Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust. Ervin Bernhardt

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaesema, ent vastutasuks poole tosina siidsärgi võrra rikkamana leidsin –, oli tal pärast uuesti teeleasumist hetkeks vaja veel oma onupoja juveeliäri juures kinni pidada, et tollele ema kohta äsja kuuldud halbu uudiseid teatada. Soovituse peale oodates seespool klaasike värskendavat jääteed rüübata kostitasin teda väljenditega, mis iga endast vähegi lugupidava eurooplase mind mahlakate sõimusõnade ja tubli malaka saatel läbi kolme kvartali taga ajama oleks kohustanud. Ilmselt ei pannud keegi mu sõnavalingut tähele – ehkki seda on tagantjärele raske uskuda, sedavõrd täpselt ja häälekalt väljendasin ma oma tundeid –, sest ükski mind ümbritsevatest inimestest ei astunud ligi, et minu probleemi üksikasjade kohta täpsemalt aru pärida või püüda mind selle lahendamisel aidata, vastupidi, mind otsekui poleks maailma jaoks korraga enam olemaski olnud. Taksojuht üksi tundus mu sõnu kuulnud olevat, jäi aga seejuures täiesti viisakaks ning, endiselt naeratades oma säravat naeratust, palus end hetkeks vabandada, kuni ta toob mulle ühe väärtusliku meene, mis minu kaotatud aja kindlasti korvab, istus autosse ja sõitis rahulikult minema, minu särgid tagaistmel.

      Ülejärgmisel päeval, kui ma selle rätsepaäri lõpuks taas üles leidsin, selgus, et tolle omanikul polegi nõbu, ja et oma vennast – kes, muide, olla halvale teele läinud – pole ta juba aastaid midagi kuulnud; seevastu on tal aga neli õde, kõik piltilusad ja parimas meheleminekueas. Tema ema aga, kes oma eluajal polnud jalga oma pisikesest külast kordagi välja tõstnud, suri juba aastaid tagasi pidalitõppe, või nii see härra vähemalt väitis.

      Alles aastaid hiljem hakkasin mõistma, et minu pahameel tolle suli ja varganäo vastu, kes oma lihase ema surmastki alles aastaid hiljem ja osaliselt just tänu minule teada sai, polnud küll päris alusetu, kuid siiski üksjagu liialdatud. See tõdemus algas tähelepanekust, et suurem osa siiamlastest elab, nagu meil põhjamaades seda veidi põlglikult kutsutakse, juhutöödest, ja et riik ei tähenda neile, erinevalt meist, põhjamaalastest, mitte oma elanike eest hoolitsema seatud põhiseaduslikku institutsiooni, vaid pigem kindlate – või, lähiajalukku vaadates, vähem kindlate – piiridega ala, millest väljapoole pole enamikul neist kunagi asja. Tõdemus jätkus arusaamaga, et suurem osa siiamlastest elab, nagu meil põhjamaades seda üsnagi täpselt sõnastatakse, allpool vaesuspiiri, ning et kelleltki peale oma perekonna, lähisugulaste, sõprade ja omaenda leidlikkuse pole neil selle olukorra leevendamisel abi loota. Riik kui selline tegeleb hoopis teiste, palju sügavamate ja abstraktsemate probleemide lahendamisega, ning iga riigi osaks sündinud indiviid saagu endaga hakkama just sel kombel, nagu talle kõige paremini sobib. Sealt viis too mõttekäik mind küsimuseni, mil viisil ma ise või minu kombel probleemseid olukordi lahendama harjunud inimesed sellises situatsioonis enda ja oma lähikonna olemasolu jätkaksid, ning jõudsin järeldusele, et mina kui taustsüsteemiga võrreldes püstirikas rändur olen kohalikule ettevõtjale otsekui puuvili, mille valmimisel tähendaks selle noppimisest hoidumine lihtlabast laiskust, mis omakorda tipneks minu mädanemise ja hukkaminekuga ning, juhul kui selliseid loodreid leiduks maal piisavalt palju, terve saagi hävimisega. Oletagem, et olen täiesti tavaline, oma rahakotist ja vautšeritest kramplikult kinni hoidev turist, kes jätab suurema osa oma mammonast kohalikele suuromanikele – hotellipidajatele, juveliiridele ning lahja ja kange alkoholi tootjatele. Millist kasu tõuseks sel juhul minust kõige tavalisemale, oma homse päeva suhtes täielikus teadmatuses viibivale kohalikule elanikule, kui kogu mu aasta jooksul vaevaga kokkuahnitsetud papp veereb rahamehe taskusse, kel pole minu olemasolust sooja ega külma, ent kes seevastu oskab täpselt välja arvutada minu kui keskmise turisti tarbimiseelistusi, milleks on hotellid, alkohol ja juveelid – just täpselt selles järjekorras, kui mitte arvestada niinimetatud müüdavaid naisi, kes teatud osa reisijate prioriteetide tabelis asetuvad kolmandale kohale otse juveelide ees. Toidaksin härrasrahvast, kellele minu ostetud õllepiisk või rubiinikild ei lähe korda muul moel kui tähtsusetu reana arveraamatu kapsastunud leheküljel, ja minu siinviibimine ei jätaks maale ainsatki jälge peale hommiku eel vastu majanurka tühjendatud põiest pärit, kiiresti kuivanud nire, ja tühjuse minu enese hingenatukeses.

