Valik. Aigi Vahing

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ saanud kaineks tänu religioossusele, spirituaalsusele, LA-s on mitmeid kiriklikke rühmitusi, turgutavaid, toetavaid – pidasin neid kõiki cult’ideks, ning hoidsin targu eemale.

      „Ega seal neid õndsa näoga inimesi pole?” küsisin. „Noh, mõned ikka on,” ütles tema. Läksin siiski Dan’iga kaasa. Kui sisenesime kiriku moodi modernsesse hoonesse, koondnimetusega Armastus (kreeka keeles), tundsin end kummaliselt rahunemas – õndsa näoga inimesed olid iga nurga peal, kuid nad ei olnud tüütavad, vastupidi – ajasid oma asja ega tokerdanud tee peal ees nagu mõned gym’is, kus käisin tollal religioosselt – ning mulle meeldis see. Raamatupoes oli õdus, vaikne, peasaalis, kuhu pelgasin siseneda hirmus, et Issand leiab mu sealt üles, olid mõned inimesed istudes mediteerimas, teised tõusid ühislaulu ajaks püsti, võtsid käest kinni. Mina jäin istuma ning oma käsi kellelegi ei andnud ka. Kuid süda hakkas võitlema. See meloodia ju kõneles minuga, olgugi et sõnadest „God, use me” ei saanud ma midagi aru, kuid meloodia kõneles ning tundsin korraga sedasama ühtekuuluvustunnet, mida aastaid tagasi house-muusikaga pidudel, kus oli vabadust segamatult üksinda tantsida – võnkuda ühes meelodias millegi vägevamaga, mida plaadikeerutaja vahendas, ning samas „kogudusega”, teiste tantsijatega – tunnetasin meid kõiki eraldi ja tervikuna koos, ühenduses millegi kõrgemaga. Tants on minu jaoks kahekõne Jumalaga. Sellepärast tantsingi ma alati üksinda. Või poisiga, kes tantsib nagu mina, kel on ankur õla peal ja seljal purjepaat, kes on kiilakas ja hea, õrna puudutusega. Tol korral seal LA imelikus kirikus neid inimesi koos laulmas ning voogamas vaadates tundsin sama, kuid veelgi võimsamalt. Pisarad hakkasid voolama, Dan oli õnneks delikaatne ega rõõmustanud liialt.

      4/

      Vaikne ilu kirikuis – inglid, kujud kõikjal – olen ma õnnelik inimene, et minu igatsustes kehastab seda ilu ja vaikust üks konkreetne inimene, või olen neetud läbi selle?

      Kas mõte Jumalast kui valgusest on küllaldane, kui mind jälitab üks nägu – T. Šamaanid annavad hingede tagasi toomise rännakuil neile inimestele, kes ei taha teiste inimeste hingeosi tagasi anda, kuldse valgusepalli asemele. Kuldse valguse pall pidi kõiki „hingevargaid” väga rõõmsaks tegema.

      „Sa oled oma hinge tema peale pannud,” ütles sõber, vanem mees, mu sümptomeid kuulates. „Räägi temaga,” ütles ta, „räägi temaga kogu aeg – kõnni temaga, kuni su hing tema pealt sinu sisse tagasi tuleb.” Psühholoogid teavad sellist asja nagu „kuldne vari”. Kuldne vari on see, kui näed teises inimeses kõiki neid kauneid omadusi, mida sa mingil põhjusel ei ole võimeline iseendas nägema ega realiseerima.

      Ma olen nii kade neile huilutajatele täna, kel on olnud side Jumalaga kogu aeg – seda on nende leebete pilkude ning väärika ja nõtke rühi tagant näha. Heleda ning andunud häälega laulavad nad Jumalale, mitte lollikeste kombel, vaid nagu inimesed, kel on suurepärane spirituaalne vorm. Mitte igatsus, vaid VORM. Hea vorm nagu inimestel, kes on suutnud usu oma lihastesse treenida.

      Kohutav ootus ja igatsus õhtuti … Muidugi on see seotud ka kainusega – elu avaneb mu ees nii tugevalt – päevad on struktureeritud ja turvalised – aga õhtul lähen oma sametkardinate taha, leban linadel ning hakkab pihta. Alateadvus hakkab oma nõudma.

