Minu Horvaatia. Sigrid Suu-Peica
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Horvaatia - Sigrid Suu-Peica страница 6
Название: Minu Horvaatia
Автор: Sigrid Suu-Peica
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о Путешествиях
isbn: 9789949479061
isbn:
Kartulite juurde pakun porgandi-ananassisalatit. Kui kauss Davorini jõuab, ei hoia ta sõnu kokku: „Mis asi see veel on? Salat ja magustoit koos? Väkk!”
„See on porgandi-ananassisalat, mis on Eestis populaarne,” ütlen enesekindlalt selgituseks, ise hirmul, et äkki mitte keegi ei pea seda söödavaks. Kirsty ja Ryan natuke söövad, aga Ante paneb salatikausi muheledes tagasi. Pärast saan teada, et Horvaatias ei panda salatitesse magusaid puuvilju, see ei pidavat kohe üldse sobima. Edaspidi piirdun salatit tehes kurgi ja tomatiga.
Davorit ma muidu väga ei kiida, aga tema söögivalmistamisoskust küll. Eriti meeldib mulle tema tehtud guljašš − jube hea! Tõelise horvaadina paneb ta igale söögile „Vegetat”, rahvuslikku maitseainet, mis igal horvaadil kapis olemas. See on segu, mis koosneb seitsmest kuivatatud juurviljast ja maitseainetest. Segu töötati toiduainetehase „Podravka” laboris välja 1950. aastate lõpus ja sellest sai firma kõige populaarsem toode, mida praeguseks müüakse rohkem kui kolmekümnes riigis.
Enne Belisse tulekut arvasin, et siin saab palju kala ja mereande süüa, sest oleme ju saarel ja meri on kalarikas. Aga tuleb välja, et vabatahtlikele meresaadusi ei võimaldata, sest ühe inimese päevaseks söögirahaks on arvestatud umbes viis eurot. Selle eest aga mereande ei saa.
Huvitav on see, et Cresi linna kalapoes või otse kalamehelt ostes on hinnad kõrgemad kui pealinna poes. Sellise vastuolu tekitab kokkuostja hulgihind, mis võimaldab suures linnas müüa odavamalt. Teiseks on elu saartel üldiselt kallim. Toiduainetel on kõrgemad hinnad, sest transport tekitab lisakulu, samuti mängib oma rolli väikese koha vähene konkurents. Kallimad pole saarel mitte ainult toiduained, vaid ka kõik muu. Seepärast käiakse nii riideid, mööblit kui ehitusmaterjali ikka mandrilt toomas. Aga pole parata, eks rahul ja vaikusel ongi kõrge hind.
Hommikuti ärkan eesli dramaatiliste hõigete peale, mis tähendab tema keeles: „Tahan süüa!”
Minu lemmiktegevuseks kujunebki hommikune loomade söötmine. Olen lapsest peale unistanud, et elan maal ja mul on loomad. Siin saabki sellest mu argipäev!
Õues ootavad mind koer ja kassid, lambad ja eesel – viimane seisab juba kuuri ukse ees, kuna teab, et seal on toidukraam. Trügin kuuriuksest sisse, ise eeslit ja lambaid eemale ajades, et nad mulle suures näljas jala peale ei astuks. Meie lamba Kosjenka teravaid sõrgu tunnen sellegipoolest sageli oma varvastel. Esimene sööja on alati kõige suurem loom ehk eesel oma suure kerega. Ta teeb paar tugeva mütsuga sammu, et lambaid kaugemale peletada. Kui Pepi on esimesed ampsud võtnud, trügivad ka lambad oma jagu saama. Koer peab aga süües hambaid näitama, sest Kosjenka armastab võimalusel koeratoiduga maiustada. Lambal õnnestub ikkagi mõnikord koera eest krõbinaid näpata – küll ta siis rõõmustab! Kassid saavad oma portsud kausiga aknalauale, kuhu lammas ei ulatu.
Vahemerelises kliimas piisab loomaperele väikesest laudast, mille värav on alati lahti. Mahe talv, mil vaid mõnel ööl langeb kraadiklaas alla nulli, võimaldab loomadele mõnusa elu. Lambad ja eesel, kes on Eko-keskuse lemmikloomad ja turistimagnetid, elavad vabalt aias, kus nad suhtlevad inimestega ja saavad ka omavahel sõbralikult läbi.
Vahel kutsub Davor mind ja Ryanit kotkaste taastusravikeskuse elanikke toitma. Nende söögiks on mõne päeva eest surnud lammas või hirv. Tavaliselt on toit pärit kohalikelt lamburitelt, kel mõni loom kas vanadusse või muul põhjusel surnud, aga samamoodi jõuavad meie juurde loodusest leitud korjused. Sageli lebab kuuripõrandal värskelt surnud loom. See on osa elust Eko-keskuses − ilustamata elu ja surma ring.
