Lõhnab mõrva järele. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sellist ma Tobyle ütlesin. Ma olen kindel, et nad ei arva, et see saab kerge olema.” Meredith tõmbas hinge ja jätkas: „Meid on homseks Overvale House’i lõunale kutsutud. Muidugi pole ma kutset veel vastu võtnud, loomulikult mitte! Ma tahtsin enne sinuga rääkida.”

      „Oh, suur tänu!”

      „Ma ütlesin, et helistan kohe hommikul ja annan teada.”

      Alan krimpsutas nägu, lükkas tõrksa heleda juuksesalgu laubalt ja ohkas. „See ei jäta mulle aega tausta uurida. Mulle ei meeldi pimesi tormata. Ma tean sinu kaudu, mida Toby sulle rääkis, kuid ma ei taha kaevata üles seda vana mõrvalugu ainult selleks, et näha, mida Alison Jenneri soovimatu kirjasõber on sealt teada saanud. Aga jah, ütle, et me tuleme. Ma mõistan nende olukorda.” Ta lisas pärast pausi: „Ja ikkagi kõlab see nii, et keegi tahab Jenneritelt raha välja pressida.”

      „Toby ütleb, et raha pole nõutud ja Alison kinnitavat seda. Ta on saanud kokku viis kirja, neli põletas ära. Kõigis oli sama ähvardus – paljastada Alisoni saladus.”

      Selle peale pomises Markby pahaselt: „Miks nad teevad ikka ühte ja sama – hävitavad kirjad? Lõpuks tulevad nad ikkagi politseisse ja räägivad, et neid pommitatakse anonüümkirjadega, ja kui me küsime, palju neid on, muutuvad nad põiklevaks, ei taha öelda, kuid tunnistavad lõpuks, et mitu, kõik puruks rebitud, minema visatud või ära põletatud. Põletamine on esikohal. Kuidas on võimalik ilma asitõenditeta midagi ära teha?”

      Ta trummeldas sõrmeotstega lauda. Ta pilk oli unelev. Hoolimata kõigest oli ta huvitatud. „Kui ähvardus tuua vana skandaal avalikkuse ette on ta eesmärk ja samuti Alisoni maine kahjustamine, miks ta siis seda ei tee? Miks ta siis nende kirjadega jändab? Õige sõna õiges kohas ajaks asja ära. Tobyl on ühes osas õigus. Kuulujutud levivad kitsas kogukonnas nagu kulutuli.”

      „Seda Alison kardabki, ütleb Toby. Alison arvab, et pärast seda, kui kirjutaja on teda korralikult praadinud, viibki ta oma ähvarduse täide. Minu arvates näitab see tõelist vihkamist. Aga Toby räägib, et Alison on vaikne ja sõbralik naine, kes ei tee kellelegi halba.” Meredith oli märganud Alani unelevat pilku ja teadis, mida see tähendab. Ta võib toriseda, aga võtab asja käsile.

      „Igati armas naine, kes seisis kunagi mõrvasüüdistusega kohtu ees? Sina ja mina näeme juba praegu asja kahel erineval moel. Sina räägid vihkamisest. Mina mõtlen väljapressimisest. Kui mehel on nii palju raha kui Jenneril, tasub mõelda selle kui motiivi suunas. Kirja kirjutaja pole veel raha nõudnud, kuid küll ta nõuab. Ta valmistab neid ette. Kui nad on täielikus paanikas ja küpsed, esitab ta nõudmise ja vaesed hinged haaravad sellest õhinal kinni. Aga see nõudmine ei jää viimaseks, selles on asi. Nad saavad teise ja nii see jätkub. Ma kaldun jääma oma väljapressimise teooria juurde.”

      „See pole sugugi mopsikoeraga vanamemmekese moodi, kes saab naabritele anonüümkirjade saatmisest närvikõdi,” vaidles Meredith vastu. „Kellegi hirmutamise ja raha välja pressimise vahel on vaks vahet.”

      „On küll, aga mõnikord alustab inimene ühe plaaniga ja parandab seda tegutsemise käigus.”

