Minu India. Eeva Kaun

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ paistab siin olevat kaootiline ja segane tegevus.

      „Homme hommikul kell üheksa. Koosolek. Ära hiljaks jää,” teatab mister Guru mulle õhtul. Kuid kui ma kokkulepitud ajal kontorisse ilmun, on maja inimestest tühi. Unine turvamees vaatab mind segase pilguga: miks valge madam keset ööd tööle tuleb? Kui olen sama mustrit edutult mitu päeva korranud, saab ka minul mõõt täis. Selle asemel, et pühapäeval tööle minna, lähen hoopis Connaught Place’i. Loodan mõnel mänge külastanud turistil nööbist kinni haarata ja küsida äsja lõppenud ürituse muljete kohta.

      Oma 2006. aasta reisist mäletan kogu Delhist kõige eredamalt just Connaught Place’i. Tohutu suur sõõriku kujuga ehitis, kuhu jookseb kokku seitse peatänavat. Ühtlasi on see ka turistide lemmikpaik, nii et mängude lõputseremoonia puhul võiks see rahvast pungil olla. Suur on minu üllatus, kui avastan, et sõõriku ringid on tühjad.

      „Kus siis kõik turistid on?” nõuan vilus tukkuvalt jäätisemüüjalt.

      „Pole,” teatab tema ükskõikselt.

      „Mismoodi pole? Aga mängud? Aga lõputseremoonia?”

      Ta kehitab õlgu. Kauaoodatud mängud ei toonud loodetud turiste.

      „Eelarves on nüüd suur auk ning selle maksame kinni mina ja teised lihttöölised, kelle sissetulekud on niigi väiksed,” kurdab mulle tänaval kükitav kahe punase telefoniga mees. Tema kõrval laiutab silt: „Helista odavalt. Kohalikud ja kaugkõned.”

      „Kas sa tead, palju mängud üldse maksma läksid?” küsib telefonimehe kõrval kaaluga seisev noorem naisterahvas.

      Raputan pead.

      Naine pobiseb tükk aega enda ette, võtab näpud appi ja rehmab lõpuks käega. „Üks lakh on miljon ruupiat, üks crore12 on miljard. Seega 100 lakh crore on sada miljon miljardit ruupiat.”

      „Sellist numbrit pole olemas, loll naine,” protesteerib mööda jalutav kotimüüja.

      „Ärge virisege,” õiendab üks nooremapoolne mees pintsaku ja portfelliga. „Eks selle raha eest tehti ka midagi. Näiteks laiendati metrood.”

      „Metroo,” hüüab telefonivalvur vihaselt ja raputab rusikat. „Millal mina või tema ning tema,” näitab ta suvaliselt kogunenud rahva peale, „metrood kasutaks? Ma ei julge isegi nendest liikuvatest treppidest alla minna.”

      „Mine siis tagasi oma külla pühvli juurde. Teiesugused pidurdavadki India arengut. Kas teil häbi ei ole võõrale oma muret kurta?” Punase telefoni ees toimub väike rüselus. Nii pintsaklipslane kui telefonimüüja püüavad teineteisele selgeks teha, kellel on õigus. Lõpuks aetakse portfelliga mees minema.

      „Kirjuta nüüd see üles ja avalda oma lehes, et üle 300 000 töölise toodi Delhisse uusi hooneid ehitama, aga nüüd, kui mängud läbi, aeti nad tänavatele.”

      „Kus sa seda kuulsid?” küsin, ise samal ajal kähku kirjutades.

      „Täna lehest lugesin.”

      „Kui sa juba töölisest kirjutad, siis kindlasti lisa seda, kuidas kodutud ja kerjused korjati tänava pealt kokku, aeti autodesse ja viidi rongijaama.”

      „Jah, mina nägin seda ka,” kinnitab jäätisemüüja. „Meie tänav tehti paar nädalat enne mängude algust tühjaks, et välismaalased vaesust vaadates oma silmanägemist ei rikuks.”

      „Kuhu nad siis viidi?”

      „Ei mina tea, kuid neil keelati mängude ajal linna tagasi tulla.”

