Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust. Ervin Bernhardt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nägin ma teda veel vaid korraks. Nimelt, nagu selgus, oli mind kas eksikombel või kellegi perversse naljasoone tõttu toodud Bombati haiglasse, ehk teisisõnu narkarite taastusravikeskusesse, kus nii head kui halvad inimesed enne päris kongi viskamist järje peale aidati, ja kus viibimine mulle tegelikult sugugi kasuks ei tulnud, millest aja jooksul ka aru saadi. Esimeseks märgiks sellest, et minu sobimatus sellisesse keskkonda on hakanud jõudma ka minu heaolu eest vastutavate inimeste teadvusse, oli minu saabumisele järgnenud kolmandal päeval ette võetud tagasitee Gorgo ja Krussu juurde, kelle ühisel pingutusel – või peaksin pigem ütlema, et nende kerge randmeliigutusega – vabastati minu jalad noid kammitsenud lehmaketist. Sellega soovisid need inimesed mulle mõistagi kõige paremat, ning alguses arvasin, et see neil ka õnnestunud oli, siis aga selgus, et ketiga seotud tegevused – nonde lihvimine, pükste jalast võtmise ja jalga tagasi panemise harjutamine, lõhkenud villide puhastamine ja muu seesugune, mis mu mõtted sinnamaani igasugu tühjasttähjast edukalt eemal oli hoidnud –, tuli nüüd kiiresti asendada millegi muuga, ning esimese ähmiga ei turgatanud mulle pähe muud, kui püüda välja arvutada kuue täringuga visatud kaheksateistkümnesilmalise tulemuse tõenäosus esimese kolme viske jooksul. Ent peagi selgus, et olen mässinud end puntrasse, kuhu sattumise ma olin kahtlemata ära teeninud, kust ma aga nüüd ei osanud kuidagi välja rabeleda. Üsna varsti puudus mul olukorra üle igasugune kontroll ning see hakkas mind tasahilju murest halliks ajama.

      Kohalikel narkaritel oli, või minu mätta otsast vaadatuna vähemalt tundus olevat, mõnevõrra lihtsam. Olin viimastel päevadel nende rutiini märkmikusse üles kirjutanud. Esmalt hommikused kraanide avamise viled. Seejärel veidi teises tonaalsuses kuuldavale toodud vile, mis avas töökodadeks muudetud betoonputkade väravad, mille taga veeretati päev reklaamtekstiga oksekottide, uusaastalipukeste ja kingakarpide kokkukleepimise abil õhtusse, ning lõpuks kaks vilet, mis selle ajaviite lõpetasid. Pärast seda ja selle vahele jäid veel viled, mis alustasid ja lõpetasid söögiaegu, võimlemisminuteid, velskri visiiti, palvetundi ja veel mitut toimingut, millest mõned tundusid mulle ilmselt täiesti mõistetamatud, kuna ma ei suuda neid meenutada ja minu märkmik on kadunud, ja millest muude tähendus mulle kuni lõpuni ebaselgeks jäi. Ja lõpuni polnud enam kaua jäänud, sest just selsamal päeval, mille kirjeldamisega ma ennist alustasin, täpsemalt selle pärastlõunal, jooksis minu juurde näost punane ja hingetu, näojoonte poolest veidi Number Kahte meenutav leevike ja röökis mulle täiest kõrist otse kõrva sisse:

      „Vidiit vidiit! Sina, raisk, kohe välja, munder selga! Vidiit vidiit!” Käes hoidis ta värava kõrvalt kirstust kaasa haaratud pruuni ülikonda, mille pintsaku selja peale oli valge värviga maalitud tohutu kirjaklamber. „Kohe selga, raisk, tee ruttu! Kas sa ei kuule, mikrofon sulle ütleb vidiit vidiit!”

      Leevikese toodud nailonpükste vööpael oli kaugelt liiga lühike, et see minusugusele mehele hõlpsasti ümber ulatuks. Tema tänitamisest polnud samuti palju abi. Sõlme kallal kohmitsedes märkasin tõepoolest, et roostes megafonist kostab muusika asemel koledat raginat, ja et sellest soigumisest võib hoolikalt keskendudes eristada mõningaid lausekatkeid. „Tulian Klein,” suutsin näiteks aru saada, ja „Värav number viis, vidiit”.

      Umbsõlm seotud ja kirjaklambriga nailonsärk vastu selga kleebitud, lubasin ikka veel lõõtsutaval sõnumitoojal end värava poole udjada. Seal ootas juba pidulik delegatsioon, väljendades oma ebamugavustunnet minu viivitamise ja üldise leitsaku pärast ekslevate pilkude ja ebaselge mõminaga.

      Delegatsiooni muutis pidulikuks asjaolu, et mõlemal mehel oli peas punutud kuldnööri ja kollase krabiga kaunistatud nokkmüts.

      „Lähme, sulle on vidiit seal väljaspool,” lausus vasakpoolne härra, kes ilmselt ei olnud väga pika vihaga, ning võttis mul käe alt kinni. Asusime teele mööda sümmeetrilist alleed, mööda roosadest pelikanidest, kes tundusid jagavat minu ootusärevust, mööda üksipäini igavlevast Krussust, kes ilma peremeheta ei tekitanud minus vähimatki kõhedustunnet, ning peaaegu läbi järgmiste väravate, mille kõrval oli mulle varem täiesti märkamatuks jäänud pisike roheline uks. Sealt tõugati mind sisse, uks lükati mu selja taga kinni, riiv tõmmati ette ja taba keerati lukku.

