Minu Bangkok. Kaksteist trellitatud ust. Ervin Bernhardt

Чтение книги онлайн.

      Kirjutuslaua juures võeti minult jälle sõrmejäljed. Selle juures oli mulle suureks abiks üks sinise ülikonnaga meestest, keda teine neist Esimeseks kutsus, hoides mul hellalt käest kinni ja veeretades näppe esmalt tindi sees, siis kuivatuspaberil ja lõpuks kahesajagrammisele kartongile trükitud väikestel ruudukestel.

      „Durian,” täheldas härra Vilojan ikka veel muheledes, kui jälgede ülesvõtmine oli lõppenud, ja viskas mulle näppude puhastamiseks kellegi vana töökinda. „Käi minema!”

      Enne kui suutsin otsustada, kuhu täpsemalt peaksin ma seda soovitust järgides suunduma, kuulsin end kõnetatavat. Tegelikult ei oska ma siiamaani täpselt seletada, mismoodi on võimalik teada, et vestelda soovitakse just nimelt sinuga, kui vestluse algataja ei kasuta seejuures mõnd pöördumist, mille järgi saaks otsustada, et sina oled just nimelt sina ja mitte mõni tattnina, kes on igaühe lükata ja tõmmata sõltumata kellaajast ja tähtede seisust.

      „Kuule, sina!” hüüdis too häbematu veel kord, ja alles nüüd märkasin üht kõhetut vanamehenässi müüripervel istumas, terve paaditäis igat mõeldavat sorti nodi käeulatuses ja veidi eemalgi. Küll leidus seal taldrikuid, panne, piibleid, plätusid ja kummipaelu; ja kaks rullikeeratud madratsit, millest ühe peal ta mõnuga lösutas, olid selle kõige kõrval piisk meres. Kui mitte arvestada tema riietust, mis koosnes lühikestest triibulistest pükstest, kollasest triibulisest maikast, õlgkübarast ja kahest plätust, millest ühega ta endale tuult lehvitas, võinuks teda pidada jõuluvanaks, kes vihkab piima ja küpsiseid ja näitab seda välja iga kuivetunud lihasega oma päikesest põlenud näos.

      „Kuule, kobi seia, mees!” Tegin näo, nagu oleksin teda alles nüüdsama märganud (mis oli küllalt keeruline) ja nagu mulle hästi ei meeldiks, kui mind sel kombel käsutatakse (mis oli juba tunduvalt lihtsam).

      „No mis on?” küsisin üsna tõrksalt vastu. „No kuule, ära jända, mees, tule seia nüid! Ma tahan sulle määneskit anda ju.”

      See kõlas juba piisavalt sõbralikult, nii et pärast kiiret enesega arupidamist leidsin võimaliku olevat talle lähemale astuda. Mees andis end poolenisti püsti upitades mulle kätt ja patsutas vabale madratsirullile enda kõrval. „Potsa maha.”

      Potsasingi. „No mis sul oli?” „Ai jah, pidin sulle määneskit andma ju… Teadsa…” Ja ta küünitas end kaenla alt sügama. „Ma annan sulle võimaluse muga oma nodi jagada.”

      Olukorda kiirelt hinnanud, ei leidnud ma tema pakkumise enam nii ahvatleva olevat, kui see ennist tundunud oli. Ah siis sel kombel ta oma mammona kokku on ahnitsenudki! Kelm ja sulinäss! Võibolla polnud mu märsis just liiga palju väärtuslikku, kui ehk Eiffeli torniga klaaskuul välja arvata, kuid see oli ainus kraam, mis mu eelmisest elust veel järel oli, ning ma ei kavatsenud sellest kergelt loobuda.

      „A siis ma pian sulle midagist vasta andma,” pigistasin endast välja kõige leidlikuma kahemõttelisuse, mis mul kiiruga pähe tuli, ning tundsin suus adrenaliini ebameeldivat lehka.

      Vanamees ainult mühatas põlglikult. „Sul, mees, põle ju midagistki,” koputas ta endale plätuga vastu pead. „Madrass on vä? Põle! Talrek on? Sittagi sul põle! Näh, tee kott lahti. Madrassi võtad pärast kaenla.”

      Ning ta hakkas mu vanasse teksariidest märssi igasugust träna juurde kuhjama: püksid ja maika, lusika ja kruusi, seebi ja portsu vanu ajalehti, ja mis seal kõik veel oli.

      „Näh, jupp nööri kah.” „Mis ma sellega peaks tegema?” „Nupp ikka nokib vä, mees? Oiad oma kulinaid üleval.