      Möödunud öösel palusin alateadvusel saata mulle väga selge unenägu selle kohta, mis mul elus puudu on või mida ta tahab saada. Nägin unes Rauli ja Heivit – olin nende küüdis. Nägin unes, et olin keegi valge tavaline naine – katkise ja riiaka pilguga, suhtes tavalise musta mehega. Otsisime odavast kaubamajast (Vons) mu mehele, kes töötas turvamehena, tööpluusi. Mees oli suur, kinnitas, et käib muudkui kehakultuuri tegemas, kuid tema krobelise musta ihu peal oli rasv, mägarais. Ka näost polnud ta kena, vaid väsinud halli ilmega. Dressipluusi oli tema suurusele raske leida – lõpuks leidsin helebeeži, valgete triipudega – mõistsin kohe, et liiga edev minu mehele, talle sobiks puuvill paremini – tumesinine või hall ja siis lõppes uni ära – mulle jäidki need kolmes suuruses Adidase dressipluusid kätte küütlema, ja kahetsustunne, et peame leidma mu mehele siiski midagi tavalisemat. Nägin unes, et Sissy Spacek ja Martin Sheen filmist „Badlands”, kes olid ühtlasi mina ja T, olid Oliver Stone’i filmi „Natural Born Killers” võtetel. Sissy’l, minul, oli seljas suvine sitskleit, ja istus ta – istusin – Sheeni, tegelikult Joaquim Phoenixi (Johnny Cash’ina filmis „Walk the Line”) kõrval; oli võtete vaheaeg – Sissy tõusis – ma tõusin – korraks püsti ja ringutasin, nõjatudes pooleldi selle mehe – T – peale, keda armastan; võtete fotograaf tegi just sel hetkel pilti ning sellest sai „Natural Born Killers’i” plakat.

      Partnerlus. Partnerlussuhe. Tulid hommikul sõnad …

      Õhtul palusin alateadvuselt veelgi selgemat pilti, et mida see „partnerlus” siis tähendab. Nägin T-d – halli näoga ning väsinuna. M oli ka, tema endine. M-il olid villased sokid jalas ning hallid kotad. T muudkui käis M-ga rääkimas. Mind ei suutnud ta ei näha ega tajuda. Midagi temast oli M-i kätte jäänud. Adusin, et T teadis seda ning käis muudkui rääkimas, M aga vajas T-d enese teadmata ikka edasi. Nii nad seal krutsutasid oma asja venitada – mina pika näo ning meelega seda kõike kõrvalt vaatamas. Olin vahelduse mõttes kleidiga, kuid T ei märganud seda.

      Kolmandal õhtul kasvas ootus, ärevus ning südamekloppimine nii suureks, et palusin veelgi täpsemat pilti. „Palun näita, mis on puudu?” palusin. „Mida ma ei tee nii, nagu tahad? Palun näita mulle seda,” nõudsin alateadvuselt ning sain uue une küll.

      Toimus pidu USA presidendi majas – Bill Clinton’i pool – seltsielu, söömine. Sõin selliseid asju, mida ma süüa ei tohi – tugiisikule ei teatanud – nii et murdsin sisuliselt kainust. Sain unes aru küll, mida teen, kuid tegin ikkagi. Siis tekkis vajadus midagi suust välja sülitada. Läksin paraaduksest kombinee väel presidendi elumaja aeda, ronisin veel üle aediku, et ägedam oleks, ning läksin ja sülgasin oma suutäie hästi pügatud muruplatsile, just siis tulid kaitseväed sisse. „Tulge palun kõrvale,” käskis turvaülem, noor prantsuse kutt, küsis, et kas sellisest käitumisest saadav tähelepanu annab mulle midagi. „Mulle??? Mul ei ole seda vaja,“ näitasin talle fotot – pildil olin Indreku ja T-ga. Indrek oli fotol börsidirektorina, T-l oli David Bowie kostüüm seljas. „Mul ei ole jõukust ega tuntust vaja,“ kinnitasin, „mul on need mõlemad olnud juba.“ Mind jäeti rahule. Unes selgus, et Bill Clinton sai presidendiks tänu Indrekule – enne oli olnud suvaline hammasteta mees. Minu kõrval oli luitunud prostituut – meid vahistati koos, kuid temal polnud mingit vajadust end kaitsta.

      Mida need uned tähendavad? Paarisuhe, sõltuvussuhe, ning kolmandas unes acting out – nagu öeldakse programmis.

      Kui ma ainult suudaksin buliimia millegagi asendada. Vaidast Helsingisse, Helsingist Tallinnasse, Tallinnast LA-sse, LA-st New Yorki – puhas leht, uus elu, uus töö, uued sõbrad. Armastus. Kõikjale jäid aga maha unistuste tükid ja valuvaalad. – „Sa pidavat mehest kui tornaado üle käima?” jäi üks eesti filmikunstnik mulle kord otsa vaatama, Eestimaa pinnal veel. „Tohoh,” ütlesin – nii taiplik ma polnud veel, et mitte võtta seda komplimendina. Paranevate alkohoolikute programmi raamatus on kirjas: „Alkohoolik on justnagu tornaado, mis murrab endale teed läbi teiste inimeste elu.” Kõikjalt lahkudes – hävitades teisi, iseennast. Kaotajana – endast võitu saamata. Kui ma ainult suudaks asendada, mõtlesin. Millele see partnerlus – partners in crime, kui unenägudele mõelda – viitab? Uuele sõltuvusele? Või ikkagi partnerlusele?

      5/

      Taevas tõmbub tumedaks. Politsei vilistab, tuletõrjeautod huilgavad, rekkad ründavad, inimkiirtee voogab – peatamatuna. Virtsus oleks sekund sellist hetke tähistanud katastroofi, siin aga, Manhattani Midtown’is, Times Square’i lähedal hakkas lihtsalt vihma sadama.

      Pean СКАЧАТЬ