Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust. Ervin Bernhardt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sain, ja mis ka minu toakaaslasi suuresti lõbustas, Ahhiia Mõnga Sawia, ning loenduse järel, kui selle eest vastutav kolmik oli lõpetanud oma vihikutesse kirjutamise ja nende sisu vastastikuse võrdlemise, suleti uks, lukustati see, kindlustati massiivse tabaga, kontrolliti konstruktsioonide vastupidavust meeleheitliku lõgistamisega ning lahkuti.

      Sedamaid algas vilgas sagimine. Madratsid rulliti põrandale, kompsud pakiti lahti, ventilaatorid lülitati täisvõimsusele ning kemmergu ukse taha moodustati elav ja üsna jutukas järjekord.

      Minu vastne naaber tõi oma seljakotist lagedale lusika, termose ja malelaua. Viimasena tõmbas ta sealt uhkusega välja pruuni karva, täiuslikult sümmeetrilise muna ja pistis selle mulle pihku.

      „Kana,” selgitas ta. See oligi õnneks see ainuke sõna, mille ma siiani ära olin õppinud.

      „Ei,” vastasin talle. „Veel ei ole. Peame natuke ootama.” „Kui palju kaua?” „Ma ei tea… Kaks kuud? Kolm?..” „Oh, niti-natikene! Tatitegu.” Panin muna enda sülle hauduma. Kolm päeva hiljem, kui ma sellele käega löön ja muna lõpuks ära söön – ettevõtmine, mis tagantjärele tundub üsna meeldiv –, ärgitab selle eriskummaline maitse mind järele uurima, et sedasorti hõrgutis, ametliku nimetusega sajandi muna, mida muuhulgas tuntakse ka virtsapommi või Jeesuse muna nime all, valmistatakse nii, et peidetakse toores kana- või hanemuna laste ja koerte eest savi, tuha, soola, lubjakivi ja riisikliide segusse, kuhu see unustatakse paljudeks kuudeks või isegi aastateks, olenevalt valmistaja hajameelsusest. Kooritud peast meenutab see oma välimuselt tumedamat sorti merevaiku, mille sees kumab tohutu suur musta karva pärl, ning maitselt sarnaneb see kallerdunud ammoniaagiga. Maarjamaal võiks kõige lähedasema tulemuse saavutada, kui jõuluööl pimeduse katte all naabrimehe maakeldrisse hiilida ja tema näärisüldi peale oma põit kergendada.

      Sajandi muna esmasöömise lugu on kirjas raamatu lisaosas, leheküljel 240.

      Praegu aga, kui ma olin veel Jeesuse muna söömise kogemuse võrra vaesem, viipas mu naaber, kelle nime teadsin nüüd olevat Lek Noi, kutsuvalt malelaua poole.

      „Kabe,” lausus Lek. Arvasin, et olen kabes päris kõva käsi, ent tõestati risti vastupidist. Pärast kolmandat häbistavat kaotust võttis mu eneseväärikus endale õigustuse otsimise tõsiselt käsile ning asus hoogsalt mu mõtteid hajevile viima, mistõttu avastasin end äkitselt juurdlemast küsimuse üle, millal ma viimati silmapiiri nägin, ning kas on olemas miskit, mida tahaksin horisondi vaatamisest rohkem teha.

      Leidnud mõlemale küsimusele ammendava vastuse, selgitasin kehakeele abil oma uuele sõbrale, et sooviksin nüüd mõtete duelli lõpetada ja pigem aknast välja vaadata, kui ta oleks nõus mind seejuures abistama. Arutlesin endamisi, et kuna müürid maja ümber olid keskeltläbi seitsmemeetrised, maja teise korruse ülemine osa aga, kuhu aknad olid jäetud, ei saanud korruste keskmist kõrgust arvestades olla madalamal kui kaheksa meetrit, peaksin sealtkaudu silmapiiri teoreetiliselt nägema, või seda vähemalt aimama ehitiste taga, mis selle täiuslikku sirgjoonelisust rikkuda võiksid. Ma polnud juba rohkem kui kaua aega näinud kaugemale, kui suutnuksin kivi visata, ja millegipärast olin kindel, et minu ees avanev perspektiiv on seda kasinam, mida vähem kaugemale enda ette ma näha suudan.

      Ning sinna te mu jätta võitegi, akent kaitsva raudtala külge abitult rippuma ja seedima tõsiasja, et silmapiiri ei olnud minu jaoks enam olemas. Inseneri kuratlikult läbimõeldud joonis oli alumise räästaserva asetanud akna alumisest äärest kämbla jagu allapoole, ning kõige kaugem punkt, mida selle avause kaudu kaeda võisin, oli minust paarikümne meetri kaugusele ehitatud betoonmüür.

