Lõhnab mõrva järele. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ märkas Toby kõhklust. Kindlasti tahtis ta minna Fionaga. Aga ta pidi kähku otsustama, sest külalised olid siin tema õhtutusel ja vaevalt tal sobiks neid hüljata. Ta vaatas kiiresti eemalduvale Fionale igatsevalt järele.

      Komplikatsioonid, mõtles Meredith.

      „Me peame Betsy tuppa kinni panema,” ütles Alison. „Ta hakkab teda taga ajama.”

      Seda imelikku märkust ei selgitatud lähemalt.

      „Ma mäletan neid aedasid Grayde ajast,” ütles Markby Jeremy Jennerile, kui nad mööda korralikult rehitsetud rada alla jalutasid.

      Langus põõsaste vahel oli järsk. Selle aiaosa hooldamine oli kindlasti raske. Linnud tõusid nende möödudes vurinal lendu, aga muidu oli seal väga vaikne ja rahulik.

      „Me oleme teinud siin mõningaid muudatusi,” ütles Jenner. „Alison on innukas aednik. Tal on palju uusi mõtteid.”

      Nad möödusid talupojastiili toolidest ja lauast.

      „Need on väga ilusad,” märkis Meredith.

      „Jah, hästi tehtud.” Jenner noogutas tunnustavalt. „Siin läheduses, Watersmeeti tööstusettevõttes on kahel mehel väike töökoda. Firma nimi on „Maamehelik”.” Jenner turtsatas põlastavalt. „Ju vist seesugune nimi meeldib kundedele.”

      „Me saame endale kirikla hooletusse jäetud aia,” ütles Meredith. „Kui me selle korda teeme, oleks kena sinna midagi seesugust tellida.”

      „Ted ja Steve,” ütles Alison, kes oli juttu pealt kuulnud. „Need on nende meeste nimed. Neil on üsna mõistlikud hinnad ja nad valmistavad kõike, mida tellitakse.”

      Nad olid jõudnud kallakust alla ja nüüd laius nende ees lame org. Läbi selle nirises järve suubuv oja. Järv polnud mitte ainult suurem kui Meredith oli arvanud, vaid oli ka muus mõttes üllatav. Alani kirjelduse järgi ja kaugelt vaadates oli ta kujutanud ette, et lähedalt on see üsna tavaline. Kuid järv oli sopilisem kui teiselt poolt orgu paistis, selle ümber kasvasid pajud ja kased ning suured dekoratiivsed põõsad. Kaldaservas vohasid kõrkjad ja eemal paistsid suured tumerohelised vesikupukolooniad. Kõik selle oli loonud Victoria-aegne aednik hoole ja armastusega, et järv näeks välja looduslik ja romantiline. Järve keskel oli isegi väikene saar. Sellele jõudmiseks või lihtsalt sõudmiseks oli väikese puitsilla külge kinnitatud aerupaat. Paat kiikus kergelt tuules, mis pani veepinna värelema ja sahistas kõrkjates. Täielik idüll.

      Kuid külaliste ja järve vahele jäi takistus, üldsegi mitte suur, aga oluline.

      Kanada hani seisis järvekaldal ja põrnitses neile vastu. Ta laiutas tiibu ja sisises hoiatavalt.

      „Lubage esitleda Spike’i,” ütles Jenner. „Ta alustas lemmiklinnuna, ent nüüd on saanud temast tõeline nuhtlus.”

      „Mis ülejäänud karjaga juhtus?” küsis Meredith.

      „Tema oli viga saanud,” ütles Alison. „Me leidsime ta murtud tiivaga. Me ei tea, kuidas see juhtus. Teised lendasid edasi, tema ukerdas kalda lähedal edasi-tagasi ja nägi väga hale välja. Me viisime ta metsloomade varjupaika tee ääres ja nad lappisid ta kokku. Kui nad ta vabaks lasksid, lendas ta siia tagasi. Ta otsustas, et talle meeldib siin. Meie viga oli, et me hakkasime teda hellitama. Nüüd arvab ta, et järv on tema oma, ega lase kedagi ligi. Mind ja Jeremyt ta tunnistab oma pahural moel, aga võõrastele on tige. Me oleme ta viinud minema sobivatesse paikadesse ja seal lahti lasknud, aga ta tuleb uuesti tagasi. Lõpeta ära, Spike, kõss!”

      Alison plaksutas käsi. Spike vastas tiibade lehvitamisega, kuid vantsis natuke eemale ja jäi sapiselt jõllitama.

      „See lind,” ütles Toby, „on selge näide peast segi läinud linnust.”