Kui parasjagu värsket kraami pole, peab suurest „Frankensteini külmikust” liha sulatama. Seal pole aga tavalised lihatükid, vaid näiteks hirve jalad või lamba pea või koguni terve külmunud lammas. Sel juhul peab lihakehad sulama panema ja alles siis saab need kotkastele viia.
Paneme tugevad kummikindad kätte, mina võtan lamba pea ja pool keha, mis on juba sulanud, Ryan aga tüki hirvekorjusest ning läheme tasakesi taastusravikeskusesse. Mõtlen, et see on lihtsalt eluring, ega süüvi käes oleva sööda välimuse ja lõhna detailidesse. Linnud jälgivad meid oma läbitungiva jõulise pilguga. Mul tekib teatud aukartus nende suurte lindude ees, kelle tugevad nokad ja teravad küüned valvsaks teevad. Samas, nende valges udusulis pead justkui kutsuksid end paitama – seda teha ma muidugi ei proovi. Need linnud on targad, niisama nad ei ründa, aga provotseerida siiski ei tasu.
„Pange lihad sinna suure kännu otsa,” õpetab Davor, kes ise samal ajal põlvili maas kotkaid pildistab.
Panen söögid kännule ja teen samuti pilte liharibasid tirivatest lindudest.
„Vägev, tõesti vägev!” ahhetan Ryanile, kui ettevaatlikult puuri ukseni liigume. Temalgi on silmad elamusest ümmargused.
Horvaatias on kaeluskotkas väga ohustatud liik. Siin elavad nad vaid Aadria mere põhjaranniku neljal saarel. Eko-keskus tegelebki eelkõige kaeluskotkaste kaitse ja uurimisega. Cresil elab neid seitsmekümne paari ringis, ülejäänud kolmel saarel pesitseb kokku veel umbes nelikümmend paari linde. Veel eelmise sajandi alguses pesitsesid kaeluskotkad Horvaatias laiemal alal, kuid aastatega on väga paljud kolooniad kadunud.
Ante rääkis mulle mõne päeva eest Eko-keskuse kaeluskotkaste ekspositsiooni tutvustades, et suurimaks ohuks lindudele on mürk, mida talumehed panevad kiskjatest lahtisaamiseks surnud lammastesse. Nii on korraga leitud näiteks ligi kakskümmend mürgistusse surnud kaeluskotkast, mis on suur hoop siinsele asurkonnale.
Kõik linnud ei sure pärast mürgitatud liha söömist, kuid mürk jääb neile kehasse. See häirib jäädavalt nende närvisüsteemi ning nad ei suuda enam korralikult lennata ega iseseisvalt hakkama saada. Ka Eko-keskuse taastusravis on paar lindu, keda ei saa enam kunagi loodusesse tagasi lasta.
Veel häirivad kotkaid pesitsemise ajal mägironijad, sukeldujad ja paadiseltskonnad, kes lähevad pesadele liiga lähedale. Plaksutatakse käsi, et linnud õhku tõuseksid ja neist saaks pilti teha. Nii ehmatatakse noorlinde, kes vähese lennuoskuse tõttu merre kukuvad ja elu kaotada võivad. Samuti saavad nad hukka elektriliinides ning salaküttimise läbi.
Puuris on hetkel viis kotkast. Kaks noorlindu leiti eelmisel suvel merre kukkunult. Ju olid turistid sõitnud paadiga pesale liiga lähedale ja niimoodi pojad pesalt põgenema sundinud. Õnneks teatasid vees hulpivaid linde näinud kalamehed Ekokeskusesse ning Ante tõi koos vabatahtlikega kotkad siia taastuma. Iga lind, kes siia puuri satub, saab ka nime. Mõni lind on taastusravis mõned kuud, teine aasta, kolmas terve oma ülejäänud elu.
Kotkad elavad küll siin inimeste kõrval puuris, aga mulle meeldib, et nad jäävad ikkagi ürgselt metsikuteks lindudeks, kes inimesega naljalt sõbrunema ei kipu. Ega Eko-keskuses lubatagi külastajaid puuridele väga ligi, vältimaks kotkaste liigset harjumist inimestega, mis võib neil hiljem põhjustada probleeme looduses hakkama saamisel.
Mõnikord jään puuri lähistele kännule ja kotkaid vaatama. Nad istuvad pikalt istumispuul ja jälgivad pingsalt ümbrust.
Siis teevad nõtkelt mõne lühikese lennutiiru ja maanduvad teise kohta. Kuis nad võivad igatseda vabadust! Linnud on ju lendamiseks loodud, eriti need suursugused taevaavaruste mõõtjad.
Peaaegu iga päev näen neid linde ka looduses – kõrgel mere ja mägede kohal tiirlemas, samuti päris meie kodu juures tuultepööristes liuglemas.
Inimene on kaeluskotkaid nimetanud inetuteks ja paljaspealisteks, samuti halvustanud СКАЧАТЬ