Minu Horvaatia. Sigrid Suu-Peica

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ruumis asuvad nii köök, söögituba, telerinurk kui ka keskuse büroo. Viimane koosneb paarist arvutist ja riiulitest. Telerinurgas on vana vajunud diivan, mis on kaetud aegu näinud erivärviliste heegeldatud katetega. Teleka all riiulil näen kahe kuu vanust kohalikku ajalehte.

      Vastukaaluks soojale õueõhule on Eko-keskuse siseruumides talvisel ajal kogu aeg külm, kirjeldab Kirsty. Esiteks ei ole vanas kivist koolimajas küttesüsteemi. Metsast korjatud puudega saab soojaks köök-söögituba-telerinurga väikese küttekeha, mis näeb välja nagu pliit, kuhu esiküljes olevast luugist puud sisse käivad. Kuid sooja annab see ainult siis, kui tuli on all, kustudes on tuba jälle külm. Ka kohalike elumajades on sarnased küttekehad.

      Järgmiseks päevaks selgubki: minu tuba on nagu hundilaut, sest väike elektriradiaator ei suuda üsna suurt ruumi soojaks kütta. Magan nelja tekiga, mõnikord panen isegi mütsi pähe. Mõne aja pärast saan suurema radiaatori, mis teeb toa ja elu pisut soojemaks.

      Minu ülemus Ante tutvustab mulle maja, näitab ekspositsiooni saare loodusest ja kultuurist ning eraldi ruumi, mis on pühendatud ainult kaeluskotkastele. Märkan suurelt kirjutatud sõnapaari bjeloglavi sup või lühendatult lihtsalt sup4 − see saab edaspidi minu igapäevases sõnavaras väga tähtsaks.

      „Näitust külastavad koolilaste grupid ja turistid, seda aga kevadsuvisel perioodil. Praegu on talv ja mõni turist võib siia sattuda ainult eksikülalisena,” pajatab Ante, kui suundume õue, kus on suur puur kaeluskotkastega.

      „Siin on meil kaeluskotkaste „taastusravikeskus”, kus hooldatakse ja turgutatakse vigastatud või mürgituse saanud linde. Mõni lind peab puuris veetma paar kuud, mõni lausa aasta. Paranenud kotkad lastakse jälle vabadusse.”

      Puuri poolt toob tuul pisut kirbet raipehaisu – kotkastel on tükk lambajäänust veel söömata. Vaatan esmakordselt neid raipesööjaid linde lähemalt ja nad täitsa meeldivad mulle! Kaeluskotkad on ühed suuremad lendavad linnud, kelle tiibade siruulatus võib küündida ligi kolme meetrini ning kaal ulatuda 15 kiloni. Nad on helepruunid, valge või pruuni kraega – olenevalt vanusest. Väikese peaga tipnev kael on kaetud udusulgedega. Valge pehme kaela ja pea kontrastiks on suured selged pruunid silmad ning allapoole kaarduv terav nokk. Märkan, et nende pilk on väga terav ja tark. Nad liiguvad kergelt hüpeldes ja teevad puuris lühikesi lende. Suurema osa ajast vaatavad nad vaikselt ja teraselt ümbrust.

      Eko-keskuses on vabatahtlikele välja mõeldud erinevaid tööülesandeid. Näiteks aias elava eesli, lammaste, koera ja kassi toitmine, taastusravikeskuses olevate lindude söötmine ning kotkaste vaatlus vaatlusmajas. Vastavalt aastaajale tuleb puhastada ja tähistada ka matkaradu, müüa turistidele näitusepileteid ja suveniire, aidata kohalikke elanikke kiviaedade taastamisel ja oliivide korjamisel. Lisaks veel paari päeva tagant köögi- ja koristustoimkond.

      Slaven kutsub mind õue, tutvuma aias elavate asukatega. „Tema on Severina,” kutsub ta kollaste käppadega lontiskõrvalise musta koera enda juurde. Loom on väga sõbralik ka minu, võhivõõra vastu.

      Slaveni hõikamise peale ilmub kergel jooksusammul kohale tähtsa näoga lammas Kosjenka, kes saab tüki saia. Tema kasukas on käe all soe ja mõnusalt villane. Eemal viigipuu all nosib rohtu veel üks lammas. „Ta on metsik ja vana, tuli oma elulõppu siia veetma,” ütleb Slaven.

      Paitan kahte hallitriibulist kassi, kui maja nurga tagant jalutab meile vastu väike eesel. „Pepi on vana ja rahulik loom, meie maskott! Kõigi meie loomade fotosid on igal pool ümber maakera – turistid ja vabatahtlikud armastavad neid väga pildistada,” selgitab Slaven eeslit kõrva tagant sügades.

