Mida mehed tunnevad. Stephan Bartels

Чтение книги онлайн.

      3. peatükk

      Vaikimise kiituseks: miks meil on villand pidevalt tunnetest rääkimisest

      Sedaaegu, kui minul ja Tillil oli tüdrukutega esimene eesmärgikindel kokkupuude, seisis iga tüdruku toas riiulil „Muinasjutuprintsi surm”8, ribadeks loetud, hiirekõrvadega ja teetassirantidega kaanel. Meie lugesime seda ka, selge see, ja saime sealt teada, et mehed on ennekõike sead. Me käisime oma sõbrataridega Grönemeyeri9 kontsertidel, põlastasime kõike macholikku, mida meie tagurlik isade põlvkond veel esindas. Ma hakkasin koguni ühiskonnaõpetuse tundides beeži džemprit kuduma (poole pealt leidsin siiski, et see on tobe ja harutasin kogu töö üles). Meile tundus igati aus jätta naistele nurisemata pool taevast, vähemalt pool, ei mingit probleemi, olid ju kaheksakümnendad, siis olid kõik inimesed nii võrdsed nagu ei iial varem, vähemasti meie silmis küll. Ina Deter10 laulis: „Uusi mehi vajab maa”. Me noogutasime heakskiitvalt. Meie olimegi need uued mehed.

      Osa diilist oli nõue, mida naised hiljemalt sestpeale nendele „uutele meestele” esitavad: rääkige oma tunnetest. Mehed, kes olid sündinud kuuekümnendate teises pooles, kasvasid seepärast üles pisut veidra mõlemasugulise programmi järgi. Paljud neist kuulsid nimelt kodus ikka veel lauseid à la „indiaanlane ei karda valu” või – mis on päris tõsi – „saksa poiss ei nuta”. Teisest küljest olid seal tüdrukud, kes meid väga huvitasid. Ja nemad tahtsid korraga heita pilku meie hinge tundlikesse piirkondadesse, enne kui lubasid meil heita pilku oma rindadele. Veider. Aga omamoodi tore ka. Me nimelt ei teadnud päris hästi, mis meie sees tegelikult toimub, ja me tahtsime tõemeeli teada saada, mida tüdrukud meis näevad.

      Nüüd, veerand sajandit hiljem, ei ole me enam mingid uued mehed. Tegelikult oleme veel lihtsalt mehed, ja tõesti, me istume ikka veel enamikus nõukogudes, kontsernide eesotsas ning valitseme enamikku selle maailma riikidest. Asi ei ole aga mitte meis, keskmistes meestes. Mitte neljakümneaastaste põlvkonnas. Kellelegi meist ei tundu veider, kui tema ülemus on naine, isegi kui liidukantsler on naine – see pole kõneväärtki. Keegi meist ei juurdle pikalt, kas peaksime laste eest hoolitsema niisama palju kui meie naised, ja keegi ei hakka tänapäeval enam tüli norima teemal, et äkki on pesu nöörile riputamine ikka ainult naiste töö. Me oleme fifty-fiftypõlvkond, naistega jagamine on meie silmis peaaegu enesestmõistetav – vähemalt on meil enda suhtes sellised ootused. See, et tegelikkus ootustele alati päris hästi järele ei jõua, on iseasi. Ent meie, poisid, püüame kokkuleppest kinni pidada, ja kui see kohati täielikult ei õnnestugi, siis me vähemasti pingutame selle nimel. Ja me leiame, et puhtobjektiivselt võiks seda ka tunnustada.

      Konks seisneb lihtsalt selles, et „objektiivne” leiab aset liiga harva. Meid, mehi, ei hinnata mitte selle järgi, mida me teeme. Või kuidas me seda teeme. Või kui palju raha me sealjuures kokku hoiame. Või kui palju kaloreid me sealjuures kulutame. Naised küsivad meilt pärast lihtsalt: „Mis tunde see sinus tekitab?” Tegelikult mõtlevad nad selle all: mis tunde tekitab minus see, mida tema tunneb? Sest ainus tõde, mis naiste silmis midagi maksab, on nende endi tunded. Ja neist rääkimine on nende meelest aususe kehastus.

      Kui olime veel noored ja kergesti mõjutatavad, tundus see meile suurepärane. Me leppisime tagamaid uurimata sellega, et naised on asjatundjad, kui jutt käib emotsioonidest, me kuulasime neid lummatult ning rõõmustasime, et nad lubasid meil sellest müstilisest maailmast osa saada, küsides ikka ja jälle: „Ja mida sina praegu tunned?”

      Naised teevad seda ikka veel. Ent mitte selleks, et meid, mehi, paremini mõista. Selleks kulus natuke aega, kuid nüüdseks on meie lummatus segunenud kerge kahtlusega: kas on võimalik, et enamik naisi ei tahagi tegelikult teada, СКАЧАТЬ