Minu India. Eeva Kaun

Чтение книги онлайн.

      Minu tulevase töökoha kontor asub Noida linnaosa 12. sektoris. Dipu peatub kvartal C juures.

      „Lahkelt virguge, madam, ja pange jalad tänavale,” lükkab ta mind uksest välja, keerab auto laias kaares esimese puu alla ning heidab tagaistmele magama.

      Suuri identseid klaasist hooneid vaadates tekib mul tunne, et India juba ongi Ameerika ning kui nad suudaksid veel hulkuvad lehmad ja koerad tänavalt minema ajada, siis polekski nagu enam kuskile pürgida.

      „Madam otsib midagi?” Minu ees seisab mundris turvamees. Kõikide hoonete ümber on kõrged aiad ning rasked turvaväravad. Hoonet, mille ees mina seisan, valvab tervelt seitse valvurit, kes hetkel on väravate ette kobarasse kogunenud, närivad tubakat ja jõllitavad saabunud külalist.

      „Ma otsin India Pühapäevas kontorit.”

      Turvamehed vaatavad üksteisele segaduses otsa ja raputavad pead.

      „Mis see veel on?”

      „Ajakiri.”

      „Ei, ei, tubli madam, siin seda küll ei ole. Ehk üle tee.” Teisel pool teed asub pooleliolev maja. Töölised kannavad raskeid metalkausse tsemendiga ülemistele korrustele. Tööliste lapsed mängivad siinsamas maantee ääres kraavis kasutatud plastkottidega. Vaatan nõutult paberitükki, mille mister Guru, ajakirja peatoimetaja, mulle kuu aega tagasi postiga Eestisse saatis.

      „On see maja number C-56/30 sektor 12?” Kõik seitse noogutavad innukalt. Tark madam on õiges kohas, kuid ei ole ka.

      „Kas mister Guru töötab siin?” Jah, madamil on jälle õigus. Mister Guru töötab siin, kuid ajakirja, kus mister Guru töötab, siin ei asu.

      „Äkki madam läheb ja vaatab tänava lõppu?”

      Võiksin Dipu üles ajada, kuid ei ole hea olla võlgu mehele, kes kümme minutit pärast minuga tutvumist tegi mulle ettepaneku kohalikku parki minna ja… kuidas ta seda nüüd sõnastaski… hellitleda tagaistmel.

      „Tipp-topp Euroopa seksifilmis, naine ja mees alati tegevuses tagaistmel,” üritas ta külgpeeglist minu rindu takseerida, mis lohmaka T-särgi alt küll vaevu paistsid. Olin siivutust ettepanekust sõnatu.

      „Niimoodi keset päeva,” suutsin ma pobiseda. Linnas, mis on nii ülerahvastatud, et on raske ümbergi pöörata.

      „Võtab ainult viis minutit,” vangutas Dipu julgustavalt pead. „Tühiasi ainult.” Ja vuntside keskele ilmus rida valgeid hambaid.

      Sestap otsustan tema abi mitte paluda. Omapäi toimetust otsides avastan tänava lõpus lahtise kanalisatsiooni ning elektrijuhtmerägastikuga aguli. Poolpaljad lapsed jooksevad mulle tere ütlema. Tee äärde on püstitatud nukra välimusega bambusest ning papist putka, kus müüakse teed, tubakat ja küpsiseid. Chai wallah11 sätib kollase-punasekirjud küpsisepakid leti peale hunnikusse ja seletab mulle, et agul on siin hooajalistele ehitustöölistele ning hetkel, mil Noida sektor 12 valmis saab, kisub valitsus hooned maha ja rahvas aetakse minema. Mister Gurut chai wallah kahjuks ei tunne. Enne äraminekut annab mees mulle kingiks kaasa küpsisepaki. Need pidavat olema maailmas kõige rohkem müüdud küpsised Parle-G, kus G tähistab geeniust.

      Tagasi C-56/30 ees. Turvamehed jälgivad huviga minu ponnistusi.

