Valik. Aigi Vahing

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõtlen, kas osta „Talking Heads” best of plaat või mitte. Kuid milleks? Ma ei hakka iialgi muusikat tundma. Muusika on inimloomest kõige müstilisem – minu jaoks – tuleb ja läheb otsejoones sinna, kuhu enamus inimesi ei saa – hakkab vajutama klahve, mida näeksingi meelsamini vaikimas. Jah, muusika on kange kraam, sellest on parem eemale hoida. Mulle piisab sellest, et aeg-ajalt on ikka kuulda meloodiaid, mis mu teise ulatusse lennutavad – tasakaalu ohustavad, kuid neil juhtudel usaldan, et nonde juhuslike viiside üleujutus ei ole minu disain – ju siis pean neid kuulma ja need meeleolud läbi tegema. Kuid hakata ise, omaenda käega oma meeleolude peal sõtkuma – ma ei saaks nii elada. Ma ei mõista neid, kes suudavad, iPod’id peas, ringi kõndida – kuidas nad aru ei kaota? Oleksin ma teistsugune inimene, kui ma kuulaksin palju muusikat? Äkki mul ei olekski buliimiat, kui ma asendaksin selle muusikaga? Olen muusikanäljas? Äkki peaks hoopis toda muusika-anoreksiat parandama ning buliimia kaob ise – omal käel ära?

      24/

      Park avenüü – hommik, vara, newyorklased kiirustamas tööle, naised kingakestes, paljaste säärtega, meestel lehed näpus, puud rohelised juba – miski avaneb mu ees – kõik muutub väga tasaseks ja vaikseks – aeglustub ja hoog tõmbub maha: kõik muutub sosinaks ja suure linna inimesed meenutavad Virtsu aleviku rahvast Lihulas, vaikselt linnaasju ajamas – sitspluusidega, jokudega, tuulejoped, impregneer, isa.

      25/

      Täna hommikul sõin jälle halvaks läinud marju. Virtsus pidi põldmarju kraavipervedelt korjama, väädid kriimustasid jalad ära. Siin – 2 karpi ühe hinnaga. Halvaks läinud toite ma üldiselt ei söö enam. Kas äkki sellepärast söön, et halvaksläinud põldmarjad muutuvad magusaiks?

      Hollandi kolleeg naases pressikeskusesse, ütles: „Nägin su nime linna peal.” „AIG International,” täpsustas ta, ja tõi veel Lonely Planeti ning näitas vanalinna kaarti – et ta on korra käinud Tallinnas. Üldiselt on vist nii, et kui sa hakkad teise inimese nime nägema – reklaamide peal, ja tema sünnikoha, kodumaa vastu huvi tundma, oled tema meeltes n-ö kohal. Mulle too hollandi kolleeg ei meeldi. Ka eemaletõukavus on, tunnen, kõva tunne. Kõvaduse astmelt külgetõmbavusest mitte kuigi erinev, lihtsalt vastassuunaline. Mis on need jõud, mis mind nõnda lükkavad ja tõmbavad? Mis jõud see mind Eestist välja kihutas, või hoopis tõmbas?

      On selge, et mitte keegi ei lähe LA-sse spirituaalsete vajadustega, ja ometi – mida tähendab päike muud kui valgust, ookean avarust, palmid, küpressid igatsust, hõbedased autod inglitiibu ning kuldmehikesed jumaldamist ning armastust? Pjedestaalid ülendust ning kummardamine õndsust? Kui suur peab puudus olema, et kõik reaalne hüljata?

      Ülejäänud maailm suhtub neisse, kes LA-s elavad, angeleenodesse, nagu nad end ise kutsuvad, patroneerivalt – asjata. Arvan, see on ikka pigem hea, et nõnda pehmelt vahutava ilmamere ääres on üks pansionaat, kus hingetõbised end saavad kosutada – algul kujutlustega, neist tõuke saanuna ka oma jõududega. Inglid ei peibutagi spirituaalsusega, vaid armuga ning heledusega. Mõraneva unistuse juurest ei tohi ainult eales jalga lasta – nii ei saa enda kohta mitte midagi teada. Vastupidi – kui unistuse peale tekib mõra, tuleb seda väga lähedalt uurima hakata, ainult nii on näha, mida see järgmiseks paljastab. See aga nõuab julget südant. „Ülemkokk Itaaliast,” ütles mees, kui hakkasin tema kohta uurima. Kohtusime bussipeatuses, West Hollywoodi’is, Fountain’i ning Crescent Heights’i nurgal. Mees oli karismaatiline, habemega. Noid, kes üle aasta tänavail on elanud, kutsutakse kroonilisteks kodututeks. Itaaliast tulnud kokk oli kodutu kuuendat aastat järjest. Kuna mina saabusin LA-sse suure laevaga, oletan, et küllap tõi itaallasegi kohale the biggest boat imaginable2. Kui kullaküütlus tema Oscari peal – milleks oli ehk oma restoran, selline, kus einestavad kõige kaunimad ja rikkamad – hakkas kuhtuma, miskit uut varjundit andma, ei tahtnud ta ehk seda näha. Soov saada parimaks näitlejaks motiveeris mind kolm aastat. Siis hakkas selle „laeva” mõju vähenema – õigemini, laev oli oma töö ära teinud, tuli ise jätkata. New Yorki saabusin märksa lihtsama kuunariga – mind oli hakanud tõde huvitama. Itaalia kokk oli aga väga vihane. LA ei olnud talle vastu tulnud. Polnud andnud tuntust, imetlust, mis loovad turvalisustunde. Nii sai temast langenud ingel. Inglite linnas on tegelikult raske langeda. Kanjoneist läbi sõites, linnalaotust vaadeldes, tundsin kogu aeg, kuis inglid tõstavad mu oma tiibadele, ravivad mind kaalutusega ning lennuvõimega. Gravitatsioon on see, mis paneb inimese langema. Vaimne raskusjõud – mõtted, hoiakud. LA on aga imeline – terved inglite parved lendavad seal, kutsuvad inimesi oma kõrgustesse tõusma – trotsima seda osa meist, mis suudab ainult maadligi suruda. Inimene võib valida – kas to defy gravity (Caroline Myss’i väljend) sisemiselt, või langeda. Kas langeda oma väiksuse sisse või tõusta iseenese kõrgusele.

