Minu India. Eeva Kaun

Чтение книги онлайн.

      Vaevalt on dussehra lõppenud, kui saabub teine suur püha diwali, hindude valguse festival. On palgapäev. Kontoris on tunda elevust. Inimeste delikaatsed isikuandmed ja palgalehed käivad käest kätte. „Kas Vijay on siin? Kus on Vijay? Vijay, tule oma neetud 22 000 ruupiaga palgalehele ometi järele,” kajab üle kontori. Ainult nimed ja numbrid muutuvad.

      Kuna mul pole Indias pangaarvet, siis saan oma palga kätte sulas. See tuuakse kaks korda kuus Haryana osariigist eraautoga kohale.

      Mister Guru kutsub mu oma kabinetti. Kabinet on rahvast pungil täis, osa istub toolide käsitoel, osa kükitab maas.

      „Täna saad sa raha oktoobrikuu viimase kahe nädala eest. Novembri esimese kahe nädala palga saad sa novembri lõpus ja novembri viimase kahe nädala oma detsembri keskel ja nii edasi ja nii edasi. Palju ta üldse praegu palka saab?” pöördub ta suvalise mehe poole, keda ma elus varem näinud ei ole.

      Suvaline inimene paistab mu palgaga kursis olevat. „40 000 ruupiat,” vastab ta kohe. Toatäis inimesi vaatab mind süüdistavate pilkudega, justkui küsides: „Kas sa tead, et Indias on inimesi, kes elavad ühe euroga päevas?”

      Enne kui ma jõuan mister Gurule head aega öelda, teab juba terve kontor, palju valge ajakirjanik palka saab. Enne kui sularahapatakas hilisõhtul minuni jõuab, saavad seda katsuda veel paljud. All ukse juures võetakse see pidulikult vastu ja loetakse lahkuvate kolleegide silme all mitu korda üle. Siis rändab nutsakas valvuri käest sekretäri kätte, kes igaks juhuks loeb selle veel kord üle. Edasi antakse see proua Organisaatorile. Proua Organisaatoril on palgapäeval rohkelt tööd ja laua ümber on kogunenud arvestatav rahvasumm, mis lükatakse uljalt kahte lehte, kui mu palk saabub. Kogu kontoriga loetakse see kes teab mitmekümnendat korda uuesti üle. Siis saan raha lõpuks kotti peita. „Kuni järgmise korrani,” ütlen rahvamassile.

      Mõnes mõttes igati tervitatav, et terve toimetus ühe hetkega sellise info kätte saab, mitte hiljem ja kuskil chai-putka taga sosistades.

      Pärast lõunat hakkab kontor kiiresti tühjenema. Töökaaslaste jutu järgi on diwali perepüha nagu meil jõulud, kus juuakse, süüakse, tehakse kingitusi ja reisitakse koju. Ja Ameerika president Obama tuleb Indiasse külla. See uudis ajab muidu stoilise kontori küll vihaseks.

      „Miks ta just nüüd, diwali ajal, tuleb?” kurjustab Filmikriitik. „Kas ta ei tea, kui suur püha see Indias on?”

      Justkui peegeldades oma töötajate pahameelt, ilmub India Pühapäevas esikaanel Arivoli Chaturvedi lugu „Miks Obama on Indiale kasutu”.

      „Justament,” nõustub erikorrespondent Omar. „Ma plaanisin Bihari vanemate juurde minna ja nüüd ei miskit. Tuleb Delhis konutada ja seda tola jälgida. Loll mees.”

      Tänu Obama tulekule on miljonid inimesed pidanud oma pühade plaane muutma. Selle meediakära keskel üllatab mind kõige rohkem mu uue korterikaaslase Sunny reaktsioon.

      „Mis sa Obama tulekust arvad?”

      „Mis Obama?”

      „President Obama. Tuleb Indiasse.”

      „Millal?”

      „Diwali ajal.”

      „Eh?”

      Sunny hajameelsus on muidugi andestatav. Tal on mitu rauda tules. Esiteks peab ta vanemate eest varjama oma uut korterinaabrit. Igal hommikul kell kaheksa helistab Sunny isa, et poega tööle minekuks üles äratada. Kümneminutilise jutu ajal ei tohi ma toas isegi valjult hingata. Iga köhatus, asendimuutus ja nina nuuskamine toob Sunny poolt esile jalgade trampimise ja meeleheitliku „sshh!”.

      Teiseks stressiallikaks on diwali ise. Sel päeval tehakse kingitusi sõpradele, sugulastele ja, mis põhiline, ülemustele või potentsiaalsetele äripartneritele. Päev enne diwali’t möödubki Delhis ostmise ja jagamise tähe all. Delhi metroo, mis tavaliselt niigi pungil, on eriti üle koormatud. Mõnigi reisija siseneb vagunisse, lookas hiiglaslike pampude all. Ka Sunny ostis viisteist diwali-kingitust. Tema sõnul läksid need maksma terve varanduse, nii et pidin oma üüri talle kuu lõpu asemel maksma kuu alguses. Enamik tema kingitusi on äärmiselt imelikud nagu purk majoneesi, kalakonserv, mõni küpsisepakk ja hulgaliselt õunamahla. Terve päeva üritab ta kingitusi edutult hõbedasse pakkepaberisse mähkida. Viimaks helistab ta Rubinale, oma parimale sõbrannale, kes tuleb ja kõik viisteist pakki ilusasti ära pakib. Tänatäheks kingib Sunny talle paki õunamahla. Just siis, kui hakkan õunamahla ja diwali vahele jäävat seost tõmbama, teen vea ja räägin India Eliidiga.

      „Mis kuradi õunamahl?”

      „Minu toanaaber ostis kingiks pakkide viisi õunamahla,” püüan ennast kaitsta.

      „Hulluks on ta läinud või?” India Eliit sügab mõtlikult kukalt. „Kui ta seda just viina sisse ei kalla.”

      Sunny ei unusta ka ennast. Diwali ajal palkab ta endale uue töölise, kes nüüd tema autot all tänaval pargib ja pakke üles СКАЧАТЬ