      „Ohoo, madam on ülipõhjalik.” See on küll õige maja, kuid äkki madam vaatab igaks juhuks ka kõrvaltänavasse. Vaatangi ja leian hiiglasliku maasse kaevatud augu uute hoonete tarvis. Või kui mitte seal, siis vaadaku madam siit viie minuti kaugusele nurgapealsele krundile, kus pidavat rippuma India Pühapäevas müürileht, millest üks turvamees igal hommikul teel tööle mööda väntab. Juhatatud kohas on parkimisplats.

      Lõplikult välja vihastatud, lähen ja äratan Dipu üles. Oleme justkui vales kohas ja õiges kohas ning mul pole õrna aimugi, kuhu, millal ning mismoodi minna. Maruvihane Dipu sõimab kõiki seitset turvameest valimatute sõnadega ja ma pääsen lõpuks õhukonditsioneeriga hoonesse. India Pühapäevas reklaamplakatid tervitavad mind juba fuajees ning ma soovitan sekretäril uutele, alles tööle palgatud turvameestele selgeks teha, mis firmas nad palgal on, et edasipidi segadusi vältida.

      „Mis? Kellele? Nad töötavad siin juba kuus aastat,” on sekretär imestunud.

      India Pühapäevas kontor on moodsa sisekujunduse musternäide. Maitsekalt valitud värvid, klaasist kabinetid, televiisorid, arvutid ning koosolekuruumid. Ainus asi, mis siia pilti ei sobi, on karjuvalt oranžis triiksärgis sekretär. Mees võtab leti tagant blanketi ja hakkab seda hoogsalt täitma. Minu aadress, telefoninumber, sünniaeg, minu mehe nimi? Mismoodi ei ole madam abielus? Aga madam on juba 29? Aga loomulikult on see tema asi, kui 29aastane võõras madam ei ole endale veel meest leidnud. Kurvalt vangutab sekretär pead ja saadab oma abilise mister Gurut otsima.

      Mister Guru tuiskab trepist alla kahte astet korraga võttes. Ta libastub uksematil, kustutab ühe käega oma poolelioleva sigareti esimesse ettejuhtuvasse chai-klaasi, teisega haarab hoo pealt New York Timesi ajakirja, siis minu küünarnuki ning juba sulguvad liftiuksed meie selja taga. Riietatud türkiissinisesse ülikonda, ei eristu mister Guru ühestki teisest meiega liftis ülespoole sõitvast töötajast, kuid kui liftiuksed avanevad, jaguneb kontor kui Punane meri Moosese ees kahte lehte. Jõuliselt tüürib mister Guru mind läbi rahvast täis toimetuse.

      Siin on erikorrespondendid, siin sporditoimetus, see siin on filmikriitik, tutvustab ta. Seal nurgas fotoosakond, tõlgid, koopiategijad, online-väljaande meeskond, keele- ja sisutoimetajad. Ajakirja kohta, mille tiraaž on 200 000 ning mida antakse välja vaid korra nädalas, on kontoris üpris palju inimesi. Minu küsimuse peale, kui palju inimesi tema jaoks täpselt töötab, vastab mister Guru nagu muuseas: „Umbes nelisada.”

      Neelatan valusalt. „Natukene paljuvõitu?”

      Mister Guru muigab. „Euroopas palju, kuid Indias on standardid. Üks standard, mis indialasi iseloomustab, on keskpärasus. Iga tööline on keskpärane, kuid kolm keskpärast inimest moodustavad ühe suurepärase.” Seda juttu räägime keset kontorit, kus kõik nelisada keskpärast töölist teevad keskpärast tööd ega paista mister Guru sõnu üldse südamesse võtvat. Vastupidi, lähemal olijad noogutavad nõusolevalt pead, justkui öeldes: „Jah, me oleme keskpärased ja uhked selle üle.”

      „Ma pole puhanud üle kuue aasta,” teatab mister Guru mind oma kabinetis nahkdiivanile surudes.

СКАЧАТЬ