      Päikesekiired meie jutustuses aga muudkui uudistasid, mina üritasin ülikonda oma selja küljest lahti kiskuda, ning sel kombel igavusest kimbutamata veeres aeg nõnda nobedasti, et õige pea kostis koridorist Esimese ja Teise jalgade tõttavaid samme ja võtmete kõlinat, nende omanike osavate käte kiiret võtmeliigutust meie ukse mõlemas lukuaugus ning seejärel minu vahepeal püstikaranud toakaaslaste kiiresti väljapääsu poole eemalduvat sammumüdinat. Päev oli alanud.

      Alla jõudes nägin, et päike oli alles madalal ja tema kleepjas paiste polnud veel väga kaugele üle müüriserva levinud. Õhk oli küll juba piisavalt niiske, et kiviviske kaugusel oleva piirjooni hägustada ja kergelt sinakaks värvida, ent siiski meeldivalt jahe, võimaldamaks lihtsamat mõttetegevust ja veidi energilisemaid liigutusi. Tegin mõne, et oma lehmaketti kohendada ja märss mugavamalt õlale sättida, ning vaatasin ringi.

      Ma vist pole veel jõudnud mainida, et hoone teist korrust hoidsid üleval kolm rida kandilisi betoonposte ja võreakendega kaunistatud betoonputka selle kummaski servas. Mõlemasse pääses poolenisti avatud trellitatud uste kaudu, ning vaid vähesed selle maja asukatest jätsid selle võimaluse kasutamata, mõeldes aga silmapilgu pärast siiski ümber ja otsustades pigem mõne palju toredama, kusagil hoovi teises nurgas asuva paiga kasuks. Tulemuseks oli pöörane sagimine, mille eesmärk mulle esimesel hommikul selgusetuks oli jäänud, kust aga lähemal silmitsemisel siiski ei puudunud oma seaduspära. Õige pea avastasin, et siduvaks elemendiks sisenejate ja väljujate juures olid nende kandamid, mis ühes suunas koosnesid erinevat tüüpi kompsudest ja kilekottidest, teises suunas aga valdavalt mingitest kaussidest, topsikutest ja rättidest, mille asukad sihikindlalt hoovi ümbritseva müüri tagumisse külge ehitatud betoonvanni juurde viisid.

      Vanni põhjas oli paari sentimeetri jagu üsna sogast vett, selle mõlemast otsast aga turritasid välja malmtorud, millest, nagu varsti märkasin, sinna korrapäraste vaheaegade järel lisa voolas. Nagu veidi pärast seda teada sain, reguleeris torusid helitundlik mehhanism, mis avas vett kammitseva kraani, reageerides hallis ülikonnas härra kaelas rippuvale vilele. Üks vile vallandas veejoa ja kaks sulgesid selle. Kellaajad, kui härra oma vilesse puhuda tavatses, olid minu majakaaslastele hästi teada, sest mõlema toruotsa juurde oli kogunenud seda pingsalt jälgiv trobikond, kausid õieli käes.

      Minu selja taga oli plekiga ülelöödud laud ja selle ees põranda külge pooletolliste poltidega kruvitud pink, ülejala hööveldatud ja, nagu pealiskaudsel vaatlusel tundus, supiga viimistletud. Kuna mulle mingeid korraldusi ega näpunäiteid ei jagatud, vannile ei pääsenud ligi, ning kogu minu eksistents sessinatses maailmas paistis olevat täiesti üleliigne kõigi jaoks peale minu enese, olin tõtt-öelda veidi segaduses ega osanud selle kauni hommikuga esiotsa midagi peale hakata. Seega asetasin oma märsi ettevaatlikult pingile ja istusin ise selle kõrvale. Minu teisel käel oli peatunud üsna pikka kasvu, tumedate juustega pruunisilmne mees, ruudulised püksid jalas, kollane maika seljas ja vähemalt puudane kett jalgade ümber. Tema näojoontest võis välja lugeda võrdlemisi pika, umbes seitsmekümneaastase elu jooksul kogetud tõuse ja mõõnu, millest ta end siiski eriti kõigutada polnud lasknud, eelistades saatuse löökidele pigem käega lüüa kui neile liigse muretsemisega kaasa aidata. Kõik see, nagu üllatusega täheldasin, vormib inimesest midagi Tommy Lee Jonesi sarnast.

      „Kas sa riisi oled juba söönud?” küsis Tommy sõbralikult ja patsutas oma moonakotti. Miski liigutas seal.

      Keeldusin viisakalt, ja õnneks ei käinud ta mulle eriti peale.

      Uurimine, kas kaaslane on juba midagi hamba alla saanud, väljendab veidi mõistlikumal moel küsimust, mida meie kandis on tavaks esitada inimese üldise käekäigu kohta. Uurimine, kuidas käsi käib, on juba oma olemuselt abstraktne ega kohusta küsijat millekski – vastates sellele, et sõrmed kipuvad külmaks minema ja küünarnuki peal on СКАЧАТЬ