      „On see tõsi, et inimesi viidi Delhist minema Briti Rahvaste Ühenduse mängude ajaks?” küsin järgmisel päeval töökaaslaste käest. Istume sellesama nukra välimusega söögiputka taga ja joome teed. Pool kontorit on kogunenud kinnisest büroost päikese kätte.

      „Sedan’d küll,” vangutab hallis pintsakus mees indialikult pead. „Mitte ainult inimesed, vaid ka koerad.”

      „Valitsus tappis koerad ära?”

      „Mitte ei tapnud, vaid korjas kokku. Iga koer sai kaela sildi infoga, kust ta üles korjati, ja viidi linna lähedale varjupaika. Ja nüüd, kui mängud läbi ja turistid koju läinud, lastakse koerad jälle vabaks.”

      „Palju aguleid staadionide ümbruses aeti maatasa,” lisab mees majandusosakonnast.

      „Need, mida ei hävitatud, ümbritseti aedade ja plakatitega, et agulid välja ei paistaks.”

      „Sedan’d küll, kuid kui aus olla, ega neid varem tõesti ilus vaadata olnud,” segab hallis pintsakus mees vahele.

      „Olge inimene. Kui vanasti said agulielanikud otse üle põllumaade ja teede minna, siis nüüd peavad mõned inimesed vantsima mitu kilomeetrit ümber plankude, et jõuda lähima veevõtukohani,” on majandusmees pahane.

      „Mis nendest inimestest nüüd saab?” küsin ma vahele.

      „Eks nad hakkavad vaikselt linna tagasi imbuma. Ega keegi hakka oma kodu niisama hülgama.”

      Mängud on läbi, kuid nende vaim hõljub endiselt kurjakuulutavalt linna kohal. Sportlasküla seisab tühjana, mitmemiljardilisi staadione ega abihooneid ei kasuta keegi. Infrastruktuurilegi on raske kasutust ja rakendust leida. Tänavad jäävad poolikuks, metroohooneid kõpitsetakse edasi teokiirusel ning valitsuse poolt käima lubatud lennujaama rongiliin on alles testimisel. Loen lehest:

      Täna vahistati Jawaharlal Nehru staadioni lähedal tuntud Delhi advokaat Pritham P. Ansari, tema autost leidsid politseinikud kaks varem staadionilt kaduma läinud lillepotti koguväärtuses 750 ruupiat. Mister Ansari tunnistas, et plaanis potid turul maha müüa, et saadud raha eest osta haigele emale maohaavade vastu rohtu. Mees vabastati kautsjoni vastu. Delhi politsei nõustus, et linna on tabanud näppamiste laine. Linnavalitsus lubas edaspidiste varguste vältimiseks palgata turvamehed Ühinenud Rahvaste mängude jaoks muretsetud vara kaitsma. Erilise tähelepanu all on prügikastid, lillepotid ja äärekivid.

      Ja siis on siin veel see ahvide jama.

      Olen parasjagu meie kontori lähedal muruplatsil, otse mänguväljaku kõrval, ja loen raamatut, kui mu kõrval võtab istet hoolitsetud keskealine abielupaar. Abielupaari kümneaastane poeg Manoj jookseb mänguväljakule ronima. Toimub minu jaoks igapäevane tervitustseremoonia. Mis teie nimi on? On madam abielus? Oi, oi, oi, miks ei ole? On madamil mingi jube haigus küljes? Pärast eespool mainitud viisakusavaldusi vaatame üksteisega sõnatult tõtt. Abielupaar naeratab mulle ja mina neile. Abielupaar vangutab oma pead ja mina ka. Piinlik on. Ja siis meenub mulle üks hea artikkel, mis ma paar päeva tagasi Times of India lehest leidsin, ja ma mõtlen, et sellest saab üks tore lugu.

      „Kas te ei karda natukene oma poega niimoodi üksi mänguväljakule jätta?” küsin abielupaarilt kavalalt.

      „Ei, ei. Siin on väga turvaline,” ütleb mees ja viitab mänguväljakut ümbritsevale kõrgele traataiale ning püssiga valvuritele. Väike Manoj paistab tõesti olevat kaitstud, aga mitte selle ohu eest, millest mina lehest lugesin.

      „Ma olen kuulnud, et Delhis on tõeline СКАЧАТЬ