Tervist, proua president!. Katrin Lusti

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli iluvõimlemistrennis, rühmatantsus, tegi kavasid, laulis laulukooris, mängis trummi…” tõmbab Evelin Ilvese kunagine klassijuhataja loetelu vahele õhku ja jätkab: “Kõiki neid alasid, millega ta lapsena tegeles, polegi võimalik kokku lugeda.”

      Madissoon, kes on esimese leedi kui endise õpilase tegemisi meedia kaudu natuke jälginud, lisab, et just oma mitmekülgsete huvialade poolest meenutab tänane Evelin Ilves seda väikest tüdrukut oma lapsepõlvest.

      “Praegu ta teeb ju ka kümmet erinevat asja korraga,” teatab õpetaja sügava ohke saatel ja lõpetab siis lause õhku jääva küsimusega: “Kuidas ta seda kõike ikka veel suudab?” Ly Madissoon oli Evelin Ilvese klassijuhataja Saku keskkoolis viiendast kuni üheteistkümnenda klassini.

      Evelini klassiõde Tiiu Vilu kinnitab, nii nagu klassijuhatajagi, et Evelin oli tõesti üks nende klassi eeskujulikumaid õpilasi. Vilu sõnul soodustas seda ka trend, et nende klassis käis aastaid võistlus selle üle, kes suudab kooli medaliga lõpetada.

      “Mina sinna punti ei kuulunud, aga ma mäletan – Evelin oli üks nendest, kes tahtis samuti medaliga lõpetada,” ütleb Vilu, kelle sõnul hoiab nende kunagine, 1986. aastal lõpetanud klass, siiani enda käes Saku keskkooli medaliga lõpetanute rekordit.

      Praegu Norra põhikooli õpetajana töötava Tiiu Vilu sõnul käisid nende klassi õpilased seetõttu pidevalt hindeid parandamas ja töid ümber tegemas. “See oli tõesti kohe nagu mingi võistlus osade õpilaste vahel,” lisab ta. Vilu jaoks tundus see kõik toona isegi natuke totrana, kuna õpilased mangusid õpetajaid kontrolltööde järel neid uuesti vastu võtma, et selle tulemusena saaksid iga veerandi lõpus tunnistusele parimad hinded kirja pandud. Evelin Ilves lõpetas Saku keskkooli hõbemedaliga.

      Endise klassiõe Tiiu Vilu sõnul ei kuulunud nad Evelin Ilvesega keskkooli ajal klassikaaslastena n-ö ühte kampa, sest Saku õlletehase poole peal elavad lapsed hoidsid rohkem omaette.

      Ilmselt tuli see sellest, et lapsed teisel pool jõge mängisid vabal ajal koos ja kõndisid sealsete lastega ühist teed pidi kooli. Evelin ei elanud Saku õlletehase pool nagu Vilu, vaid tema vanemate korter asus põllumajandustegelastele mõeldud uhkemas elamurajoonis, mis jäi Saku mõisa ja selle pargi poole.

      “Aga ega me polnud seepärast vaenlased. Klassikaaslastena käisime ikka mingil määral läbi,” selgitab Vilu. Talle meenub korraga Evelin Ilvesest paar väga eredat detaili.

      “Millegipärast sattusin Evelinile keskkooli ajal ükskord külla,” meenutab ta elevil toonil. Teismelised klassikaaslased kogunesid ühel lõunapoolikul pärast kooli Evelini ema kahetoalisse korterisse. Evelini isa Lembit Int elas siis juba perest lahus – Tartus.

      “Mul on nii meeles, et Evelinil oli kodus hästi suur must magnetofon, mis oli tollel ajal väga kõva sõna,” meenutab Vilu, kellele see makk ka nüüd, aastaid hiljem, elavalt silme ette kerkib. “See pidi olema midagi väga erilist, et see mulle noorelt nii hästi meelde jäi,” analüüsib ta kaugeid mälestusi.

      “Tollel ajal ei olnud ju midagi saada ja minu kui noore tüdruku jaoks oli see midagi väga vinget – justkui teisest maailmast,” räägib Vilu, kes käis Evelinil külas 1984. aastal.

      Endise klassikaaslase sõnul võis suure uhke magnetofoni saamisel abiks olla Evelini tähtsal positsioonil töötanud isa Lembit Int, kellel oli nõukogude ajal võimalus osta luksuslikumaid asju kui tavainimesel.

      Teine asi, mis Vilul Evelin Ilvese juures külas käimisega seoses meeles püsib, on esimese leedi puhtuse- ja korraarmastus.

