Minu India. Eeva Kaun

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on õigus. Kuid need on vaid makaagid. Mitte ohtlikud lastele,” ütleb pereema naerdes. Seda arvate teie, ahhaa, naeran ma sisemiselt, sest mul on infot, mida teie veel ei tea.

      „Aga kas te pole kuulnud, et enne Ühinenud Rahvaste mänge otsustas India valitsus ahviprobleemi Delhis lahendada?”

      Ei, nemad pole sellest midagi kuulnud.

      „Just, just. Enne mänge toodi Delhisse ja kuidas meedia seda nüüd sõnastaski…” kruvin pinget ja proovin õiget fraasi leida, ”…ahjaa, tapjaahve.”

      Abielupaar ei naerata enam, vaid vaatab mureliku näoga ringi. Pereema on kaamevõitu.

      „Just, just. Tapjaahvid,” jätkan ma. „Need on sellised suured üle meetri kõrgused karvased džungliahvid ja nood pidavat siis väiksemaid makaake sööma.”

      Abielupaar jõllitab mind pärani silmadega. Eemal mänguväljakul ronib Manoj kõige kõrgema ronimispuu otsas.

      „Ja teate, mis valitsus pärast mänge tegi?”

      Mees ja naine raputavad vaevaliselt pead.

      „Nad lasid need tapjaahvid lihtsalt niisama linna peale lahti. Nood võivad kõikjal olla,” lõpetan suurepärase loo ähvardava sosinaga.

      Abielupaar on hetke vait. Manoj naerab lõbusalt ronimispuu otsas.

      „Manoj! Manoj! Tule kohe siia.” karjub pereema. Manoj ei tee emast väljagi ja turnib edasi.

      „Manoj! Marss mänguplatsilt ära.” tõstab ka mees häält. Pahane Manoj laseb end aeglaselt ronimispuule rippu ja potsatab alles siis, kui ema hakkab ähvardavalt tema poole kõndima, ronimispuudelt maha. Selle tembu eest saab ta valusa laksu taguotsa pihta. Minut hiljem kiirustavad kõik kolm juba korterikompleksi poole. Manoj’il on silmad nutust punased.

      Mul ei ole aega Manoj’ile kaasa tunda. Vaevalt olen mänguplatsilt tagasi kontorisse jõudnud, kui oranži särgiga sekretär teatab: mister Guru on otsustanud, et ma kolin Delhi hotellist Noida kõrval asuvasse linna Gaziabadi, töökaaslase Puja Rani juurde.

      KAHEKSAPÄEVANE KARJÄÄR

      Puja Rani on rikas. Tema rikkus väljendub mitmes asjas, hoolimata Puja pingutustest seda varjata.

      Puja rikkus paistab välja juba sellestki, kuidas ta istub, peenelt jalg üle põlve, ebanormaalselt sirge seljaga, mis on kahtlemata pärand lapsepõlve balletitundidest; see väljendub ta kallites firmariietes, mis sobivad ta selga nagu valatud ja on mõne tuntud India disaineri käsitöö; samuti selles, kuidas ta joob väikeste sõõmudega teed, hoides papist topsi elegantselt kahe sõrme vahel, nagu oleks see maailma kalleim serviis; ta ei kortsuta kulmu; ta ei paljasta naerdes hambaid (see on vulgaarne); ta ei nuuska, vaid tupsutab ninaalust; ta ei kummardu, vaid kükitab; samal ajal kui terve India kasutab einetamisel paremat kätt, sööb Puja noa ja kahvliga. Just see viimane šokeerib kontoritöötajaid rohkem kui miski muu. Istume räämas puudekastide otsas toimetuse söögiputka taga ja piidleme uut töökaaslast. Juba esimesest hetkest on selge, et Puja pole kunagi istunud koos kolleegidega chai-putka taga sodihunnikus, juues teed, mille valmistamiseks on vesi toodud… Me püüame mitte mõelda, kust chai wallah oma vee toob, sest Noida sektoris 12, töölisaguli ja pooleliolevate ehitusobjektide ümbruses pole puhast kraanivett. Küll aga jookseb meie kontori lähedalt läbi Ülem-Gangese kanal, kuhu üsna hiljuti uppus traktor kahekümne kahe inimesega.

      Puja perekonnale kuuluvad tsemendivabrik, reisifirmade kett ja riidebutiigid. Ainult selliste juurtega naisel on õigus õppida ülikoolis inglise kirjandust. Riigis, kus inglise keele oskust peetakse hariduse ja harituse esimeseks tundemärgiks, saab Puja maksimumpunktid. Tema inglise keel on veatu. Tema artiklid kubisevad lausetest nagu „Varanasi toob meis kõigis esile infantiilse paatose”. Puja on rikkusest läbi imbunud, seda õhkub temast. Sellest päevast alates, kui Puja hülgas oma erikorrespondendi staatuse, mida ta omas isa mitmekorruselise mõisahoone ülemises kirjutustoas Lucknow’s13, ning kolis Delhisse, on olnud selge, et ta tegi vea. Hoolimata kõigist pingutustest ei sobi Puja India Pühapäevas kontorisse.

