Mida mehed tunnevad. Stephan Bartels

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on tunded ainus vastuvõetav vestlusteema. Naised reageerivad asjalikule teadaandele, rääkides oma emotsioonidest.

      Võtame ühe argise näite, mille alguses planeerib mees lühipuhkust ja mille lõpus tunneb ta end väikese perekonna lõhkujana ning suhtele surmahoobi andjana. Mees ütleb: „Kujutad sa endale ette, Torsten laenutas nelipühade-eelseks nädalaks purjepaadi. Ta plaanib sõita mööda Taani idarannikut üles ja siis mööda Rootsi rannikut tagasi.”

      Naine vastab: „Vaat kui tore.”

      Mees jätkab: „Seal on neli koid. Wolli ja Django on kambas. Ja Torsten küsis mult, kas ma tahaksin ka kaasa tulla.”

      Naine küsib: „Ja mida sa vastasid?”

      Mees kostab: „Ma vastasin jaa. Lisades, et tahan asja enne sinuga läbi arutada.”

      Naine: „Ja miks sa seda siis ei teinud?”

      Mees: „Just praegu ma seda ju teengi.”

      Naine: „Ei, sa andsid Torstenile oma nõusoleku. Ja seda enne minuga rääkimist.”

      Mees: „Oma jaaga tahtsin ma talle mõista anda, et asi pakub mulle huvi. Kuule, ma ei mäletagi, millal ma viimati purjetamas käisin.”

      Naine: „Sa pead ju silmas midagi hoopis muud: sa ei mäleta, kui kaua sa pole enam üksi väljas käinud.”

      Mees: „Kuidas üksi? Me oleksime siis ju neljakesi.”

      Naine: „Ma mõtlen: ilma minuta. Ja ilma lasteta.”

      Mees: „Seda ma ei öelnud.”

      Naine: „Ma tean, aga mõtlesid küll.”

      Mees: „See on nüüd küll jamajutt.”

      Naine: „Jama? Kas sa tahad tõemeeli öelda, et ma ajan jama?”

      See vestlus jätkub niimoodi veel mõnda aega. Naine heidab mehele ette, et too ei ole juba aastaid nii suure õhinaga omaenda puhkuseplaane paika pannud, et temale oleks meeldinud, kui mees oleks nelipühadeaegsed vabad päevad veetnud koos perega, ta on juba ammu rääkinud sellest puhkemajast Bodensee ääres, kuid mees vist ei kuulanud teda nii hoolega kui Torstenit, tore küll, ilmselt ei ole pere talle siis praegusel hetkel nii väga tähtis, ja äkki mitte ainult praegusel hetkel, vaid üleüldse, pühendumusest ei ole ju ammu enam juttugi, teineteisega magasid nad ka viimati kaks kuud tagasi, paistab, et seegi pole talle enam kuigi tähtis, ning kui tema, mees, oma prioriteedid niimoodi paika paneb, nagu parasjagu paistab, siis tuleks üldse järele mõelda, kas kõigel on sellisel kujul veel mõtet.

      Mees on asjade sellisest pöördest jahmunud. Paari kamraadi seltsis väheke purjetada – enamat ta ju ei tahtnudki. Ja sellest kujunes nüüd põhimõtteline arutelu nende kooselu teemal. Ta kaitseb end, et asi ei ole ju sugugi nii, lõppude lõpuks broneeris ta suveks kolm nädalat Sardiinias, ja üleüldse, jutt on ju kõigest nädalast, tont võtaks!

      Naine ohkab ja vangutab pead, andes mõista, et mees ei saa jälle mitte millestki aru.

      „Asi ei ole selles ühes nädalas,” seletab ta, „asi on selles, mis on selle taga.”

      Mehe jahmatus on juba ammu kadunud. Ta on nüüd tusane, väga tusane. Ta aimas ette, et see vestlus ei saa olema kergete killast, aga et asi niimoodi käest ära läheb, et naine tema soovi mikseris sel moel pudruks jahvatab, et jätab temast läbi omaenda tundeprisma nii tundekülma mulje – see ajab teda marru. Ja veel enam ärritab, et ilmselgelt ei ole ta omandanud sellega adekvaatselt toimetulemise kunsti. Argumentidega olukorda enam ei päästa. Veenda ta naist ei suuda. Sest naisele loeb üksainus tegelikkus – tema oma tunded.

      Mees ütleb, et ei suuda naise mõtteid jälgida, et ta ei saa aru, kuidas tollele midagi niisugust üldse pähe tuleb. Häälest on kuulda, et tal on süda päris täis. Järgneb naiseliku tapva argumendi etteaste. Sest naine tähendab: „Nii ma seda asja paraku näen. Ma olen ju kõigest aus!”

