Tervist, proua president!. Katrin Lusti

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ elanik Linda Virma, kes töötas agrometeoroloogia laboratooriumis Lembit Inti otseses alluvuses ligi kolm aastat, 1977–1979.

      Virma sõnul armastas Evelini isa töö juures oma alluvaid pidevalt kontrollida.

      “Väga täpselt pidime talle teada andma, mis kell me tulime ja läksime,” meenutab Virma, “ta tahtis alati teada, kui kaua me lõuna- või kohvipausil olime…”

      Linda Virma sõnul olid Lembit Inti kontrollimised töö juures tihti tüütud ja põhjustasid kolleegide vahel igasuguseid ebameeldivaid jutte.

      Evelin Ilvese isa võttis proua Virma sõnul oma positsiooni vahel ka pisut liiga tõsiselt, kuna arvas end olevat oma hariduselt parema kui teised. Lembit Int oli lõpetanud Tartu Ülikooli geograafiaosakonna ning töötas toona Sakus asuva Eesti agrometeoroloogia laboratooriumi juhatajana. Proua Virma sõnul oli ta selle eriala kõige olulisem juhtfiguur kogu Eestis. Lembit Inti tööd Sakus koordineerisid ainult kauged ülemused Moskva külje all.

      “Eks ta pidas end väga tähtsaks,” selgitab Virma, kes peab praegu Sakus pensionipõlve. Oma endise ülemuse kohta mäletab proua veel seda, et too käis alati väga šikilt riides ja kandis tööl olles kindlasti ülikonda. Korraga hakkab pensionär aga naeru kihistama nagu noor tüdruk: “Ta armastas hirmsasti kanda kummitaldadega kingi.” Nii ei adunud töötajad Lembitu samme ja ta sai salaja mõne ukse taha hiilida ning nende omavahelisi jutte, kõrv kikkis, pealt kuulata.

      “Ma ei taha midagi halba tema kohta öelda, aga ülemusena oli ta haiglaselt kontrolliv ja suhteliselt võimukas,” nendib Virma, kelle hääl muutub siis tämbri võrra madalamaks: “1970ndate lõpul tuli tal aga töö juures mingi jama ja siis ta lasti oma kohalt lahti.”

      Mille pärast täpselt Lembit Int töölt eemaldati, ei tule Linda Virmal enam pärast nii paljusid aastaid meelde.

      1979. aastal suundus Evelini isa tööle Sakus asuvasse Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituuti vanemteadurina.

      Kui Kalli ja Lembit Int nende ligi 20 aastat kestnud abielu 1980. aastal lahutasid, kolis Lembit elama Tartusse. Kuigi Evelin oli vanemate lahutamise ajal tundlikus puberteedieas – 12aastane – ei väljendunud vanemate lahkuminek tema käitumises suurte muutustena.

      “Minu meelest ei olnud vanemate lahutamine tema jaoks küll suur draama,” teab Evelini lapsepõlve lahutamatu kaaslane ja parim sõbranna Kristi Karelsohn, “ma ei mäleta, et ta oleks kordagi sellepärast minu ees nutnud või olnud endast väljas.”

      Kuigi Evelin Ilves ei ole oma vanemate lahutamise teemal ajakirjandusega rääkinud, võttis ta 2008. aastal Moskvas toimunud rahvusvahelisel konverentsil "Naised muutuvas maailmas“ meeste tervisel peatudes sõna.

      “Rääkides naiste tervisest, tuleb meil keskenduda ka meeste tervisele,” ütles Ilves, kes oli sessiooni "Naised ja tervishoid“ peaesineja. Ta julgustas naisi olema järjekindlad meeste eluhoiakute ja harjumuste muutmisel ning seostas meeste tervist perede turvatundega.

      “Ja lõpetuseks ütlen egoistlikult – kui naised tahavad hoolida iseendast, peavad nad hoolima ka oma meestest,” rääkis Evelin Ilves rahvusvahelise auditooriumi ees. Võimalik, et esimese leedi suhtumist oma kaasasse ja tema tervisesse on samuti mõjutanud mingil määral tema ema. Ilvese vanemate abielu oli aastaid Sakus üks eeskujulikumaid ning Kalli ja Lembit Inti lahutus tuli kohalikele elanikele suuresti üllatusena, kuna nood olid alati elanud tagasihoidlikku pereelu ja nende probleemidest teadsid vähesed. Naabrid ei pannud tähele ühtegi avalikku tüli ja Kalli Int tundus oma abikaasa suhtes olevat äärmiselt hoolitsev ja armastav naine.

      Mõnede Saku elanike sõnul võis ambitsioonikal Lembitul olla töö juures ka mõni silmarõõm, kelle pärast naine kodus endast välja läks. Ometi ei oska Saku elanikud Evelini vanemate peretülisid aastaid hiljem kuidagi lahata.

