Lõhnab mõrva järele. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

      Selles oli uhkust, mõtles Meredith, kuid mitte seda tundetulisust, mida ta oli märganud abikaasa esitlemisel. Oli ilmne, et tüdruk on Jenneri tütar. Selles, kuidas ta võõraid hindavalt ja varjamatult takseeris, oli midagi isasarnast. Ilus, terve, enesekindel, hellitatud. Erakooliõpetajate kirstunael, mõtles Meredith.

      Aga see andis vastuse varasemale küsimusele – jah, Jenner oli olnud varem abielus. Vestluse ajal Tobyga Hiina restoranis oli Toby öelnud, et Alison ja Jeremy on olnud abielus ainult kümme aastat. Seega küsis Meredith eneselt: kus on naine number üks ja kas abielu lõppes surma või lahutusega?

      Neile pakuti mugavas võõrastetoas napsi ja paluti seejärel suurde Edwardi-aegsesse talveaeda lõunat sööma. Kindlasti oli majas ka söögituba ja seega oletas Meredith, et sellel tavapäratusel peab olema mingi eesmärk. Pärast sööki läksid nad uuesti võõrastetuppa, kus kohvi pakkus väga auväärse välimusega keskealine kokk-majapidajanna.

      „Mõned elavad siiani niiviisi,” õnnestus Meredithil Alanile sosistada.

      „Jah, seda küll…” pomises Alan ja Meredith heitis talle uuriva pilgu. Alan oli petlikult rahulik. Meredith nägi, et ta hindab ümbrust ja inimesi toas sama teraselt nagu Jenner neid nende saabumisel oli hinnanud.

      „No nii,” ütles Jenner õhinal, kui kohv sai joodud. Ta asetas tassi väikesele poleeritud lauale ja lükkas õrna portselaneseme natuke eemale. „Asume siis asja juurde.”

      Nüüd rääkis juhatuse esimees, kuid ta käitus ausalt. Lõppude lõpuks on Alan ja Meredith siin teatud kindlal põhjusel, mitte ainult suurepärast lõunasööki nautimas. Meredith nägi huviga, et Fiona oli seadnud ennast toolil mugavalt sisse, näol veidi tüdinud ilme. Tähendab ta jääb kuulama, ning tema hoiaku järgi võis öelda, et ta on seda kõike varem kuulnud. Ükskõik, mida Jeremyl ja Alisonil öelda on, ei tule see Fiona jaoks üllatusena, kuigi Toby oli öelnud, et Alisoni minevikust ei tea keegi. Vähemalt neli selles toas istuvast kuuest inimesest teadsid. Ja kui palju tegelikult teavad, mõtles Meredith rahutult.

      „Kas te teate üksikasju, Alan? Kas Toby rääkis teile?” küsis Jeremy kannatamatult, et jõuda kiiremini arutelu tähtsaima osani – mida politsei kavatseb selles asjas ette võtta.

      „Mitte eriti täpselt,” vastas Markby, kes ei tahtnud lasta ennast tagant kiirustada. „Ma tean ähvarduskirjast. Ma pole jõudnud teha muud, kui vahetada telefonitsi inspektor Winteriga mõne sõna. Ma sain nii aru, et kirjast, mille talle andsite, polnud abi. Kirjutaja on haritud ja äärmiselt pahatahtlik.”

      Alison võpatas ja langetas pilgu sülle kokkusurutud kätele.

      Fiona küsis venitades: „Kas nad kirjatähtede ja muu sarnase järgi ei oska midagi välja uurida?”

      Alan naeratas. „Kui tegemist oleks kirjutusmasinaga. Te mõtlesite vist seda. Vanad kirjutusmasinad kuluvad pikemal kasutamisel ja tihti on võimalik nende kirjapilte eristada. Ja sama lugu on ajalehest välja lõigatud ja paberilehele liimitud trükitähtedega, kus on võimalik eristada erinevaid pabereid. Aga me elame arvutiajastul ja see kirjutaja on kasutanud arvutit ning tindiprinterit. Ja paber on tavaline, mida saab osta igast kontoritarvetekauplusest. Ümbrik on isekleepuv, ilmselt samasugusest poest ostetud. Ka postmark on isekleepuv. Ei mingit sülge nagu vanemat tüüpi markidel, mida tuli lakkuda. Postkontorites on neil hea minek. Ei kirjal ega ümbrikul pole midagi, millest saaks kätte DNA-d, ei ühtegi muud erilist märki ega sõrmejälge, mitte midagi.”

      „Bamfordi äärelinnas on üks selline kontoritarvete kauplus,” ütles Jenner.

