Tervist, proua president!. Katrin Lusti

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kestis neli tundi ja kahenädalase kõplamise järel oli Leivakul nii palju raha koos, et ta sai endale osta fotoaparaadi.

      “Evelin oli tubli ja korralik tüdruk ja kõplas teiste lastega koos põllu peal mitu suve,” meenutab Leivak, kelle sõnul rabasid lapsed põllul tööd teha lausa üksteisevõidu. “Ka rahateenimine oli tollel ajal kohalike laste seas popp,” ütleb Leivak. Ta teeb siis jutus hetkelise mõttepausi ning jätkab: “Kui ma vaatan Evelini tänapäeval, siis minu meelest pole ta näojooned ja käitumine võrreldes noorusajaga absoluutselt muutunud. Minu jaoks on ta täpselt samasugune tüdruk, nagu ta kooliajal või seal põllu peal oli.”

      Leivakule meenub noor Evelin samasuguse ovaalse näo ja heledate kulmudega nagu praegu. Ainult et lühikese poisipea asemel olid esimesel leedil lapsepõlves pikad heledad juuksed.

      “Noore poisina ma ei mäleta ju tema keha või riietust, mulle meenub pigem täiesti normaalne ja tore tüdruk. Ta ei olnud häbelik ega kompleksides, vaid keskmisest sihvakam, korralik, ennast ja oma arvamusi väljendada suutev laps.”

      Saku keskkool, mis kannab tänapäevast nimetust Saku gümnaasium, asus Evelin Ilvese kodunt umbes kilomeetri kaugusel. Igal hommikul ruttas asula kortermajadest kooli poole kümneid mudilasi.

      Tee läks loogeldes vanadest valgetest tellistest ehitatud majade eest mööda, võttes suuna siis üle tee asuvate ridaelamute poole. Nood ridaelamud kuulusid toona Saku uhkemate majade sekka, mille viimane boks kuulus tolleaegse Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Instituudi direktorile.

      Ridaelamutest mööda jõudnud, viis koolitee väikese Evelini läbi pargi, siis Tallinna maantee äärt pidi üle jõesilla. Tollel jõel oli vanasti mitu nime.

      Saku inimesed pärisasukatena tundsid seda kui Saku jõge, kaardilt täpsemalt vaadates aga selgub, et tegu on siiski Vääna jõega.

      Evelin Ilves, kes on meedias rääkinud oma armastusest eestimaise kala vastu, kindlasti teab, et tema lapsepõlve aegadel oli Saku jõgi täis suuri kalu. Jõekaldal asuvast Saku õlletehasest tulev jäätmetoru suubus aga veekogusse ja sealt tulev saast küllastas jõe peagi toitainetega, mistõttu hakkas jões vohama teistmoodi elu. Kalad surid ja jõgi kasvas kinni, jättes endisega võrreldes järele vaid pisikese ojataolise nire.

      Õlletehasest möödudes tuli Evelinil koolijõudmiseks ületada Tallinna maanteega ristuv rongijaama viiv teeots. Sealt mõnisada sammu edasi võis aga silmata juba puude vahelt nähtavale ilmunud suurt halli kandilist Saku keskkooli.

      TEINE PEATÜKK

      Eeskujulik, aga teistsugune koolilaps

      Koolitoit on Evelin Ilvese jaoks südameteema, millel ta pidevalt avalikkuse ees peatub.

      “Söögivahetund on sama tähtis kui koolitunnid,” rääkis ta õpilastele Muhu ja Valjala põhikooli külastades ja lisas: “Eriti oluline on pakutava toidu sisu ja kuidas seda serveeritakse – see on osa kultuurist ja haridusest.”

      Proua Ilves proovis Muhu koolitoitu nagu tervisespetsialist. Teda huvitas, milliseid roogasid lastele valmistatakse, kui keeruline on koolimenüüd planeerida ja toiduaineid tellida.

      Muhu ja Valjala põhikooli külastus ei olnud meie esileedi jaoks aga selles vallas kaugeltki esimene. Enne seda oli ta väisanud mitmeid teisi Eesti koole ja lasteaedasid, kus ta rääkis lastega südameteemaks saanud tervislikust toitumisest ja tutvus koolisööklatega.

      Eelneva jutu põhjal võiks ju arvata, et Evelin Ilves ise käis koolis, mille toit oli mahepõllumajanduse ja tervislikkuse etalon. Suisa raske on uskuda, et esileedi õppis tegelikult Eesti mõistes täiesti tavalises koolis ning sõi tavalist koolitoitu, sest mahepõllumajandusest, ökotoodetest ja selekteeritud koolitoidumenüüst on nõukogude kontekstis keeruline rääkida. Tollel ajal ei olnud selliseid mõisteid isegi mitte olemas.

