Hemingway võltsing. Joe Haldeman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ikka ei ole küll

      «Tööd oleks omajagu,» arvas Castle pastakastme jääke küüslauguleivaga kokku lükates. «Mitte nagu see Howard Hughes või Hitleri päevikud.»

      «Oled asja uurinud.» Johni keel oli pisut pehme. Ta oli ostud kaks liitrit Portugali veini, odava Chianti moodi korvpudeli, mille sisu polnud eriti hea, aga pärast paari esimest klaasi kõlbas küll. Johnile oli juba mõnda aega kõlvanud.

      «Jah, käisin raamatukogus. Mis Hitleri päevikute võltsijatesse puutub, siis keegi polnud päris päevikuid näinudki. Nad lihtsalt uurisid tema käekirja ja lugesid, mida ta päevast päeva tegi. Howard Hughesiga oli samuti, aga see käis veel lihtsamalt, sest enamjaolt ei teadnud keegi niikuinii, mida ta üldse tegi. Istus muudkui oma toas.»

      «Kui ma õigesti mäletan, oleks Hughesi võltsing peaaegu õnnestunud,» lausus John. «Kui Hughes ise poleks sõna võtnud…»

      «See oli sitaks julge temp. Vabandust, Lena.» Lena vehkis käega ja naeris. «Nad üritasid Hughesi võltsida juba tema eluajal.»

      «Kuidas Hitleri mehed alt läksid?» uuris Lena.

      «Selle juures oli huvitav, kui paljusid nad ninapidi vedasid. Pärast väitsid kõik, et tegu oli väga kehva võltsinguga, aga võiksin kihla vedada, et enne investeerisid ajalehed loosse miljoneid. Näitasid päevikuid parimatele hitleroloogidele ja nad kõik arvasid, et tegu on ehtsa materjaliga.»

      «Sest nad tahtsid, et see oleks ehtne,» tähendas Lena.

      «Jah, aga ühes paberilehes leidus kemikaali, mida enne 1945. aastat ei kasutatud. See oli neist rumal.»

      «Inimesed tahaksid, et Hemingway lood oleksid tõelised,» ütles Lena vaikselt Johnile.

      Johni pilk oli tardunud lauale, kus mõned eksinud spagetijupid plastikkausis kuivasid. «See oleks ebaaus.»

      «Seda kindlasti,» sõnas Castle reipalt. «Aga mitte just pangarööv.»

      «Ränk eksimus intellektuaalse… intellektuaalse…»

      «Sul on ammu uneaeg, John,» lausus Lena. «Me koristame ise ära.» John noogutas, lükkas end lauast eemale ja tatsus raskel sammul magamistoa poole.

      Lena ei öelnud sõnagi, kuni kuulis voodivedrude kriuksumist.

      «Ta pole alati selline,» sõnas ta siis tasa.

      «Jah, ta pole joodiku moodi.»

      «Tal on olnud raske aasta.» Lena valas oma klaasi täis. «Minul samuti. Rahaliselt.»

      «Kehv lugu.»

      «Noh, me teadsime seda ette. Kas ta rääkis sulle oma pärandist?»

      Castle naaldus lähemale. «Mk-mm.»

      «Ta sündis üsna jõukas peres. Suguvõsal olid New Hampshire’is tekstiilivabrikud. Ta vanavanemad surid neljakümnendatel autoõnnetuses ja vanemad müüsid vabrikud maha, täpselt õigel ajal. Praegu poleks need enam palju väärt. Johni ema ja isa surid kuuekümnendatel, kui ta ülikoolis õppis. Testamenditäiturid avasid talle fondi, millest oleks pidanud elu lõpuni piisama, aga Johni raha ei huvitanud. Ta astus isegi sõjaväkke ainult selleks, et näha, milline elu see on.»

      «Jessas.»

      «Hiljem osales ta sõjavastastel protestidel, tead küll, Vietnami ajal. Siis sai ta doktorikraadi ja hakkas õpetama. Kui ta alustas, olid fondi väljamaksed tema palgast viiskümmend korda suuremad. Isegi paari aasta eest oli vahe veel kümnekordne.»

