Valik. Aigi Vahing

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lõdisedes „randub“, huuled sinised, ja jälle vette kihutab – mu väike vennake – ma ei tea, kuidas sinna saab, kuid see sitspluusiga naine mu ees täna hommikul, tal justkui olnuks mingid vastused mu jaoks …

      Äkki on see niit tagasi kadunud aega hoopis silmus, mis end vaikselt ümber olnu keerutab ning libistab möödunu märkamatult nagu tolmu käesolevasse näitamaks, et kõik, mis oli, on alati ka siin – hetkes – olemas. Pidavat ju spirit olema kõik see, mis kisub meid üha edasi ning soul see, mis tunneb ennast kõige mugavamalt möödunud aegades ning ometi eksisteerivad nad inimeses üheaegselt.

      Ma olen nii tugevalt igatsenud Sind viimasel ajal – mul on kogu aeg selline tunne, et oled juba siin.

      Hakkan suvel esmaspäeviti pärastlõunaseid koosolekuid juhtima. Ühe kiriku kogudusehoones, see asub mu lemmiktänavajupil Manhattanil, salapäraste väätidesse kasvanud majadega tänaval – huvitav, kes neis elab? Juba ammu näen, kuidas ootad mind seal lähedal, väikses keldrirestoranis Yukio, mille menüü pildi peal on mõõkkala – kohtume, ja läheme sealt koos kusagile ära … Nii tahaks öelda Sulle, tule sealt Eestist tulema, ehitame meie kahe maailma, elame täpselt nii, nagu mõlemile on hea, ärme ole enam lahus ja vaevatud! Ja kui vaevad tulevad, sest tulevad nad ikka ju, siis muudame nad rahaks! Villime piinad hõbedaks, mis toob meile raha ning läbistab samas me mustad südamed taassünni valgusega!

      Minuni on hakanud jõudma abielu müstilisem tähendus. Kirjutan, kui olen rohkem mõelnud selle peale. Mäletad, kui nägid und, et abiellusid, maakirikus? Ma ei tea, miks ma seda maad ja seda kirikut kujutlusis kogu aeg näen. Emerson on öelnud, et igas kirikus on ainult üks liige, või midagi sellist. Minu kirik on liivast – saabki see olla muust, kui usk on tõeline?

      Lõpetan lakooniliselt, kuna mõtlen Su peale kogu aeg.

      Aigi

      T vastas, tema vastusest jäi väheks mulle, tahtsin tugevamat doosi saada, kuid mis oleks sobiv annus minusugusele – ma ei julge sellele isegi mõelda. Pean hoopis silma peal hoidma sellel, et ei küünitaks ta poole nõnda agaralt kui maa, jalgealune, mõranemise märke annab. Ja ometi piinab mind, et ma ei saa temalt seda, mida tahan. Kuid seda, mida tahan mina, polegi ju võimalik mõõta ning T teab seda. Ning sellest hoolimata suhtleb minuga, on armas.

      31/

      Mul on nüüd tugiisikuga paigas, et ühel päeval nädalast ei tee ma mitte midagi. Ärkasin vara – pool päeva olen aknast välja vaadanud. Paranevatel sõltlastel pidi tavaline olema, et kõik värvid tunduvad ühtäkki kordi kirkamad, üksluisus jaotub tihedamaks, huvitavamaks – on mida vaadata.

      Vaatasin puud ja taevast ja vastasmaja ning selle katuseserva ja see köitis mind väga. Mitte midagi ei toimunud, kuid mul oli huvitav. Aeg-ajalt lendas mõni lind mööda, langes mõni sulg või puu hakkas tuules rohkem liikuma. Siis lendas vastasmaja katuseservale üks lind. Mõne aja pärast lendas talle teine lind kõrvale. Aga mitte väga lähedale. Siis nad istusid seal natuke – päris tükk aega. Vahepeal lendas lennuk üle. Siis tõusis teine lind lendu. Ja esimene lendas talle järele. Nii et midagi siiski toimub. Kogu aeg. Mingi kokku-lahti liikumine. Tõmbamine. Hingetõmbed. Kusagilt lugesin, et tõelistel armastajatel läheb kõik sünkrooni: kui tahetakse olla koos, tahavad seda mõlemad, kui lahus, tahavad mõlemad veidike lahus olla – nii et lainetused ühtlustuvad … see kõlab nii mõnusalt.

      Olen nii tank-kaines meeleolus täna. Tunnen ennast sõjaveteranina ning hakkan sellega vist tasahilju leppima. Näos on ju kõik näha – iseenda põhjustatud vägivald ja tuulemurd. Olen ekspert ainult omaenda sõjas.

      Minu kiindumus T-sse pole loomulik – ma tean seda, vastasel juhul ei saaks see nõnda palju valu valmistada. T – minu kiindumusele ebapiisavaks jäänud annus. Esinen ta ees kui mõistusega naine, iga vastamata kiri aga, ja iga napp vastus ajab meeleheitele. Nõuan armu temalt – nõuan mujalt, kui sealt, kust saaks. Kui sõnas „mujalt” tähti ümber tõsta, tuleb „jumalt“.