      Pärast isa Lembit Inti lahkumist 1980ndate alguses kolis ema Kalli Evelini ja tema noorema õe Eilikesega vastvalminud korterisse uues kõrvalmajas ja ta jätkas veel aastaid tööd asula velsker-ämmaemandana.

      “Kalli oli midagi tänapäeva meditsiiniõe laadset,” meenutab kunagine Saku elanik Tiina Wilder, “ta tegeles inimeste vastuvõtu ja arstlikku vahelesekkumist mittenõudvate meditsiiniküsimuste lahendamisega.” Kuigi perearsti ametit toona veel ei eksisteerinud, andis Kalli Int Wilderi sõnul kohalikele elanikele just sellist nõu, mida perearstid praegu annavad. Sealt võis tekkida ka Evelin Ilvese soov hiljem Tartu Ülikoolis valida just ravieriala.

      Wilderi sõnul oli Evelini suurim eeskuju – ema Kalli – pisut kõrgima olekuga kui isa Lembit.

      “Aga see võis tulla ka sellest, et Lembit oli nii sõbralik, et Evelini ema tundus tema taustal pisut jahedam,” analüüsib Wilder.

      Kuigi Evelin Ilves on andnud Eesti arstidele kurikuulsa soovituse olla patsientidele eeskujuks oma täiusliku kehakaaluga, meenutavad kohalikud elanikud Evelin Ilvese velskrina töötavat ema kui tüsedusele kalduvat naisterahvast.

      “Ta oskas väga hästi süsti teha ja ta on omal alal väga eeskujulik,” kiidab Kallit tema eksabikaasa alluvuses töötanud Linda Virma.

      Evelini ema töötab praegu Saku gümnaasiumi koolimeedikuna ning ei ole pärast lahutust uuesti abiellunud.

      Evelini noorem õde Eilike Tõnissoo (neiupõlvenimega Int) elab samuti Sakus ja töötab Ortodontia Keskuse hambaarstina.

      “Elu Sakus polnud kaugeltki igav,” kirjeldab Suurbritannias elav Tiina Wilder oma lapsepõlve kodukohta. Tema sõnul võis Evelin Ilves, kes kogub ajakirjanduses tähelepanu tervise- ja spordifanaatikuna, saada selleks pisiku just Tallinna külje all Saku vallas elades.

      Kuigi Wilder ei mäleta enam, kas presidendiproua võttis kohalikest suusamaratonidest või muudest spordiüritustest lapsena osa, tahtsid neis osaleda pea kõik tema eakaaslased.

      Suviti korraldas Saku laulutraditsiooni vedav entusiast Ottniell Jürissaar suvist Saku laulupäeva. Selleks puhuks täitus Vääna jõe ääres asuv Saku mõisa park müügiputkadega ning 19. sajandil ehitatud klassitsistliku mõisa trepil (mille fassaadi ehib nelja sambaga portikus ja kolmeosalised Veneetsia aknad) esinesid erinevad koorid.

      Laulupäev algas alati igivanade puudega mõisaparki läbiva rongkäiguga, millest kohalikud elanikud osa tahtsid saada. Kuna Saku oli üks Nõukogude Liidu näidisasulaid, põlispuude ja mõisaga, toodi sinna vahetpidamata välismaalasi, kellele püüti asula iluga muljet avaldada.

      “Kohalikud lapsed nurusid nende käest alalõpmata pastakaid, komme ja nätsu,” mäletab ajakirjanik Verni Leivak. Kuigi ta ei suuda meenutada, kas välismaalasi ümbritsevate laste seas oli ka Evelin Ilves, kinnitab ta, et nende saabumisest olid kohalikud lapsed alati teadlikud ning nende käest saadud kommipaberite vahetus oli Saku laste seas suur trend. Kommides leiduvatest kahjulikest transrasvadest, mille eest Ilves Eesti lapsi paar aastat tagasi hoiatas, teadsid tolle aja lapsed vähe ning Verniku sõnul oli võitlus välismaiste kommide nimel suur.

      Leivaku sõnul väisasid Sakut nõukogude ajal kõige rohkem soomlased ja jaapanlased.

      “Tollel ajal ei olnud ju nätsu, enne kui Kalevi kommivabrik seda tegema hakkas,” lisab Vernik huvitava detaili, “Saku lapsed said välismaalaste käest aga nätsu ammu enne seda, kui teised Eesti lapsed seda maitsta said.”

      Evelini lapsepõlveaegadel veetis kohalik noorsugu päikselisi ja kuumi suvepäevi tihti Saku keskkooli staadionil sporti tehes või jõekallastel peesitades ja supeldes. Suviti korraldati kohalikele lastele Sakus ka puhke- ja töölaagreid, kus noored said kooli kõrvalt СКАЧАТЬ