Mida mehed tunnevad. Stephan Bartels

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ probleemidest rääkida, ja lahendada ei õnnestuks neid hoopiski mitte: tulemuseks on sitke, tume ollus, mis vajub päevale ja hingele. Vähemasti nii meile tundub, kui see seisund püsib.

      Ületöötamine, ülekoormatus, ajapuudus, liiga suured ootused, ja kas me ei peaks tagatipuks püüdma jälile saada veel ka tapvale haisule, mis levib juba nädalaid autosalongis – need on üksikud probleemid, või paar tükki neist. Kui aga tuju on kehv, siis tundub, just nagu seistaks laadaplatsil ühe säärase atraktsiooni ees, kus ussid ebaregulaarsete ajavahemike tagant pead aukudest välja pistavad ja siis kähku jälle tagasi tõmbuvad. Seistakse, plasthaamer käes, ja mängu võitmiseks tuleb õigel hetkel tabada võimalikult paljusid ussidest. Iga probleem on niisugune uss. Paha tuju asjatundjana astutakse selle ette, koputatakse natuke haamriga, tabatakse mõnda ussi kord siin, kord seal, enamikku aga mitte, sest neid tuleb kogu aeg juurde, ja ühel hetkel lastakse haamril langeda, vaadatakse jultunult irvitavaid usse, kes väljuvad aukudest üha kiiremas tempos, loobutakse ning mõeldakse veel vaid: tont võtaks, see kõik kokku on tõeline saast.

      Naiste elu laadaplatsil seisavad umbes samasugused riistapuud, aga mingil teadmata põhjusel töötavad need teistmoodi. Niipea kui mõni uss välja ilmub, jääb ta vahtima, senikaua kui naine räägib sellest, milline kole ja loll elukas ta on ning kui halva tunde tekitab tema olemasolu. Siis äsab naine talle südamerahuga paraja nätaka, uss kaob nagu kord ja kohus, naine naeratab ning lausub: „No näed, see juba läheb, mul hakkas kohe hulga kergem,” ning alles seejärel ilmub välja järgmine uss.

      Naised oskavad probleeme mitte ainult lahendada, vaid neid ka enda huvides ära kasutada, kui asi on niikaugel: halba tunnet endale ligi lastes ja sellest põhjalikult rääkides võidavad nad aega. Mehed langevad täielikult probleemide meelevalda, kuni jääb üksainus reaktsioon, ja sellel reaktsioonil on üksainus nimi: halb tuju.

      Küsimus seisneb järgnevas: miks ei võiks meiegi olla sellised? Kas meie kängunud Y-kromosoom, meie peenis ja hõre habemekasv on süüdi selles, et meil tekib halb tuju kiiremini, põhjalikumalt ja suurema andumusega? Kas see peab nii olema lihtsalt sellepärast, et me sündisime meestena?

      Teoorias võiks Thomas istuda neutraalse näoilmega oivalise söögilaua taha, korraks ohata ja siis öelda: „Ah kui kaunis teil siin kõik on! Kahju, et ma olen jälle sellises stressis. Nüüd aga naudin ma esmalt hommikusööki ja seda, et te kõik olete nii heas tujus, ning siis peame nõu, kuidas korraldame täna poeskäimise. Äkki on meil külmkapis kraami veel piisavalt varuks.” Olgu-olgu, selline jutt oleks ehk kergelt ülespuhutud, küll aga võiks Thomas niimoodi vähemalt mõelda ja sõnadeta väljenduda. Seda protsessi nimetatakse „lootusrikkalt naeratamiseks”. Thomas on sellest kuulnud. Claudia saaks sellega hakkama. Tema mitte. Mispärast? Miks on tema selle asemel see ärritatud ja mõttetu mees sohval, tiksuv kellapomm, piisava lõhkejõuga, et kogu nädalalõpp vastu taevast lennutada.

      Tervitagem vana tuttavat, just nagu meil oleks hea meel teda näha: tere tulemast, meeste tungiv soov kõik ise ära lahendada! Sügaval meie sees võitleb miski, ja see on mõte: neetud, ma ei lase end ju ometi ühel naeruväärsel nädalalõpul põlvili suruda, ma tulen sellega kuidagiviisi toime ja ma tulen sellega toime üksi. Sest me oleme loonud endast pildi, mille väärilised tahame iga hinna eest olla: pildi mehest, kes saab nädalalõpu sisseostud probleemideta tehtud, on hea isa, armastav abikaasa, lõõgastunud ja usaldusväärne, kellel jätkub aega põnevateks hobideks, sõprade seltsis veetmiseks ning mittemidagitegemiseks, kes on kümme kilo kergem ja kellel on natuke rohkem juukseid peas (kusjuures kaks viimast punkti ei ole rangelt võttes teemaga kuidagi seotud; pekivolt vöökohal ning taanduv juuksepiir ei ole aga, kui tuju on juba niigi sant, „abiks”, nagu ütleks liidukantsler). Kuna see enesenägemus on nii naeruväärselt liialdatud, ei ole me tõtt-öelda valmis seda kellegagi jagama. Ja seda tuleks meil paratamatult teha, kui ütleksime välja, et olukord käib meil üle jõu.

