Hemingway võltsing. Joe Haldeman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ südamega jõgi», ainult tempokam. Tüdruku elamused olid ka hästi kirjutatud.» Mõistatuslikul kombel oli käsitsi, ilmselt Hadley poolt juurde lisatud: «Tüdruku elamused liiga hästi kirjutatud.»

      Huvitav. John polnud sellele varem mõelnud, sest ta oli alati keskendunud novellidele. Liiga hästi kirjutatud? Kaheksakümnendatel räägiti palju Hemingway ebamäärasest seksuaalsusest, õigemini ebamäärasest sootunnetusest. Kas Hadleyd oli veel kuuskümmend aastat hiljem häirinud, et Hemingway selle looga midagi paljastas, mõne tüdrukute saladuse, mida poisid poleks tohtinud teada? Kas ta kavatses seda mänglevat uitmõtet hiljem oma loomingus pruukida?

      Ta kasutas oma elu just niimoodi. Hea kirjanik jättis kõik meelde, et see siis kirjutama asudes unustada ja uuesti välja mõelda, nii et looming saaks tõelisem kui mälestus. Kogemused oli tähtsad, kujutlusvõime veel olulisem.

      Võib-olla saaks minust parem kirjanik, kui ma õpiksin unustama, mõtles John. Nagu alati, kahetses ta juba kümnendat korda päevas, et polnud üritanud kirjanikuna läbi lüüa, kui ta oli veel majanduslikult sõltumatu. Noorena olid teda paelunud õpetamine ja uurimistöö, rikka poisi ennastunustavad hobid, aga käesoleva majandusaasta lõpus pidi ta saama oma viimase igakuise tšeki isiklikust fondist. Bostoni ülikooli palk poleks siis enam ohter lisaraha, vaid kuluks üürile ja toidule äkki kulukaks muutunud linnas.

      Kirjutamine oleks kõige raskem. Ka käsikirja võltsimine poleks lihtne. Kogu maailma teadurite käsutuses oli tuhandete lehekülgede kaupa Hemingway loomingut, nii käsikirjade kadumisele eelnevat kui hilisemat. Kas oleks võimalik leida trükimasin, mida Hemingway kasutas? Kas oleks mõeldav jäljendada tema omapärast trükkimisstiili? Hetkega kerkis ta silme ette näidis: tühikud enne ja pärast komasid ja punkte…

      Mõtisklus katkes, kui ta parem jalg laskus nende üürikorteri tagatrepi esimesele astmele. Ta astus masinlikult üle viienda, kõdunenud astme ja unistas ust avades juba mõnusast kõrgest klaasist jääteest.

      «Skorpionid!» karjus ta naine otse talle näkku.

      «Mida?»

      «Meil on skorpionid!» Lena haaras tal käest ja tiris kööki.

      «Vaata!» Ta osutas läbipaistvast plastikust katuseaknale. Kolm umbes viieteist sentimeetri pikkust skorpioni, teravad siluetid piimjal plastikul. Üks neist liigutas.

      «Heldene aeg.»

      «Heldene aeg!» Lena lõi tuttaval kombel käed puusa ja põrnitses skorpione. «Mida nüüd teha?»

      «Võiksime neile nimed panna.»

      «John.»

      «Ei tea.» Ta avas külmkapi. «Kutsume kahjuritõrje.»

      «Nad käisid eile. Nemad ilmselt skorpionid välja sussutasidki.»

      John valas endale klaasi külma jääteed ja lisas kaks pakki kunstlikku suhkruasendajat. «Ma räägin Julioga, aga sa ju tead, et nad on alati siin olnud. Nad ei sega kedagi.»

      «Mind segavad nad küll ikka päris korralikult.»

      Ta naeratas. «Olgu, ma räägin Julioga.» Piilus ahju. «Oled sa õhtusöögile mõelnud?»

      «Tee, mida tahad, kullake. Mina ei mõtlegi seal seista, kui kolm… mürgist… lülijalgset mu pea kohal varitsevad.»

      «Valmis kaela kargama,» tähendas John ja vaatas veel kord üles. Nüüd olid ainult kaks skorpioni nähtaval ja see võttis ebamugavusest võdisema.

      «Juliot polnud kodus, kui ma neid umbes tund aega tagasi märkasin.»