      «Ära sa märgi.» Castle arvutas mõttes Porschede ja jahtidega.«Ta jättis fondi oma õdede hooleks, lasi neil raha investeerida.»

      «Ja nad polnud kuigi taibukad?»

      «Nad olid idioodid. Hea reitinguga aktsiad ja maksuvabad võlakirjad olid neile liiga igavad, nad raiskasid kõik tarbekaupadele.» Ta krimpsutas nägu. «Sealiha? Lõpuks saatsin Johni Chicagosse vähese allesjäänud raha järele. Seda polnud kuigi palju.»

      «Aga te pole veel pankrotis.»

      «Peaaegu. Kindlustusmakseteks meie sissetulekust piisab ja kunagi saab pensionile loota, aga fondi väljamaksed lõpevad kahe kuu pärast. Siis peame Johni palgast elama hakkama. Küllap mul tuleb ka töö leida.»

      «Peaksite hoopis trükimasina otsima.»

      Lena naeris ja sättis end mugavamalt istuma. «Oleks see vast ettevõtmine.»

      «Kas ta saaks sellega hakkama? Muidugi kui ta tahaks.»

      «Ta on hea kirjanik.» Lena jäi mõttesse. «Mõned tema lood on kirjandusajakirjades avaldatud. Sellistes, mis annavad tasuks neli-viis tasuta eksemplari.»

      «Kõva sõna.»

      Lena kehitas õlgu. «Pikemas perspektiivis tasub ära. Staaži koguneb. John oskab kirjutada häid lugusid, aga ma ei tea, kas see teeb temast veenva Hemingway-jäljendaja.»

      «Ta teadmised on igatahes piisavad, eks?»

      «Võib-olla teab ta liiga palju. Ta enda kõrged nõudmised võivad segama hakata.» Ta raputas pead. «John on Hemingway koha pealt täiesti hull. See on kinnisidee, mis ei mõju talle hästi.»

      «Äkki saaks ta sellest kirjutamisega lahti.»

      Lena naeratas talle. «Sa oled libedam kui angerjas.»

      «Vabandust, ma ei tahtnud öelda…»

      «Ei.» Naine tõstis tõrjuvalt käed. «Ära vabanda, see meeldib mulle. Sina meeldid mulle, Castle. John on hea inimene, aga mõnikord liigagi hea.»

      Castle kallas mõlemad klaasid täis. «Mind pole selles veel kunagi süüdistatud.»

      «Nii ma arvasingi.» Lena tegi pausi. «Oled sa kunagi politseiga pahandustesse sattunud? Lihtsalt uudishimust.»

      «Miks sa küsid?»

      «Lihtsalt uudishimust.»

      Castle naeris. «Mõned pisivargused lapsepõlves. Tahtsin lihtsalt näha, millega õnnestub puhtalt pääseda.» Ta tõsines. «Siis istusin kaks kuud vangis, kuigi ma polnud süüdi. Mind polnud isegi kohal, kui see kõik juhtus.»

      «Mis siis?»

      «Relvastatud rööv. Hiljem tuli pätt tagasi ja röövis veel kord sama poodi. Ta oli üsna terav pliiats. Tunnistas ka esimese teo üles ja mind lasti vabaks.»

      «Miks sind üldse süüdistati?»

      «Kunagi arvasin, et keegi pidas minu peale viha. Näiteks poemüüja, kes minu vastu tunnistas.» Ta rüüpas sõõmu veini. «Aga kurat võtaks, see oli lihtsalt halb õnn. Ja halvad võmmid. Tüüp oli umbes minu kasvu, sama värvi juustega ja me mõlemad elasime sealkandis. Võmmid ei tahtnud aega raisata ja saatsid mind ruttu vangi.»

      «Nii et sa oled kuriteoregistris?»

      «Mk-mm, Kodanikuvabaduste Liidu tütarlaps kustutas kõik andmebaasist. Ta ei tahtnud, et ma nad põhjuseta arreteerimise ja vangistuse eest kohtusse kaebaksin. Mina tahtsin СКАЧАТЬ