      Kui mõnus on istuda – õues pladiseb vihma, paduvihma, nagu ainult New Yorgis on võimalik. Ja mina istun – suurte kivimüüride sees, kõrval plodiseb palvekambake – kirikus on need, kes on sajust pääsenud – justkui tormi eest varjul – väljavalitud – tänavail kaarutab neil hetkedel purgaa – mu ema sõnad: purgaa ja kaarutab – torm! Kõik saavad märjaks! Sellise vihmaga saavad New Yorgis kõik alati märjaks. Nii õdus on siin istuda, hämaras kirikukeses. Kui teised, need kes väljas, tormi käes, varjuvad eendite alla, siis meie siin moodustame korraks pääsenute maailma – mõned palvetajad ja mina.

      Kontsadega naistest juba rääkisin, kuid hoopis eriliik on need, kes tulevad küll kirikusse kontsadega, aga kinganinade peal tippides. „Tipi palju tahad,“ tahaks sellistele öelda, „ega need vaigistatud sammud sind vooruslikumaks ei tee, pigem vastupidi.” Põrandad on kivist, arvan, ainult sellepärast, et inimene kuuleks oma samme – neid, mis ta hinge talle tagasi toovad. Kui on sellised jalavarjud, et sammud peavad nii valjult kajama, ju siis on hing nii kaugele ära lipsanud, nii ära unustatud, et selle naasemisest peabki valjult teada andma – ise ka ei usuks, kui heli peale pead ei pöörataks, et hing kõnnib koju tagasi. Tulge, tulge kõik koju tagasi.

      Mind jälitab üks naine. Ma sain nii kauniks ta, nii perfektseks, nüüd käib ta mu kannul ning nõuab tagasikutset – väljamõeldis selline! Vahel ma vaatan teda – mõne pildi peal suu naerab, aga silmad nutavad. Ja ööliblikad on silme põhjas – tumeda tiivalöögiga. Jah, ilus oli ta, musta silmavaatega. Ma arvan, inimene teab, kui tema hing on suremas.

      New Yorki kutsutakse Gotham City’ks. „Miks sa sinna lähed?” küsis üks LA-lane. „New York on rõve – PERSE,” ütles ta. Taamal angeleenode koor: „Minna sinna, deemonite linna!?” Hurmavate magnooliatega Ulmalinnast rentslihaisusesse Tõelinna, kus pärast sellist äkilist vihma nagu täna lehkavad kuse järele kõik tänavanurgad.

      Võib teha järelkasvu, teha firmat, kaunistada maamaja, maalida, kui aga kõik inimeselt ära võtta, jätta ta ihualasti ning ihuüksinda, ei usu ma, et inimene suudaks pärast 35. eluaastat säilitada usuta millessegi kõrgemasse ja võimsamasse seda avatut ning uudishimulikku ellusuhtumist, mis oli tal lapsena. Jung on öelnud sedasama – et kõigi tema sadade patsientide hulgas, eriti just nonde hulgas, kes olid jõudnud elu teise poolde, polnud lõppkokkuvõtteks mitte ühtegi sellist, kelle kõige põhimist häda polnuks lahendanud religioosse maailmavaate leidmine – tänapäeval võiks seda nimetada ehk spirituaalsuseks? Uue aja inimestena on meil ju ligipääs kõikidele maailma religioonidele, filosoofiatele, nii neile, mille aluseks on müüdi uskumine kui ka neile, mille aluseks on mediteerimine. Ida ja Lääs on ühinemas, sallivus on suurem, pakutava hulgast osatakse leida oma – sümbioos kõigest? Jeesus ja Buddha – kas ei olnud neil mitte üks ja sama asi ajada? Võib minna ka nii kaugele, et öelda, et Jeesus ristil võitles selle samaga, millega Buddha puu all – sooviga, vajadusega olla kohal, mitte põgeneda fantaasiatesse, hirmu uskumisse, mõtetesse, emotsioonidesse, minevikku, tulevikku, vaid jääda kohale – mitte hakata end kratsima, kannatusi vältima, vaid need läbida ning väljuda valgustununa, või vähemasti valgustunumana. Kas pole see soovgi juba СКАЧАТЬ