      «Ma lähen vaatan.» John läks alumisele korrusele ja leidis, et majaomanik Julio oli tõesti kodus, aga ei hoolinud nende probleemist suuremat. Ta nõustus, et ilmselt oli kahjuritõrje nad välja ajanud, arvas, et küllap nad peagi oma urgu tagasi ronivad, ja andis Johnile kärbsepiitsa.

      John jättis kärbsepiitsa Lenale, andis talle kindla käsu vange mitte võtta ja kõndis paari kvartali kaugusel asuvasse Hiina restorani. Ta naasis paari karbitäie toiduga, nad sõid elutoas ja klõbistasid vaikides pulkadega, kuulatades väikeste jalakeste tatsumist.

      «Kohtasin täna päris ehtsat petturit.» Ta poetas visiitkaardi nende vahele diivanilauale.

      «Konsultant?» luges Lena.

      «Tal oli hullumeelne plaan kadunud lugude võltsimiseks.» Lena teadis neist lugudest rohkem kui üheksakümmend protsenti elukutselistest hemingwaytajatest. Johnile meeldis valjusti mõelda.

      «Ah need lood,» sõnas Lena end ette valmistades.

      «Mõte polnudki nii halb, ehkki minu jaoks pisut kuritegelik.» Ta keskendus hetkeks libedale Moo Goo Gai Pan’ile. «Sellega võiks teenida miljoneid.»

      Ta oli toidukarbi kohale kummardunud. Lena põrnitses tema kiilanevat pealage. «Mida ta täpselt silmas pidas?»

      «Me ei hakanud seda kuigi üksikasjalikult läbi mõtlema. Tuleks leida…» Ta silmad kiskusid pisut kõõrdi ja Lena teadis, et ta loeb mõnd tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvat lehekülge. «Jah. 1921. aasta kaasaskantav Corona, selline, mille Hadley talle enne abiellumist kinkis. Tuleks otsida vana paberit ja lood kirja panna. Sotheby kirjastusse viia. Siis oleks elu lõpuni raha laialt. Ongi kõik.»

      «Sa jätsid vangla mainimata.»

      «Kõigest pisiasi. Muidugi tuleks ka lood valmis teha. See võtaks mitu nädalat. Äkki saaks kõigepealt vangi minna, seal lood kirjutada ja need vabanedes maha müüa.»

      «Sa oled imelik, John.»

      «Mina teda igatahes ei julgustanud.»

      «Võib-olla oleksid pidanud. Paar miljonit kuluks järgmisel aastal marjaks ära.»

      «Küll me hakkama saame.»

      «’Küll me hakkama saame.’ Sa muudkui ütled seda. Kust sa tead? Sina pole kunagi pidanud ‘hakkama saama’.»

      «Hea küll, siis me ei saa hakkama.» Ta kraapis viimased praetud riisi raasud kokku. «Me ei jaksa enam üüri maksta ja meid visatakse tänavale. Elame soojaresti peal pappkastis. Pead oma keha müüma, et mulle odavat veini osta. Vähemalt oleme me õnnelikud, kallis.» Ta vaatas unistavalt naise poole. «Vaesed, aga õnnelikud.»

      «Õnnest pilves.» Lena heitis visiitkaardile veel ühe pilgu. «Kust sa tead, et ta on pettur?»

      «Ei teagi, ta jättis müügimehe mulje. Ütles, et tegeleb nüüd kaubandusliku kalapüügiga, aga see ei tundunud talle eriti meeldivat.»

      «Aga ta ei rääkinud oma kuritegelikust minevikust?»

      «Mk-mm. Mulle jäi lihtsalt mulje, et ta ei raiska eetika ja moraali pärast muretsemisele aega.» John tõstis oma Mont Blanci pastaka. «Ta põrnitses seda, enne kui end tutvustama tuli. Küllap tundis raha lõhna.»

      Lena torkas mõlemad pulgad oma aurutatud riisi karpi ja asetas selle otsustavalt lauale. «Küsime tema käest.»

      «Ta on libe sell, Lena. Ta ei meeldiks sulle.»

      «Ma pole kunagi tõelist petturit kohanud. See oleks lõbus.»

      Ta kiikas hämarduvasse kööki. «Kas СКАЧАТЬ