      Evelin Ilves õppis Saku keskkoolis, mille ametlikuks valmimisaastaks on märgitud 1976. Enne uue kooli valmissaamist õppis ta aasta aega Saku põhikoolis.

      Kuigi Saku keskkool tundus nõukogude ajal suure võimsa ehitisena, meenutab ajakirjanik Verni Leivak oma kunagist koolimaja mitte just kõige uhkemate sõnadega: “Hall, suur ja kohutav maja, kust on meelde jäänud loomapuure meenutavad garderoobid ja sussidest ülestõusev tolm.”

      Eriti jälestusväärselt meenutab Vernik igal hommikul Saku keskkooli rõivistu ukse peal seisvat kontrolli, kes jälgis kullipilgul laste jalanõusid. Koolikord oli nii paindumatu, et kui juhtuski nii, et mõni laps oli vahetusjalatsid kogemata maha unustanud, saadeti ta korrapealt koju tagasi.

      “Meie koolis ei tehtud õpilasele isegi mitte ühekordset hoiatust, vaid vahetusjalatsite puudumisel pidid kannapealt ringi pöörama ja neile koju järele minema,” mäletab Leivak. Tema meelest oli Saku keskkoolis koolikord vahel liialt karm ja suuresti nõukogudeaegsetes raamides kinni. Koolitoit oli Leivaku sõnul Saku keskkoolis sama, mis igal pool mujal. Tervislikkusele või koolitoidu menüüle ei pandud toona erilist rõhku ning see koosnes lihtsatest makaroniroogadest, hakklihakastmest ja Eesti lastele armsaks saanud magustoitudest nagu mannavaht, leivasupp ja karamellikissell.

      Evelin Ilvese koolikaaslased mäletavad, et nii nagu kõik lapsed, sõi ka Evelin koolisööklas tavalist koolitoitu ja isegi magustoitu. Viimase olemasolu peab ta presidendiprouana küll väheoluliseks ja ta on teinud isegi avaliku ettepaneku, et kuna magustoidud sisaldavad endas tühje kaloreid, siis on need koolimenüüs üleliigsed.

      Ajal, mil noor Evelin Ilves uues Saku keskkoolis alustas, rippus kooli kõrge laega aula seinal suur pronksist Lenini portree. Kuna poole saali peal asus ka koolisöökla, vahtis Lenini ebameeldiv nägu ajakirjanik Verni Leivaku sõnul lastele kogu aeg otsa.

      “Eks ta jõllitas ka Evelini,” naerab Leivak, kelle arvates mäletavad Lenini ebameeldivat ja mällusööbivat pronksist lõusta ilmselt kõik tolle aja õpilased.

      Evelin Ilvese kunagine klassijuhataja Ly Madissoon mäletab Evelin Inti paremini kui aula seina peal rippuvat Lenini kuju või tolleaegset koolitoidumenüüd.

      “Ta oli selline õpilane, keda on raske unustada,” sõnab Madissoon. Tema meelest oli praegune Eesti vabariigi esimene leedi lapsepõlves erakordselt silmapaistev ja meeldejääv tüüp.

      “Evelin oli aktiivne, hakkaja, kindlameelne ja andekas tüdruk,” otsib üle kaheksakümne aastane Madissoon ettevaatlikult sõnu, millega kunagist õpilast iseloomustada. “Ta oli väga ambitsioonikas tüdruk, kes teadis täpselt, mida ta tahtis ja kuidas seda saavutada.”

      Õpetaja arvates oli Evelin valmis oma tahtmise saamiseks ületama ükskõik millised takistused ja seepärast ei tule talle tema praegune kõrge positsioon ka suure üllatusena.

      “Ta oli selline tüdruk, kes teadis täpselt, kuidas elus kaugele jõuda. Eks ma olin kindel, et temast midagi kuulsat tuleb,” räägib Madissoon, kes töötas kohalikus Saku keskkoolis aastakümneid eesti keele ja kirjanduse õpetajana.

      Kui täna teab eestlane meie riigi esimest leedit kui lühemat kasvu ja pisut täidlase kehaehitusega naisterahvast, siis Evelini kooliaegsed klassikaaslased ja õpetajad mäletavad teda varajases nooruses kui sihvakat ja peenikest last.

      “Aga samasugune aktiivne, nagu ta on täna, oli ta ka juba lapsepõlves,” õhkab kunagine klassijuhataja ja vabandab siis oma kõrge vanuse pärast:

      “Ma olen nii vana ja minu käe alt on läbi käinud nii palju erinevaid õpilasi, et ma ei mäleta enam Evelini kohta just ülemäära palju. Ometi on mul selgelt meeles, et ta oli oma klassi üks tublimaid СКАЧАТЬ