      „Vaene Toby!” Alison naeratas talle ning selgitas Meredithile ja Alanile: „Ta üritas Fionat paadiga sõitma viia. Spike ründas neid ja nad olid sunnitud põgenema. Kurb lugu. Nad tahtsid saarele sõuda.”

      „Neetud lind! Kui mul oleks vaba voli, võtaksin püssi ja kohendaksin pisut ta sulgi. Te vist tahate, et ma ta jälle kinni püüan, kuskile väga kaugele viin ja lahti lasen,” ütles kähe hääl nende selja taga. „Parem kõigile.”

      Kõik võpatasid ja pöörasid pea rääkija poole. Keegi polnud ta samme rohul kuulnud ning Markby ja Meredith olid teda nähes eriti üllatunud. Mees oli pikk ja kandiline ning ta jättis ilma punnis lihastetagi väga jõulise mulje. Ta hallinevad juuksed olid pikad ja sugemata ning pikk habe pügamata. Päevitunud näos säravate sügaval asetsevate silmade vahelt ulatus esile parajalt pirakas nina. Tal oli seljas vana lohmakas vihmakindel kuub ja jalas rasked töösaapad. Kuuekäised olid lühikesed, või olid siis ta käed ebatavaliselt pikad. Kondised randmed ja pahklikud käed rippusid külgedel nagu jõudeolekus marionetil. Ta tõstis ühe neist, nagu oleks nähtamatu nukujuht seda liigutanud, ja osutas Spike’ile, kes oli Meredithile täiesti arusaadavatel põhjustel ärritunud. Hani suutis ainult korraks tiibu sapsata ja taganeda. Jõudnud ohutusse kaugusse, kaagatas ta põlastavalt.

      „Ma tean, et meil pole seni õnnestunud temast niiviisi lahti saada, Harry,” ütles Alison. „Aga see on ainus viis. Ma helistan hommikul loomakaitseseltsi ja küsin, kas nad saavad meid aidata.”

      „Ma arvan ikkagi, et te võiksite lubada ta mul maha lasta,” pakkus Harry.

      „Ei, Harry! Päris kindlasti mitte! Küll me mõtleme midagi välja.”

      Hanele kättetasumist igatseja norsatas pahaselt, pööras ringi ja vantsis minema, pikad käed külgedel kõikumas.

      „Stebbings on juba kord selline,” ütles Jenner. „Peab end veidralt üleval, aga tore mees.”

      Teised ei lausunud selle peale sõnagi ja kõik hakkasid minema tagasi maja poole, jättes Spike’i võidurõõmutsema. Alan, Toby ja Jeremy läksid ees ja Alison aeglustas sammu, kuni tema ja Meredith olid meeste kuuldekaugusest väljas.

      „On asju, mida ma Jeremy kuuldes ei saa rääkida,” ütles Alison tungivalt. „Aga ma tunnen muret selle üle, kuidas see lugu temale mõjub. Ma tean, et ta teeb näo, nagu oleks kõik kontrolli all, aga tal on ka aastate pikkune praktika. Tegelikult on ta väga, väga vihane. See kõik tuleb avalikuks, eks ole? Lehed hakkavad sellest kirjutama?”

      Nad olid jõudnud toolide ja laua juurde. Alison viipas käega ja mõlemad istusid. Seltkonna ülejäänud osa oli silmist kadunud.

      „Pereasju on alati nii raske selgitada,” ütles Alison. Ta käed kohendasid närviliselt seelikut. Ta langetas pea ja tema heledad juuksed langesid alla ning varjasid näo. „Süüdistus tädi tapmises oli kohutav. Hullem kui ma suudan kirjeldada.”

      „Ma kujutan ette,” ütles Meredith kaastundlikult.

      Alison heitis talle terava pilgu. „Ei, te ei kujuta. Vabandage, ma ei tahtnud olla ebaviisakas. Aga te ei oska seda ette kujutada. Te pole olnud sellises olukorras ja ma loodan, et ei saa kunagi olema. Ma ei soovi seda ka kõige suuremale vaenlasele. Kohus oli nagu õudusunenägu. Elu pärast seda, mis oli juhtunud, lausa talumatu. Inetud jutud. Ajalehed maalisid minust pildi kui südametust varandusekütist, riukalisest naisest. On tõsi, et tädi andis mulle mõnikord raha. Aga ta ei teinud sellest numbrit. Talle meeldis mind abistada. Ja ta oleks solvunud, kui ma oleksin selle tagasi lükanud. Barnes-Wakefield ei saanud sellest aru. Ta muudkui päris tädi Freda antud raha kohta, mis ma olen aastate jooksul saanud, ja testamendi kohta. Kas ma teadsin, et olen ainus pärija? СКАЧАТЬ