      “Millegipärast tegi Evelin ühel hetkel meie tüdrukute ees lahti ühe oma kapisahtlitest ja ma vaatasin suurte imestavate silmadega, kui korras ja sorteeritud oli selle sahtli sisu,” on endine klassiõde siiani seda pilti meenutades üllatunud. “Minu ema oli ka väga korralik inimene ja töötas koolis õpetajana, aga nii korrastatud kapisisu ei olnud mina kunagi varem näinud.” Vilu sõnul on tal Evelini sorteeritud kapp siiani detailselt meeles ja ta võrdleb seda mõne muuseumi leti või eeskujuliku poevitriiniga. Evelin Ilvese sahtlis olid asjad jaotatud värvi ja suuruse järgi, mis asetsesid üksteise otsas, nurgad täpselt koos.

      Tiiu Vilu ema Reet Vilu andis Evelin Ilvesele Saku keskkoolis aastaid tööõpetustunde, mis võisid esimesele leedile anda aluse ka tema hilisemale söögitegemiskunstile ja armastusele käsitöö vastu.

      Reet Vilu sõnul hakati nõukogude ajal lastele kudumist, heegeldamist, õmblemist ja toiduvalmistamist õpetama põhikoolis. Tööõpetustundide maht oli toona suur ning lastelt nõuti palju.

      “Praegugi mõtlen, kuidas nad küll jõudsid,” mõtiskleb staažikas õpetaja Vilu korraks isegi kohkudes. Lapsed pidid koolitööde kõrvalt kuduma kampsuneid, heegeldama laudlinasid ja õmblema lapitekke, padjapüüre ja rõivaid.

      Evelini meenutades tuleb proua Vilule heldinult silmade ette tumesinises koolivormipintsakus ja ruudulises seelikus heledapäine kahe Pipi-patsiga tüdruk, kes istus alati klassi esimeses pingis, kuulas keskendunult ning tegutses püüdlikult.

      “Evelin oli õpilane, kes võiks olla iga õpetaja unistus. Ta oli nii kohusetundlik, püüdlik, sihikindel, oma arvamust omav, kuid kes oskas end esindada ja oma arvamust kaitsta vaoshoitult,” kirjeldab Vilu, kes töötab Saku keskkoolis tööõpetuse õpetajana ka praegu. Ta ei tea ühtegi juhust, kus Evelin oleks end unustanud või saanud hakkama mõne koerustükiga.

      “Näputöödes oli ta eriliselt tubli,” kiidab õpetaja ja lisab siis, et suhe käsitööga on tema meelest suuresti seotud õpilase koduste eeskujudega ema ja vanaema näol.

      “Evelini ema oli väga lahtiste kätega ja ilmselt seetõttu oli seda ka Evelin,” lisab Vilu, kelle sõnul aitas õpilaste käsitööhuvile kindlasti kaasa ka nõukogude aeg, mil poest ei olnud kõike saada ja inimesed olid motiveeritud endale ise asju valmistama.

      Õpetaja Vilu sõnul olid paljud Evelin Ilvese loodud asjad sobilikud näitusel eksponeerimiseks.

      “Fakt on see, et tema valmistatud õmblusvahendite hoidmise tasku sai vabariiklikul tasandil tunnustuse,” ütleb ta uhkelt.

      Paljusid ideid leiti ka tolleaegsest populaarsest Saksa moeajakirjast Burda. Õpetaja Reet Vilu usub, et toonased tööõpetusklassid võisid kujundada Evelin Ilvese armastuse kulinaaria ja käsitöö vastu.

      “Mulle teevad rõõmu Evelini-sugused töökad tütarlapsed, kes hiljem oma eluteel edukalt toime tulevad,” ütleb ta lõpetuseks meeldival toonil.

      Evelini huvi näputöö vastu on pannud tähele aga mitte ainult tema endised õpetajad ja klassikaaslased, vaid kogu Eesti rahvas.

      Kes meist ei mäletaks Bastioni viskoostrikotaažist rahvusmustritega dresse, mille moefirma Evelin Ilvese palvel valmistas ja mille esileedi superstaar Madonnale kinkis.

      2009. aastal disainis Evelin Ilves mustad valge tikandiga kleidid, mis müüdi Ivo Nikkolo poodides läbi kiiremini kui tuntud moedisaineri enda looming – kõigest paari päevaga. Evelin andis meedia kaudu rahvale uue sõnumi: “Kuna olen kunagi tahtnud moekunstnikuks saada, siis vaatan ise, mida selga panen ja mis mulle sobib.”

      Ka klassiõele Eesi Rosenbergile meenub Evelin Ilvese väljapaistev riietusstiil juba kooliajast. Rosenbergi sõnul armastas noor Evelin kanda 1980ndatel moes olnud teksaste ja tossude asemel boheemlaslikke rõivaid, mille ta tihti ise endale kodus meisterdas. Rosenbergile tuleb keskkooliaegne Evelin silmade ette tumedas poolpikas mantlis, käe otsas isetehtud riidest käekott. “See ei olnud meieealiste seas just tavaline riietus, sest tollel ajal СКАЧАТЬ