      Saan kohe aru, et Slaven on suur loomasõber. Edaspidigi näen teda pikalt kasse silitamas ning lamba ja eesliga juttu ajamas. Aga talle meeldib uurida ka vanu paganlikke slaavi uskumusi, mis on osa tema maailmapildist.

      Õhtul räägib Ante mulle Belist lähemalt. Eko-keskuse hoone on endine koolimaja. 1918. aastal sai saarest Itaalia valdus ning koolimaja ehitati 1929, kui Beli linnas elas 800 inimest. Isegi õpetajad toodi kohale Itaaliast, et juurutada oma võimu. Terve kahe maailmasõja vahelise aja kuulus saar Itaaliale, pärast Teist maailmasõda sai Cres jälle Jugoslaavia osaks.

      Saan teada, et sotsialistliku Jugoslaavia ükskõiksus inimeste suhtes tingis Beli linna ja Tramuntana külade elanike emigreerumise. Varem olid linnas nii veevarustus, elekter, telefoniliinid kui ka laevaühendus mandri-Horvaatiaga, uus sotsialistlik süsteem jättis inimesed kõikidest nendest eluks vajalikest hüvedest ilma. Pärast seda kahanes Beli elanike arv tohutu kiirusega, kuni neid jäigi vaid mõnikümmend: inimesed kolisid mandrile või Itaaliasse, aga ka Austraaliasse ja USAsse.

      Jugoslaavia ajal oli Horvaatias küll sotsialistlik režiim, kuid inimeste liikumisvabadust ei piiratud ning lääneriikidesse sai minna viisavabalt. Näiteks kahe Saksamaa eksisteerimise ajal Lääne-Berliinis elanud horvaatlanna sai Jugoslaavia passiga minna vabalt Ida-Berliini ja tagasi, kuid tema sakslasest mees pidi ida pool asuvate sugulaste külastamiseks ootama võimudelt paar nädalat vastust, kas saab loa või mitte, ning positiivse vastuse korral selle eest ka tasuma… Seega pole ime, et punane Jugoslaavia pass oli 1970. aastatel Euroopa mustal turul väga hinnatud kaup, kuna sellega sai reisida väga paljudesse riikidesse.

      Beli kool suleti õpilaste vähesuse tõttu 1980. aastal. 1993. aastal asutatud Eko-keskus tegutseb oma loomisest saadik selles majas.

      Hiljem Beli tänavatel jalutades näib mulle, et see on nagu inimtühi fantoomlinnake. Kitsastel tänavatel on hallikad paksude seintega kivimajad, kust vaatavad vastu väikesed aknad ja seest õhkub vaikust ja tühjust – inimesed on läinud, elu on läinud. Ainult mõnes majas elab inimene.

      LAMMASTE JA KAELUSKOTKASTE SAAR

      Hommikul aianurgas seistes vaatan seda kaunist saart, mis tõuseb järsult merest ning lookleb oma paljude kumeruste ja kõverustega justkui juugendstiilis ornament: kivid, mäed, lambad, oliivipuud, kaeluskotkad, ja siis veel kord kivid.

      „Hommikust,” jõuan vaevu öelda einestavale Kirstyle, kui Ante oma jutuga vahele kargab: „Sigrid, sulle ju meeldivad lambad ja juust?”

      Vastust teab ta ju isegi, sest eelmisel õhtul olime just lammastest ja juustust rääkinud, kuid noogutan nõusolevalt.

      „Siis pead tuttavaks saama Alaniga! Tal on mitu-mitusada lammast, oma maja, ta on rikas, teeb ise traditsioonilist lambajuustu, aga elab koos emaga,” kirjeldab Ante saare parimat poissmeest.

      „Ohoo, kui vana ta on?” tunneb abielulahutuse läbi teinud Kirsty huvi.

      „Oi, tüdrukud, ta on kena ja töökas, mees oma parimais aastais. Muuseas, kõigil tema lammastel on nimed!”

      Meil Kirstyga löövad silmad särama.

      „Kujutad ette, kõigil lammastel on oma nimed! Mitmesajal lambal! Ilmselgelt romantik,” lisan mõttesse vajudes.

      „Aga Alanit tabada on sama keeruline kui võita loteriil,” jätkab Ante, „ta on pidevalt kusagil metsas lammaste juures või autoga mööda saart asju ajamas.”

      „Mina tahaks küll selle romantilise lambapidajaga kohtuda,” unistan ma edasi.

      Natuke hiljem, kui oleme hommikusöögi lõpetanud ning joome enne tööle hakkamist parasjagu kohvi, tuleb kööki meie unise näoga kolleeg Ryan. Ta on pehmete näojoontega sõbraliku olemisega kahekümnendates noormees. Ette kammitud tukk ja ümarad prillid muudavad ta näo veelgi lahkemaks.

      Ante jõuabki juba küsida: „Noh, kuidas sa nii unise СКАЧАТЬ