      Nagu tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, läksin ma väravate lugemisega sassi kaheteistkümnenda juures, misjärel tuli veel kolm (Eedeni, Sümmeetria ja Vee värav), siis enne ülesjõudmist veel kolm, ning endas salatsemise soovi maha surudes ütlen, et enne kõige viimast tuleb neid veel kaks, seega kõlksatab Bombatis kinni ühtekokku täpselt neliteist ja Klong Premis kakskümmend väravat. Sellega oleks minu ainus lubadus justkui täidetud ning võiksin oma jutustusele südamerahus punkti panna, kui mind ennastki poleks hakanud vaevama küsimus, mis siis ikkagi asus ringtee vasaku väljakäigu käänaku taga. Inimese mälu on selekteeriv ning talletab endas ainult meeldivaid asju, samas kui kõik ülejäänu rändab alateadvuse prügikasti, kus ratsionaalsed inimesed ilmaasjata ei sori. Nii on minugi mälus pea üksikasjadeni talletatud kõik ülejäänu neil aastatel juhtunu, kuid seda ei suuda ma kuidagi meenutada. Järelikult on see millegipärast oluline. Järelikult pean ma jätkama. Andku taevas mulle selleks jõudu.

      PARADIISILIND JA TEMA SULNID SABASULED

      Paradiisilind juhib meie kangelase pooleldi välja tagasi ja näitab seal talle ehtsast nahast diivanit. Veidi hiljem peetakse sünnipäevapidu ja nähakse Vanakurja, õnneks küll ainult vilksamisi.

      Tol hommikul märkasin silmade avanedes kõigepealt oma naabrit, kes, torukübar peas ja poolkuukujulised ilma raamita prillid ninal, oli süvenenud hiigelsuure, fooliumiga inkrusteeritud seemisnahkse raamatu uurimisse. Minu olemasolust polnud ta ilmselgelt teadlik ning jätkas deklameerimist:

      Mu kaitseingel möödudes mind lükkas

      Ning hüüdis, kui ma puudutasin maad

      „Nüüd lakka kukkumast!” mind käskis ta ning hüppas

      Mu kõrvast sisse. Ning see marmelaad

      Mis ruumipuudusel mu pea nüüd hülgas

      Ei sobi kassi saba alla ka

      See kobrutab ja mulksub justkui mülgas

      Must kaugel õnneks; sinust, muide, ka.

      Viimaste sõnade juures vaatas Lek Noi mulle vihaselt silma, lõi raamatu heleda plaksuga kinni ja virutas mulle kõigest jõust jalaga vastu säärt. Ärkasin võpatades ning märkasin, et mu toakaaslased on oma kallisasjad taas kompsudesse peitnud ja madratsid rulli keeranud ning istuvad neil otsekui kannatlikkuse võrdkujud Lihavõttesaarelt, jälgides elu keerdkäike ja spiraale kõrvaltvaataja pilguga ning suhtudes neisse kõigutamatu rahuga. Lek raputas mind õrnalt ning sõnas:

      „Varsti on seesamunegi, ära maga. Blaa blaa.” Ventilaatorid tiirlesid taas mu südamelöökide rütmist tunduvalt aeglasemalt, käimla ukse taga lookles järjekord ja aknapiludest ajasid esimesed päikesekiired sisse arglikke kombitsaid. Kobasin oma märsis ja tundsin võõraste ja tuttavate asjade lõhna nagu lapsena pioneerilaagris. Eiffeli torniga klaaskuul oli jõuluvana toodud maika sisse peitu pugenud ja tuletas mulle etteheitvalt meelde, et olin magama jäänud, pruun nailonülikond ikka veel üll. See oli ööpimeduse katte all mu selja külge klammerdunud ega tahtnud sealt enam lahti lasta. Raputasin lumehelbed kuuli sees maast lahti ja pigistasin seda peos. Kuul pigistas vastu.

      „Pane oma seesamunegi kokku,” või midagi seesugust, kordas Lek. Keerasin madratsi rulli ja istusin tema ja teiste toakaaslaste kõrvale mõistatama, mida toredat minuga täna juhtuda võiks. Püüdsin seda teha samasuguse leebelt osavõtmatu ilmega ja väliselt sama liikumatult kui teised, kuid hoolimata oma unisusest ja suhtelisest ükskõiksusest nii varasel tunnil toimuva vastu – kell ei saanud päikese järgi otsustades olla rohkem kui pool kuus hommikul – ei suutnud ma nende meelerahu kaugeltki mitte imiteerida. Küll hakkas miskit sügelema, küll huvitas, mida põnevat päikesekiired vahepeal avastanud on. Just nüüdsama näiteks olid nad minu silmade kõrguselt vastasseina trellide küljest leidnud noorukese prussaka, kes sellest tema jaoks harjumatust kõrgusest heidutatuna ei osanud kuidagi nende eest peitu pugeda.

      Siiami rahvas paistab üldse silma oma rahu ja sõbralikkusega, sõltumata olukorrast ja neile saatuse poolt jagatud hoopide tugevusest. Ükskord näiteks, СКАЧАТЬ