      „Jah. Neid on tänapäeval igal pool. Ta võis osta need sealt või ükskõik kust üle riigi. Isegi kui ilmneb, et see on mõne kindla kauplusteketi kaup, müüakse neid tuhandete pakkide kaupa, mõnikord suurtes kastides, kus on kaks ja pool tuhat lehte. Mul on kodus ka üks selline.”

      „Ta oli väga ettevaatlik, eks ole?” ütles Meredith mõtlikult. „Mitte ühtegi jälge. Ta mõtles enne kõik korralikult läbi. Ostis isekleepuvad ümbrikud ja margid. Laialt levinud paberi. Ta tegutseb metoodiliselt, eks? Plaanipäraselt.”

      Alison, kes oli teda rääkimise ajal silmitsenud, väristas viimase sõna juures õlgu.

      Alan noogutas. „Jah, ta on ettevaatlik. See mees ei kavatse meid aidata.”

      „Te arvate siis, et ta on mees?” küsis Jenner puhmas kulme kortsutades.

      „Seda ma ei ütleks. Ma ütlesin „mees” ainult mugavuse mõttes.”

      Fiona libistas sõrme läbi pikkade juuste. Ta küsis ootamatult: „Mida ta tahab?”

      Jah, ta on oma isa tütar, mõtles Meredith. Terava pilgu taga on varjus terav mõistus. Ta aimas, et rünnakus kasuema vastu on midagi enamat. Kas ka tema kahtlustab väljapressimist?

      „Me ei tea seda, kuni ta ise meile ei ütle,” sõnas Markby. „Võibolla on tema peaeesmärk kiusata ja ahastust tekitada. Ta võib tahta vaikimise eest raha nõuda. Ta võib siiani võimalusi kaaluda.”

      „Ma ei tea,” lausus Alison väga vaikselt, „miks keegi võiks mind nii südamest vihata. Ja kuidas ta üldse minust teab?”

      „Noh, ma kardan,” ütles Markby leebelt, „et igast kohtuprotsessist teatakse midagi. Üksikasjade teadasaamiseks leidub mitmeid teid.”

      „Aga Allyga seostamiseks mitte!” ütles Toby tuliselt. „See kõik juhtus palju aastaid tagasi. Tal oli siis teine perekonnanimi.”

      Markby pööras ennast toolil Alison Jenneri poole: „Kahjuks ei jõudnud ma teie kohtuprotsessi materjalidega lähemalt tutvuda. Ilma nendeta…”

      Jenner ja abikaasa vahetasid pilke. Alison ajas selja sirgu ja ütles kindla häälega: „Ma võin rääkida teile kõigest, mida teada tahate.”

      „Oled sa kindel, kullake?” küsis Jenner. Ta sirutas käe ja puudutas naise käsivart.

      „Täiesti kindel, Jeremy. Praeguse olukorrani viis see, et ma pole kõik need aastad sellest rääkinud, olen lükanud endast eemale, just nagu poleks seda juhtunudki, eks ole? Kui kõik oleksid teadnud, ei ähvardataks mind praegu.”

      „Kui soovite, võime rääkida nelja silma all,” ütles Markby.

      Alison raputas pead. „Ei, pereliikmed teavad sellest. Kui Jeremy sai kirjadest teada, siis me rääkisime sellest, Alan. Ma ütlesin, et Fiona ja Toby peavad ka teadma, sest nüüd tuleb see kohtuprotsess niikuinii päevavalgele. Ma ei tahtnud, et nad saavad sellest ajalehtede kaudu teada. Kui ma rääkisin Tobyle, ütles Toby kohe, et ta palub Meredithi teiega rääkida. Ma tean, et see teguviis pole korrektne. See võib asetada teid täbarasse olukorda ja küllap te kirute meid vaikselt. Ma ei pane pahaks. Aga me oleme meeleheitel. Hädas haaratakse õlekõrrest kinni. Ja Meredithil on õigus kuulda üksikasju, kuna Toby palus temal teiega ühendust võtta. Ja loomulikult peate teie neid teadma. Mind süüdistati vanatädi Freda Kempi mõrvas.”

      Alison jäi vait ja ohkas sügavalt. „Ma ei oska kuskilt alustada. Ilmselt vajate mõningaid taustafakte. Minu vanemad töötasid diplomaatilises korpuses nagu teiegi, Meredith. Nad elasid maakera mitmetes paikades ja mind saadeti koju kooli. Minu ametlik hooldaja siin oli tädi Freda. Ta oli vallaline naine, kellel oli edukas agentuur, mis vahendas lapsehoidjaid ja koduabilisi. Sel ajal, mil… sündmuste ajal, mis viisid kohtusse, olin ma kahekümne kolme aastane. Mu vanemad olid kolinud St. Luciasse, et veeta СКАЧАТЬ