      Nupumees!” Ta sidus nöörijupi ümber mu lehmaketi ja lisas:

      „No kähku nüid, mees, jalad perse alt välla! Loendus akkab pääle!”

      Tõepoolest, ümberringi oli üsna vaikseks jäänud ja kõik see mees kükitas juba kümnes peaaegu ühepikkuses rivis, kompsud käe otsas.

      „Sina oled kolmandamas tuas, nää sial. Iad ööd, mees!” Nende sõnadega keeras ta mulle selja ning asus oma kodinaid üllatava nobedusega kilekottidesse toppima.

      Astusin näidatud suunas ning, juhatatuna majakaaslaste käeviibetest ja omaenese suunatajust, kükitasin veidi hõredamasse kohta eestpoolt kolmanda rivi keskpaiga ja lõpupoole vahel. „Hoi,” poetas naaber minust paremal, väikest kasvu, tõmmu jume ja pruunide pilusilmadega mees. „Hoi jah,” jõudsin vastata, kui kõik jäi vaikseks ning hakkas jälle peale.

      „Esimene! Teine! Blaa! Blaa!” Sinises ülikonnas Esimene kõndis lugejatega ühes taktis piki rivi ja näitas nende peale näpuga. Kui lugemisjärg minuni jõudis, jäi kõik tavapäraselt vaikseks. Esimene võttis kopsud õhku täis, torkas oma kollase küünega näpu mulle nina alla ja röögatas: „Sipsik!”

      Olin segaduses ega osanud talle kuidagi vastu vaielda. „Jah, Sipsik,” olin sunnitud nõustuma, ning tundsin, kuidas veel üks killuke minust lahustub selles supis, millesse olin end seganud.

      Magamine oli korraldatud betoonmaja ülemisele korrusele, kuhu pääses läbi kahe trellitatud värava alumisel ja ühe võretatud ukse ülemisel trepimademel. Toad ise paiknesid – taas kord V-väravate tagust sümmeetriat imiteerides – viiekaupa kahel pool vahekäiku, ning vaade neisse avanes läbi maast laeni ulatuvate võreakende ja veel ühe trellitatud ukse, miskaudu pääseski minu tänase teekonna lõpp-punkti: kitsukesse, ent selle võrra pikemasse ruumi, mille ühes otsas troonis betoonpiirdega osaliselt varjatud klosett ja teises otsas mitte. Muus osas oli tuba täiesti ilmetu, kui välja arvata inimese käeulatusest mõnevõrra ülalpool asuvad kitsad aknapilud ukse vastasseinas ja kolm retrostiilis ventilaatorit, mis lõõgastunud inimese südamelöökide taktis laisalt keerlesid.

      Eespool saabunud olid juba sihikindlalt ja ainult neile teadaolevate teetähiste järgi endale määratud kohtadele jõudnud, kuna tagantpoolt tulijad neid järjekindlalt täiendasid. Selline jagunemine jätkus seni, kuni kogu põrandapind oli rullikeeratud madratsite ja kompsudega ühtlaselt kaetud ning vaid mina üksi seisin täiesti tarbetult ukselävel, märss ühe ja madrats teise kaenla all, ning jõllitasin aknast avanevat vaadet. Seda polnud. Vaade ‒ kui defineerida seda läänemaailma eeskujul, hoonesse raiutud avause kaudu silmailu või kui tahes kasinaid huviväärsusi pakkuva pildina ‒, puudus täiesti, kui mitte arvestada tükikest eterniitkatust, mis, jättes kõrvale loendamatud mikroorganismid, mis sellele aastatega moodustunud hallitusel kindlasti vohasid ja vastava ala inimesele teatud närvikõdi oleks pakkunud, püsis täiesti muutumatuna kogu selle aja vältel, kui ma seda nii täna kui ka edaspidi silmitsema olin sunnitud. Jõllitasin, niisiis, kui mitte just tühjusesse, siis vähemalt mõttetusse.

      „Hoi,” kuulsin jälle tuttavat häält. Minu rivinaaber altkorruselt polnud mind unustanud! Lükanud oma vasakule küljele kuhjatud hunniku veidi eemale ja nihutanud ennastki veidi paremale, tegi ta minu ahtavõitu istmiku jaoks enda kõrvale piisavalt ruumi, et saaksin oma kodinad, kingikraami ja iseennastki põrandale toetada.

      „Aitäh, sõber!” laususin tänulikult. Vastuseks juhtis mu uus kaaslane minu tähelepanu just nüüdsama sisenenud, hallis mundris ja õhukese vihikuga varustatud härrale, keda saatsid veidi paksemate vihikutega Esimene ja Teine. СКАЧАТЬ