Minu India. Eeva Kaun

Чтение книги онлайн.

      Puja kaelavalud on aina hullemaks läinud. Nüüd käib ta vaid kikivarvul mööda suurt, tühja ja kõledat korterit justkui mõni vaim, seisatab aeg-ajalt, ohkab ning sosistab: „Eeva, äkki teed mulle tassi teed.” Paar korda on ta ka arsti ja astroloogi juures käinud, kellest esimene suurendas ta igapäevast tabletihulka kolmeteistkümneni ning viimane soovitas Pujal toita musta koera täiskuu ajal. Ma saan Pujast aru ja tunnen talle kaasa. Pujat vaevab koduigatsus ning seda ravib ainult saabumine Lucknow lennujaama. Kuid mister Guru ei lase tal veel koju minna. Mul on mõnikord isegi tunne, et ta saab mingit sadistlikku mõnu Puja piinamisest.

      Ta on Pujale omistanud mitmeid hüüdnimesid, millest kõige populaarsem on Eksootika Idast, ning talle meeldib vaest naist lõputult tögada.

      Oleme kõik mister Guru kabinetis, kui ta pöördub Puja poole.

      „Ma kuulsin Eevalt, et sa elad Noida parimas linnaosas,” lausub ta, sama ajal kui mina süüdlaslikult punastan. „Mis selline elamine seal ka maksab?”

      Sõnad nagu „raha”, „maksab” ja „rikas isa” ajavad Puja kohe närvi ning ma näen, kuidas ta käsi vaistlikult kaela hakkab mudima.

      „Mis mõttes maksab?” sosistab Puja ja püüab väärikust säilitada. „Rent on 16 000 ruupiat kuus, pluss kommunaalid.”

      „Rent?” möirgab mister Guru üle terve toimetuse. „Ma mõtlesin, et sa ostad ikka terve korteri, võib-olla isegi maja.”

      Mister Guru pilgutab meile kõigile saladuslikult silma. Rohkem pole vajagi. Puja läheb põlema.

      „Kui rikas sa arvad mind olevat? Ma olen alamakstud ajakirjanik ühes keskpärases Delhi meediaväljaandes.”

      Kaastöötajatel on muidugi nalja nabani.

      Teine suur uss konku otsas, mida Pujale pidevalt nina ette visatakse, on tema auto. Nimelt saatis Puja isa päev pärast tütre Delhisse kolimist talle Lucknow’st auto. Ilus tumedate klaaside ja nahksisuga valge Lexus sõidutati isa isikliku autojuhiga meie maja ette, autojuht sõitis rongiga Lucknow’sse tagasi. Mitu nädalat on see valge iludus maja ees seisnud ja tolmu kogunud. Kohalikud juurviljamüüjad ja kingapuhastajad kõnnivad ohutus kauguses ümber masina, imetlevad selle siledat, ühegi kriipsuta keret ja läikivat L-sümbolit kapotil. Ime, et see L juba mõne rikša salongikaunistus pole.

      Probleem on selles, et Puja ei julge oma autoga Delhis sõita. Ta ei julge seda isegi majaalusesse garaaži tagurdada. Igal hommikul suurele teele rikšajuhtidega kauplema kõndides möödume autost, mis justkui naeraks meie üle. Iga päev ütlen Pujale: „Miks, jumala eest, nii palju raha ja aega kulutada rikša peale, kui sõiduvahend seisab siinsamas?” Ja Puja vastab ühe sõnaga. „Homme.”

      Loomulikult teab terve kontor Puja autojama ja mister Guru on oma sõiduvees.

      „Oled sa oma autoga juba ümber kvartali sõitnud?” küsib ta kaks korda päevas.

      „Veel mitte,” vastab Puja mõrult. „Mu kael valutab.”

      „Anna siis rool Eevale. Mis on kõige jubedam, mis juhtuda saab? Ta sõidab hunnikusse, kuid sul ju ruupiaid nabani ja võid juba järgmisel päeval uue auto osta.”

      „Kui rikas sa arvad mind olevat?” vihastab Puja jälle.

      „Sa võiksid osta terve meie ajalehe, kui tahad,” mõnitab mister Guru ja kogu lugu läheb otsast peale lahti.

      Kui ma mister Guruga omavahele jään, riidlen temaga.

      „Miks sa teda piinad? Saada vaene naine koju.”

      Mister Guru naaldub oma tooliga tahapoole ja muigab.

      „Mis minul saata on. On ainult aja küsimus, mil Eksootika Idast ise kodu poole plagab. Kahju, et ta nii kasutuks osutus.”

      Õhtul kodus on Puja pisarateni ärritunud. Ta räägib telefonis isaga, oma boyfriend’iga Mumbais ja siis veel paari sugulasega. СКАЧАТЬ