      32/

      „Palun ole hea ja teata ka veel oma elukutse.” Olin oodanud, et küsitakse „ametinimetust”, aga kirjas seisab elukutset. Silme ette kerkib mees, kes ärkab koiduvalguses, teeb oma kätetööga miskit kasulikku ära, uinub enne eha – jääb kohe magama ning tema uni on õiglase oma. Ta on tugev, ilus, tark ja hea. Tema teab, et inimene tunneb ennast tarvilikuna vaid kellelegi kasulik olles.

      Minul pole sellele küsimusele mitte midagi vastata. Vahel aitab see, kui vastata küsimust sõna sõnalt võttes – saan öelda, ning võin käegi kinnituseks südamele panna, et elu mind jah, tõepoolest kutsub. On hommik, ma seisan uksemademel, vaatan sama koitu, mida tööd armastav meeski; tean, et toimetusi ma ei pelga, kuid sellest hoolimata on mu käed uksepiitadel … Kõõludes ja kõheldes vaatan värskelt sisse tallatud rada ega usu, et ka mina võiksin seda mööda kusagile kaduda – oma tööde-tegemiste sisse ära. Valgus paistab nii eredalt – soe päev tuleb, tunnen põskedega, lõuaga, kuid seljalihastega tunnen halli aset, mille viledaks kulunud linad on alles soojad. Ihu mäletab neid veel. „Ei, ma ei soovi rohkem magada, tänan, üheinimesevoodi,” – reformase, mis soovib, et oleksin alati veidi rohkem tema moodi – kitsas, kägisev ja hale. Minu pilk aga laotub üle põldude, üle kaarte, üle laia laotuse, hõlmates kõiksuse nii veetlevaid kui igerikke jooni. Just avaruse oma olen ma ja mitte haigevoodi oma – ma kuulun ühte kõiksusega – on hommik, on päev, olen mina, on kõik, mida näen enda ette laotumas, ning säng ja haigease, mida mäletan – nendesse ma enam eales magama ei lähe – kui lähengi, ei jää. Ma tahan elada. See on kõik, mida ma kevadel 2009 enda kohta tean.

      „Pane vabakutseline,” ütlen ning tunnen ennast luuserina. „The war is over and you lost” öeldakse alkohoolikutele, kes viimaks paranemisprogrammi tee leiavad.

      33/

      T-ga on asjad päris hulluks minemas. Saatsin talle mõned kirjad – peibutavad – ei mingit vastust, mitte ühelegi neist. Valudes ning hirmuga kainust kaotada, läksin seksi- ning armastusesõltlaste rühmakoosolekule. „No new contact, no new pain,“ olin kuulnud mõnda neist ütlemas ning öeldu haakus minuga küll.

      Nüüd istun siin toas – kuulan, mida räägivad. Naljakas, söögisõltuvus on sisult palju huvitavam, kui normaalne inimene aru saab. Seksi- ning armusõltuvused aga palju proosalisemad, kui enamasti arvatakse. Ometi on pressi huvi nende vastu kõige suurem – seks on ülehinnatud – tabuteemana. Seks on nagu magamine, toitumine, tolmu pühkimine – sakraalne – kuid ka väga tavaline. Siinseid lugusid kuulata – sõltumine mitte ainest, aga teisest inimesest, tema tillist, tussist, tunnetest või nende puudumisest – on ikka väga õõvastav.

      Kõige kaunim ning ühtlasi ka ainus lunastav hetk filmis „Ai no corrida” (otsetõlkes jaapani keelest „Armastuse härjavõitlus”, rajaneb tõestisündinud lool) jõudis minu jaoks kohale filmi lõpus, kui saame teada, et oma kire objektil suguelundid maha lõiganud naine leiti, munn peos, linnatänavailt õnneliku ilmega kõndimas. Jah, selle piinlemistunde puudmisega ma tahan ühtida; armastus on jaapani keeles „Ai”. Pool minu eesnimest – ehk olen õiges kohas?

      Kõik on peibutavad siin – tõelised professionaalid – kaunid kõrvarõngad helklemas, huvitavalt pähe tehtud musikesed – väga omanäolised ning veetlevad naised, ja üks lesbipaar. Huvitav, kas ilusatest junky’dest saavadki seksi- ning armusõltlased sellepärast, et inimained on neile väga kättesaadavad – ja jumala tasuta! Kui olla selline, keda „ära ei põlata”, võib end igavesti piinata? Lesbipaar näeb väga lahe välja – väike vastik mees ja suur tõsine naine. Esimese alandlikkust on kaunis tunnistada – meeleheide lootusega lisab talle pehmust ning võtab ägedust ja nurgad maha. Tema naine tõi ta lahkumineku ähvardusel СКАЧАТЬ