      Leidsin end pisikesest toast, mille ühes seinas oli tilluke trellitatud aken, selle vastas aga võrega kaetud auklik klaassein. Ülejäänud seinad olid, nagu paiguti näha võis, mitu aastakümmet tagasi siniseks värvitud, siis üle krohvitud ja lõpuks heleroheliseks võõbatud. Klaasseina taga oli väljasirutatud käte laiune koridor, mille vastassein oli kaetud samasuguse võrega nagu selle minupoolne ots, ja mille taga istus minust vaid veidi vanem, elegantsesse pükskostüümi riietatud ja lahtise soenguga tumedasilmne preili. Ta oli näo poolest küllalt kena, häälekõlalt aga kenamgi veel.

      „Terekest, kas oled juba söönud?” päris ta käsi rõõmsalt kokku lüües.

      „Jah, tänan küsimast,” vastasin pärast lühikest mõttepausi võimalikult viisakalt. Jõudsin kiiresti arutleda, kas mul lubataks, juhul kui oleksin näljane, einestada koos selle preiliga teisel pool koridori ja võresid, kus tundus olevat jahe ja hämar, kus hiiglaslikes pottides kasvasid mehe mõõtu kookospalmid ja kus oli ehtne nahkdiivan, kolm tugitooli ja klaasplaadiga laud.

      „Kas sind koheldakse hästi, ja kas portsud on parajalt suured, ja kas magada lastakse?” ja veel palju küsimusi esitas preili mulle kiirusega, millega ma ei jõudnud sammu pidada. Olin küllaltki hämmastunud juba ainuüksi sellest ootamatust visiidist, ja kui sinna veel lisada minu kohmetus naisterahva pilgu all, kes otsekui ei teinud märkamagi minu võidunud karukarva põlvpükse, mida hoidis üleval jupp nööri, ja lugematute narkarite poolt valgetriibuliseks higistatud särki, siis ei imestanud ma tagantjärele sugugi, et ma oma argipäeva kirjeldamiseks sugugi paslikke sõnu ei leidnud, vaid selle asemel püüdsin erinevate näoilmete ja õlakehituste teel edasi anda oma heameelt tema külaskäigu üle, mille tõttu ma nüüd ilmselt mitu päeva korralikult magada ei saa, mida ma talle aga sugugi süüks ei taha panna.

      „Aga mina toon sulle tervisi kõigilt, keda sa tead, ja samuti ühe hea uudise!” jätkas preili näost särades ja õngitses oma ridikülist korralikult kokkumurtud ajaleheväljalõike. Ta surus selle vastu võreseina ja jätkas: „Sa ei pea enam mõtlema, kõik on hästi. Saad kõige rohkem kakskümmend aastat, nitinatikene! Ja varsti on kuninganna sünnipäev, siis läheb sealt pool maha naksti, ja siis on kuninga sünnipäev, jälle pool maha, ja kuningapoja sünnipäev on ka tulemas! Ja ära unusta kuninga ema!”

      See oli tõepoolest hea uudis. Tai kuninganna Sirikit, rahva poolt väga austatud vanaproua, on Lonely Planeti andmeil sündinud päris tükk aega tagasi 12. augustil, täpselt 37 aastat enne Tanita Tikarami, ja selle päevani polnud tõesti enam palju jäänud. Tema abikaasa kuningas, rahva poolt väga armastatud vanahärra, on omakorda sündinud 5. detsembril, tükk aega enne teda, täpselt 26 aastat pärast Walt Disneyt ja umbes samal ajal Mikihiirega®. Seegi päev polnud nii kaugel, et ma seda oma vaimusilmas ette poleks suutnud kujutada. Kuningapojast ega tema emast polnud Lonely Planetis silpigi kirjutatud, kuid mul polnud põhjust preili sõnades kahelda.

      „Üldse ei lähe kaua aega, ja oledki hopsti kodus! Peaasi on kõik kähku ära teha ja mitte venitada, muidu ei jõua sünnipäevaks valmis.” Ta selgitas, et kiirest asjaajamisest sõltub kiire süüdimõistmine ja sellest omakorda kohtuniku soosiv suhtumine minu protsessi, mistõttu karistus tuleks leebe ja saaks välja kuulutatud veel enne kuninganna sünnipäeva, kus see naksti pooleks lõigataks. Venitamise korral aga, kui mul peaks pähe tulema oma tegusid millegagi välja vabandada või, hoidku taevas selle eest, süüdistuse mõni osa ehk vaidlustadagi, ootab mind kindlasti kohtuniku õigustatud pahameel ja aastatepikkune protsess, mille lõpus karistatakse mind seaduse kogu rangusega. Kõik läheb siiski ladusalt ega tekita kellelegi liigseid ebameeldivusi, kui järgin hoolikalt preili antud juhtnööre, mis on äärmiselt lihtsad.

      „Ainult ühte asja pead sina mulle lubama: ütled kohtunikule, et sa oled süüdi, ja et sa enam ei tee.”

      Tema СКАЧАТЬ