      Puja saabub Delhisse nädal pärast mind. Kui ma oma seljakoti ja kaameravarustusega tema korterisse saabun, istub Puja kurnatult elutoa diivanil ja vehib endale India Pühapäevas ajakirjaga tuult. Ta on viibinud Delhis täpselt viis tundi ega tea, kaua ta suudab seda linna välja kannatada. Tema lend Lucknow’st Delhisse jäi hiljaks, siis ei leidnud ta kohe taksot ning pidi ise oma kohvri seitsmenda korruse korterisse vedama. Vaene Puja on reisist kurnatud. Samal ajal kui meie elutoas jääkuubikutega karastusjooki joome, tassivad Puja isa teenijad Puja varandust laadimisautost korterisse. Teenijad sõitsid autotäie mööbliga Lucknow’st Delhisse 25 tundi. Kuskil poolel teel toimus veoautojuhtide streik. Maanteed olid kinni pandud, kummid põlesid. Vaesed teenijad olid sunnitud tekkinud ummikus istuma terve päeva. Kui nad on maha laadinud kolm kaheinimese voodit, klaasist kattega mahagonist elutoalaua, kaks diivanit, tugitooli, suure eebenipuust riidekapi, kaks kahemeetrist Kashmirist toodud vaipa, kirjutuslaua, viis kasti toidunõusid ja maitseaineid ning lõputuid kohvreid Puja isikliku varaga, teevad nad meie ees sügava kummarduse ja sõidavad tagasi Lucknow’sse. Minek on kindlasti kergem, sest asjad on maha laaditud ning teenijad ei pea kartma, et mässajad võivad kalli mööbli ära varastada.

      Puja ja minu uus elukoht asub Ghaziabadis, mis on Noida äärelinn. Meie luksuslikku korterikompleksi kuuluvad neli kümnekorruselist pilvelõhkujat, spordiklubi, tühi bassein, väike roheline laste mänguväljakuga õuelapp, suur maa-alune garaaž ning majapidamishoone. Kogu kupatus on ümbritsetud kõrge traataiaga, mille otsa on keritud okastraat. Kahte väravat valvab ööpäev läbi automaadiga valvur. Kõik külastajad peavad ennast väravas registreerima. Korterikompleksis elab üle nelja tuhande inimese: noored pered, pangatöötajad, vanurid, kelle lapsed on immigreerunud Inglismaale või Ameerikasse ja suudavad nüüd tänu heale palgale vanematele luksusliku elulõppu pakkuda. Korterikompleksi traataia tagant vihiseb mööda neljarealine maantee ja uhke nimega ehitis „ülelend”. Ülelennud on Indias saamas niisama populaarseks kui filminäitleja Aamir Khan ja kriketer Sachin Tendulkar. Neid hiiglaslike viadukte ehitatakse iga paari kilomeetri taha – selle asemel, et läbi linna sõita, võime nüüd autoga üle India lennata.

      Ülelend on esimene asi, mida majahoidja mister Mehta mulle rõdu pealt näitab. Mister Mehta ulatub mulle vaevalt lõuani, nii et ma olen sunnitud pidevalt vaatlema ta kiilanevat pealage. Ma proovin seda mitte teha, kuid pilk lihtsalt rändab sinna helendavasse tühimikku, mis sädeleb mustade juuste keskel. Vaevaliselt jalalt jalale vaarudes kõnnib mister Mehta ühelt rõdult teisele. Rõduustest peab ta oma paksu kogu tõttu läbi minema, külg ees. Tegelikult on korteris lausa neli rõdu ja ülelend paistab kõigilt neljalt rõdult peaaegu ühesugune, kuid mister Mehta on kangekaelne ja nii ma seisan kuulekalt ja noogutan, samal ajal kui mister Mehta detailselt jutustab, kuidas ülelendu planeeriti ja ehtitati ja milline vapustav vaade avanes kolme aasta jooksul, kui ülelend kerkis.

      „Kui see lõpuks siis avati, ma ei salga…” muutub mister Mehta härdaks. „Siis valasin nii mina kui valasid teisedki majaelanikud nii mõnegi pisara.” Mister Mehta tupsutab oma laia punast nägu suure pruuni taskurätikuga, enne rätiku ära panemist tõmbab sellega üle oma läikima hakanud kiilaspea.

      „Ja vaadake sinna. Seal Kõrberoosi kaubakeskuse taga. Arvake ära, mis see on?” Ma kissitan silmi ja püüan hoonemeres mingitki pidepunkti leida. Vastu vaatab hallpruunisudune Delhi taevas ja umbes paarsada erinevas ehitusjärgus pilvelõhkujat. Milline neist on Kõrberoos ja milline Vihmamets või Suvepäike, mine võta kinni. Hakkab vist varsti sadama.

      „Noh, kuidas te siis ei näe? Eks teie, СКАЧАТЬ