      Ah, see ausus! Arvamuse väljendamise kuninganna, tõsi mis tõsi, puutumatu, kuna seda tunnetatakse isiklikult. See on naiste püha graal. Mees on nii pahur, nagu ta juba tükk aega enam pole olnud. Ja tunneb end täiesti jõuetuna, sest teab, et kõike, mida ta nüüd veel ütleb, võidakse kasutada tema vastu, ja kasutataksegi. Õigust vaikida tal aga ka ei ole. Ta võtab endale siiski selle õiguse ja kaob sõnatult välja parki. Ning jätkab seal juurdlemist selle üle, miks see võõra tunde diktatuur teda niimoodi vaevab.

      Aus olla, mõtleb ta – mida see tähendab? Kas ausus on reaalsus? Ei. Ausus põhineb lõppude lõpuks ka ainult sellel, et tundmused – olgu kui tahes banaalsed – talletatakse ümbruskonnas võimalikult filtreerimata kujul. Stefan Effenberg või Mario Basler said oma aktiivsetel aegadel jalgpallikommentaatoritelt kiita just selle eest, et ütlesid „alati ausalt oma arvamuse välja” ja olid „autentsed”. Effenberg ja Basler ei ole täiesti autentselt kunagi kas või ühtainsatki tarka lauset kuuldavale toonud. Mida annab ausus sellistele tüüpidele? Ja miks lastakse neil veel praegugi, tükk aega pärast nende karjääri lõppu, spordikanalites niinimetatud „ekspertidena” sõna võtta, tuua „ausalt” ning „autentselt” kuuldavale käibefraase? Sest see meeldib naistele. Olgu peale, mitte just tingimata nimeliselt Mario ja Effe. Ent need kaks on üldine nuhtlus, tekkinud arengust, mida on tagant torkinud naised. See, et tunded on ausad ja tõelised, on ju ilus ning tore. Et nad aga seetõttu on kõikide nende asjade mõõt, mis tegutsemise aluseks – see ei ole ei ilus ega ka alati mitte tore.

      Küll aga on see üsnagi nutikas. Tundeid saab nii kerge vaevaga instrumentaliseerida. Nad on relv, haamer tööriistakastis, millega on võimalik kõik maatasa taguda. Naised armastavad seda kasutada, vaieldes meestega, kes ühel hetkel enam ei mõista, mille ümber tüli üldse käis, miks lõpevad neil otsa argumendid ja lõpuks ka sõnad. Tüli võidavad naised, see on üks mis kindel. Selle hind on aga kõrge, sest meie, allajäänud, tunneme end masendunult ja mittemõistetuna, ning me teame, et esimesel võimalusel algab kõik jälle otsast peale.

      Emotsioonid on jõufaktor. Naistele see jutt ei meeldi, neid koguni ärritab, kui niimoodi väita, olen seda korduvalt kogenud. Sest „võim” on naiste silmis läbini negatiivse tähendusega mõiste. „Võim” kõlab nagu vägivald, hoolimatus, üksinda toime pandud rõhumine.

      Kõik on õige.

      Ja naised näitavad võimu tunnete kaudu. Kui räägime neile oma tunnetest, ei ole kuigi oluline, kas tunneme ikka tõepoolest nii, nagu väidame. Oluline on: kas kirjeldatud tunne sobib kokku sellega, mida näeb naine? Mida ta tajub? Mida ise tunneb?

      „Oled sa tõesti kurb? Ausalt öeldes, mulle ei paista sedamoodi. Kui mina olen kurb, ei võtaks ma telefoni vastu, kui see heliseb.”

      „Ah et sa armastad mind? Seda öeldes vilasid su silmad korraks ja lause lõpu neelasid sa alla. Pole kuigi veenev, kullake.”

      „Tegelikult tahaksid sa parema meelega jalgpalli vaadata, mitte siin minuga istuda, eks ole? Ma ju tunnen seda!”

      Memo kõikidele naistele: me ei vihka midagi rohkem kui teie igavest ridade vahelt lugemist. Me tahame, et te töötleksite meie informatsiooni, mitte mingeid kujuteldavaid seismilisi võnkeid, mida suudavad tajuda vaid teie tundlikud antennid. Me tahame, et te meid lihtsalt kuulaksite ega kannaks öeldut kohe oma segasesse tundeilma üle. See ajab meid esiotsa marru. Siis tüütab. Me ei saa sellest aru, see väsitab meid, ajab meid meeleheitele ja teeb nõutuks. Ja ühel hetkel me lülitame end välja.

      Jah, tõsi ta on: see näitab meie СКАЧАТЬ