja üleminekuperioodiks ja uuel aastatuhandel alanud tõusu- ja stabiliseerumisperioodiks. Mõlemas ajavahemikus võib täheldada sisemist dünaamikat, näiteks 1990. aastate alguse totaalsest madalseisust jõuti kümnendi lõpuks raamatutoodangu ja kvaliteedi arvestatava kasvuni ning 2000. aastate teises pooles võis majanduskriisist tingitult täheldada väljaannete arvu vähenemist ja mõningast paigalseisu ka teistes aspektides. Järgnevalt on vaatluse all kummagi ajaperioodi laste- ja noortekirjanduse üldised arengutendentsid ühiskondlike muutuste taustal.

      1990. aastate madalseis

      Eesti vabanemine ligi viiskümmend aastat väldanud Nõukogude okupatsiooni alt ja riikliku iseseisvuse taastamine 1991. aastal, totalitaarse riigikorra asendamine demokraatlikuga, üleminek sotsialistlikult plaanimajanduselt kapitalistlikule turumajandusele ja muud ühiskondlikud ümberkorraldused avaldasid otsest mõju kultuuri- ja vaimuelule, kaasa arvatud kirjandusele. Kiired muutused said alguse juba 1980. aastate keskpaigas, mil Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus, kuhu kuulus toona ka veel Eesti, algasid riigi viimase juhi Mihhail Gorbatšovi eestvedamisel perestroika (uutmine) ja glasnosti (avalikustamine) nime all tuntuks saanud reformiprotsessid. Nende tulemusena hakati avameelsemalt rääkima ühiskonna valupunktidest ja mineviku möödalaskmistest, hiigelriigi provintsides tugevnes soov otsustada oma elukorralduse üle kohapeal, mitte lähtuda keskvõimu korraldustest. Eestis hoogustusid mitmesugused kodanikuliikumised (nt protest fosforiidi kaevandamise vastu Ida-Virumaal, muinsuskaitseliikumine, loomeliitude algatused, poliitiliste parteide asutamine, Balti kett jms), mille eesmärk oli kohalike ja rahvuslike huvide kaitse, julgemates väljaütlemistes Eesti omariikluse taastamine. Kõige rahvarohkemaks protestiaktsiooniks okupatsioonivõimu vastu ja rahvusliku enesemääratlemise poolt kujunesid 1988. aasta suvel Tallinna lauluväljakul toimunud nn öö-laulupeod, kus spontaanselt kogunenud rahvahulk esitas erinevate ansamblite eestvõttel isamaalisi laule ja lehvitas nõukogude ajal keelatud olnud sinimustvalget lippu. Öölaulupidude järgi ja kuna tegu oli rahumeelsete aktsioonidega, on Eesti iseseisvuse taastamiseni viinud sündmustejada hakatud nimetama laulvaks revolutsiooniks.

      Kui 1991. aasta augustis toimus Moskvas ebaõnnestunud riigipöördekatse, et teha lõpp M. Gorbatšovi perestroikapoliitikale ning hoida ära Nõukogude Liidu lagunemine, nägi toona parlamendi funktsioone täitnud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ajaloolist võimalust iseseisvuse taastamiseks. Nii kuulutatigi 20. augustil 1991. aastal välja otsus Eesti riiklikust iseseisvusest ja juhatati ühtlasi sisse uus etapp Eesti arengus. Maailm avanes nüüd kogu oma võimalusterohkuses, kuid kiire inflatsiooni ja kaubanappuse tõttu halvenes inimeste elujärg drastiliselt (ostukaardid, toiduainete talongid, kütusekriis). Oma raha, Eesti kroon, tuli käibele 1992. aastal, kuid muutunud poliitiline, majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline keskkond tekitas inimestes ebakindlust ja hirmu tuleviku ees.

      Eesti lastekirjandusele mõjusid 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse pöördelised sündmused rängalt. Juba 1980. aastatel Nõukogude Liidus tekkinud majanduskriis andis hoobi kirjastamisele, mis kajastus väljaannete arvu ja tiraažide vähenemises, väljaandmisprotsessi aeglustumises, trükiste kvaliteedi halvenemises ja riikliku toetussüsteemi ebastabiilsuses. Peale iseseisvumist kadus Nõukogude Liidu toorainebaas ja riiklikud dotatsioonid, kriis süvenes. Väga paljude lasteraamatute käsikirjad jäid välja andmata või viibisid, mõni ootas ilmumisaega isegi kuni kümme aastat, samal ajal nii sisult kui ka vormilt vananedes. Autoritele jäid honorarid sageli välja maksmata ja nad sattusid majandusraskustesse, mis ei võimaldanud tegeleda loometööga, vaid sundis otsima teisi elatusallikaid. Nõukogudeaegne tsentraliseeritud kirjastamissüsteem varises kokku ja ilukirjanduse väljaandmisel seni monopoolses seisundis olnud kirjastuse Eesti Raamat baasil tekkisid uued kirjastused. Eesti Raamatu laste- ja noortekirjanduse osakonnast kasvas välja kirjastus Tiritamm, mille sihiseaded ei olnud esialgu sugugi kõigile arusaadavad ja tekitasid СКАЧАТЬ