      Raskendava asjaoluna lisandub üks teine suur tundeseisund. Meestele meeldib asju teha ja samamoodi ka asju katki teha. Üks on teise varjukülg, need kaks kuuluvad kokku ja seletavad näiteks meeste huvi autode putitamise vastu ühest küljest ning meeste vaimustust Stefan Raabi5 autojalgpalli, romurallide ja vanarauapresside vastu teisest küljest. Üks osa meist tahaks osata katkist DVD-mängijat parandada, teine igatseb seda puruks lüüa, kuni releed korpusest välja kargavad. Ja täpselt seesama lugu on kehva tujuga: kui Thomas tahaks olla tegija, kellel on kogu elu ja ta ise kontrolli all, laseb ta samal ajal end niisama kergesti ahvatleda kõike lõhkuma – iseennast ning teiste head tuju. Algul püsivad need kaks tunnet veel tasakaalus: frustratsioon sellest, et kõik, mis sai ette võetud, jäi tegemata, ja kange tahtmine tirida iseennast ning teisi tujukuristikku. Millalgi aga liigub seier otsustavalt süngemas suunas, ja see on siis hetk, mil meestel tuleb ette „see nägu”, nad tõstavad häält, hauvad vahelduseks ründavalt süngeid mõtteid, teevad lastele ebaõiglaseid etteheiteid, teevad naistele ebaõiglaseid etteheiteid, teevad iseendale ebaõiglaseid etteheiteid, jättes endast ühtekokku maha laastava jälje. Ja hõõruvad sealjuures sisimas veidralt süüteadlikul ning ometi nautleval kombel käsi: alles äsja oli ainult minul sant olla, nüüd on kõigil – vähemasti seda ma saavutasin! Ja siis võtavad naised-lapsed kätte ning lähevad ära ja teevad midagi toredat, ning meie jääme üksi endaloodud pimedusse. Paras meile!

      Kas ma ütlesin just äsja „paras meile”? Jah, sest järjekindlalt välja elatud halb tuju on lüüasaamine, mille me ise endale tekitame. Põhimõtteliselt on meie paha tuju samasugune ebamõistlik käitumisviis nagu need, mida me muidu naistele ette heidame. See on meie täiesti eriline patenteeritud viis laskuda tundetasandile ja sundida kõiki teisi meile sinna järgnema.

      Niisiis püüdkem vahelduseks rääkida halvast tujust asisel tasandil. Olen veendunud, et leidub üsnagi lihtne ja asjalik seletus selle kohta, miks nii paljud mehed kalduvad olema halvas tujus, eeskätt nädalalõppudel. Esiteks tuleb see sellest, et me oleme peast põrunud, teiseks sellest, et meil on uute olukordadega kohanemisel madal frustratsiooni taluvuslävi. Teisisõnu on meestel probleeme üleminekutega.

      Kui meil tekib halb tuju, siis alati üleminekuolukordades. Siinkohal kiirpilk nende olukordade esikümnele, milles meestel tuju ära läheb, jälgitud nelikümmend kaks aastat kestnud pikaajalise vaatluse käigus muutujaga n = 1.

      1. Laupäeva hommikul.

      2. Perepuhkusele sõites.

      3. Hommikuti.

      4. Õhtuti.

      5. Otse enne külaliste saabumist.

      6. Perepuhkuselt tagasi sõites.

      7. Kui tekib probleeme tehniliste seadmetega.

      8. Heidi Klum6.

      9. Järjekordades.

      10. Kui meie koondis kaotab.

      Kõik need olukorrad tähistavad üleminekuid ühest olukorrast teise. Meil kulub viis päeva, et harjuda töönädalaga, ja siis korraga on käes nädalalõpp. Sa olid terve päeva büroos, ja nüüd sa viivitad, enne kui pistad võtme korteriukse lukuauku, sest selle taga ootab täiesti uus maailm. Oled sa valmis selleks uueks maailmaks, ehkki vana ei ole veel maha raputatud? Vaevalt küll. Parem on jääda järgmine kord majaukse ees veel natukeseks autosse istuma ja valmistada end üleminekuks hingeliselt ette.

      Või siis üleminek lootuse seisundist kainenemise seisundisse: äsja veel mõtlesid, et sinu koondis veab seekord ikka välja, on tabeli keskpaigas, asi võiks olla ka hullem, palju hullem, ja siis tuleb see väljateenitud, kuid tarbetu lüüasaamine. Või siis mõtlesid, et inimkonna käsi ei käigi ehk kõige kehvemini, kõige halva ja rumala kõrval on ikkagi tehtud ka mingeid edusamme, on olnud mõistmist СКАЧАТЬ