Mida mehed tunnevad. Stephan Bartels

Чтение книги онлайн.

      4. peatükk

      Mida me mõtleme, kui me midagi ei ütle: miks mehed vaikivad

      Meeste elus on üks väike ajaaken, mil naistele tundub huvitav, kui mehed vaikivad. See ajaaken avaneb varsti pärast murdeiga, ja mõnda aega tundub salapärane ning sügavmõtteline, kui noormees lihtsalt istub, vahib melanhoolsel pilgul ringi ega ütle midagi. Kahjuks on meie tung südant puistata selles vanuses eriti suur, sest nende aastatega, mil me olime ametis iseendaga, on palju kuhjunud. Niisiis, me latrame nagu torust tuleb, omandame lobamoka kuulsuse ja valmistame pettumuse naistele, kes igatsevad salapäraseid mõtlejaid.

      See ajaaken sulgub ja saabub normaalseisund, mis kestab asjaosaliste elu lõpuni: naised tahavad rääkida, mehed tegelikult ka, kuid teistel puhkudel ning teistest asjadest. Vahepeal nad vaikivad, ja seda heidavad naised neile siis ette. Mispeale mehed vaikivad aina rohkem. Sellele järgneb siis veel rohkem etteheiteid ühelt, veel rohkem vaikimist teiselt poolelt – seda võiks nimetada vaikimise spiraaliks.

      Üldlevinud versioon on järgmine: mehed on vait, sest neil ei ole lihtsalt tahtmist, huvi või piisavalt emotsionaalset intelligentsust naiste ning nende tunnetega silmitsi seista.

      Naised näivad pidavat meeste vaikimist omamoodi loodusjõuks, mis langeb taevast lumena nende parimate kavatsustega sillutatud paarisuhtele. Kuid nii nagu eskimotel olevat kuulu järgi terve hulk eri sõnu lume kohta, sest nad oskavad ja peavad tegema vahet kõigil neil eri liikidel, mis olemas on – samamoodi on meeste vaikimisel palju eri liike. Ja kui tahetakse mõista, miks mehed vaikivad ning kuidas neid ehk rääkima meelitada, siis tuleb õppida lugema vaikivat meest ja tema tummaks jäämise põhjuseid nagu eskimo värskelt langenud lund.

      Kõik algab üsna süütult. Kusjuures kogu problemaatika on teravnenud uusehitistes levinud avatud köögi tõttu, mis läheb ilma ukseta üle kombineeritud elu- ja söögitoaks. Ent selle juurde jõuame peagi.

      Thomas – mees nagu sina ja mina, või siis nagu Stephan ja mina – istub laua taga ning loeb ajalehte või infobrošüüri, millega firma Aldi annab teada oma järgmise nädala pakkumistest. Neljapäevast alates pakutakse sisseehitatavaid LED-valgusteid hinnaga 22,95 eurot. Õigupoolest on need üsna koledad, kuid sõna „sisseehitatavad valgustid” paelub Thomast, ja ta peab aru, kuhu ta võiks korteris need valgustid paigaldada, nii et need valgustaksid mõnda senini pimedusse mattunud nurka, ilma et nende koledus eriliselt silma torkaks.

      Keldrisse, töö- ja meisterdamispingi kohale, kus ta parandab katkiseid mänguautosid ning lapib jalgrattarehve – see oleks ideaalne. Probleem seisneb selles, et tal ei ole keldris tööja meisterdamispinki. Kas sisseehitatavad LED-valgustid ei oleks hea algus, et see pink sinna lõpuks panna? Ta ei ole küll kunagi varem LED-valgusteid paigaldanud, aga kui neid juba Aldis pakutakse, siis tuleb ilmselt nende paigaldamisega toime igaüks, miks siis ka mitte tema. „Sisseehitatud infrapunalüliti abil saab valgusteid ühe käeliigutusega puutevabalt sisse ja välja lülitada,” loeb Thomas. See jäi tal ennist kahe silma vahele. On see hea või halb, kui asju saab käsitseda kätega vehkides? Tehniliselt ikka veel üsnagi jahmatav, kuid kahtlemata ka tobe. Ja kas mänguautode parandamisel ei oleks häiriv, kui tuli iga käeliigutuse peale kustub ning jälle süttib …?

      Thomas kikitab kõrvu. Midagi on muutunud. Taustahelid on kadunud. Ta märkab seda, nii nagu öösel kell kolm ärgatakse tänavapoolses hotellitoas, kuna vaikinud on liiklusmüra, millega ollakse parajasti jõudnud harjuda. Tema naine Claudia on rääkimise lõpetanud. Ta seisab köögileti taga, sööb püstijalu jogurtit ja vaatab talle äraootavalt otsa.

      „Miks sa midagi ei ütle?” küsib ta.

      „Ma loen,” vastab Thomas.

      „Sa loed … Aldi infolehte?”

      „Jah.”

      „Kas sa mind üldse kuulasid ka?”

      „Ma ju ütlesin, et ma loen.”

      „Sinu meelest on Aldi pakkumised huvitavamad kui meie poja kooliprobleemid ja küsimus, kes läheb järgmisel nädalal lastevanemate koosolekule?”

      „Need kaks asja ei ole ju omavahel kuidagi seotud,” märgib Thomas.

      Ja siinkohal läheb asi keeruliseks. Ning huvitavaks. Sest Claudia meelest on need kaks asja muidugi omavahel vägagi seotud. Ta tõlgendab faktilist huvipuudust emotsionaalse huvipuudusena. Sest „Aldi annab teada” on meie jaoks kirjeldatud hetkel ilmselgelt kaalukama tähtsusega kui „abikaasa annab teada”. Jah, faktiliselt tegeleme me millegi muuga, kuid see ei tähenda ju veel kaugeltki, et tahame emotsionaalselt eemale hoida, kavatsusega solvata.

      Õnnetul kombel võrdsustavad naised füüsilist kohalolekut kättesaadavusega: „mees viibib kohal” võrdub „mehega saab rääkida”. See on pettejäreldus. Me oleme kohal, kuna hindame teie lähedust. Thomasele meeldib Aldi lisa lugeda nii, et Claudia seisab temast kahe meetri kaugusel – ilmaski ei tuleks talle pähe sulguda selle tarbeks oma töötuppa. See on igal juhul temapoolne sõnum, kuid sõnum, mida Claudia tõlgendab valesti. Sest see, et Thomas on läheduses ja et ta lähedust hindab, ei tähenda veel kaugeltki, et temaga saab rääkida. See tähendab lihtsalt, et antud hetkel tunneb ta end paremini, kui tema naine viibib temaga ühes ruumis.

      Nüüd võiks öelda, et mehed ei suuda tegeleda mitme asjaga korraga, et mehed jäävad hätta multitegumtööga. Seda võib aga sõnastada ka positiivselt: meil on võime keskenduda asjadele tõeliselt. Paraku hakkab see võime naistele silma alati vaid siis, kui need ei ole nemad, kellele/millele me keskendume. Vaid televiisor, habemeajamisvaht, reklaamibrošüür või liiklusummikus meie ees seisva auto eksootiline numbrimärk. Hea uudis on, et ideaalsel juhul suudame täpselt samamoodi tingimusteta keskenduda teile, armsad naised. Jah, ja et väljenduda veelgi südamlikumalt: me võime teisse ning teie teadaannetesse СКАЧАТЬ