      „Võib-olla,” alustas Meredith ettevaatlikult, „et Jennerid eelistavadki väljapressimist. Raha anda on kergem kui taluda teadmist, et keegi vihkab sind ja tunneb su piinamisest mõnu.” Ta tõmbas sügavalt hinge. „Nad ei suuda mõelda, et kirja kirjutaja võib olla nii jõhker, eriti Alisoni vastu.”

      „Võib-olla polegi selles midagi müstilist. Alisoni kohtuprotsessist kirjutati. Nendele materjalidele võis igaüks ligi pääseda.”

      „Aga kirja kirjutaja ei võinud teada, et see käib Alisoni kohta, ega ju? Toby ütles, et tema nimi oli tookord Harris. Ta on olnud Jenner viimased kümme aastat. Miks sidada Alison Jennerit Alison Harrisega? Isegi kui mõnes ajalehes oli protsessi kirjeldava artikli kõrval Alisoni foto – oletades, et kirja kirjutaja sai sellest sel kombel teada –, on ta välimus kahekümne viie aastaga muutunud. Alison peaks olema neljakümne kaheksane. Kohtuprotsessi ajal oli ta kakskümmend kolm.”

      Markby kuulas ta vastuväiteid. Ta noogutas, kui Meredith vait jäi. „Mõistlik mõte. Vaata, inspektor Winter Bamfordi politseist on kohusetundlik tüüp ja ma olen kindel, et ta võtab nende kirjade uurimiseks kasutusele kõik vajalikud abinõud. Aga ta annaks juurdluse väga meelsasti üle regionaalsele peavalitsusele, osaliselt seetõttu, et kui see juhtub olema väljapressimine, siis vajab see aega ja inimesi, mida Winteril ei ole. Osalt ka sellepärast, et Jennerid on seda sorti inimesed, kellest võib kollane ajakirjandus huvitatud olla. Rikas mees, temast noorem naine, skandaal abikaasa minevikus. Muide, kas Jenner on ka varem abielus olnud? Ta pidi Alisoniga abielludes olema viiekümne ringis.”

      Meredith hõõrus nina. „Ma ei tea. Ma küsin Tobylt.”

      „Ja veel,” ütles Markby. „Jenner ise. Tal võis olla oma eduka karjääri jooksul vaenlasi. Ilma jõhkra trügimiseta tippu ei jõuta. Võib-olla püüab keegi teda naise kaudu hävitada?”

      „Mulle jäi mulje, et ta on üsnagi sünge sell,” nõustus Meredith. „Toby räägib, et tegelikult on ta tore mees, lihtsalt harjunud käsutama.”

      „Ja talle ei meeldi olla olukorras, kus ta ei oska midagi ette võtta? Sellest saan ma aru.” Markby noogutas. „Hästi, me läheme nende juurde lõunale ja siis me kuuleme, mis neil öelda on. Ma helistan hommikul Winterile ja ütlen, mida kavatsen teha. Ma ei saa tegutseda ta selja taga. Ja ma palun, et ta kiirustaks asitõendite otsimisega säilinud kirjalt. Minu probleem seisneb selles, et kui peavalitsus võtab juhtumi üle, siis kellele ma selle annan? Mulle meeldiks Dave Pearce, aga ta on maakonna teises otsas ja vaevalt et ta tagasi tuleks. Muidugi on veel tema asendaja, Jessica Campbell.”

      „Kas ma tunnen teda?” küsis Meredith kulmu kortsutades.

      „Ma ei usu. Ta tuli alles äsja Pearce’i asemele. Kui veab, on ta meeskonnale tubli täiendus. Ta tundub olevat terane. Ja ma olen kindel, et talle meeldiks selle juhtumi juures kätt proovida. Kuid ta peab olema ettevaatlik. Seesugused juhtumid on alati delikaatsed, võivad pakkuda ootamatuid üllatusi.”

      „Ma vean kihla,” ütles Meredith äkitselt vallatult itsitades, „et vanale Jeremy Jennerile ei meeldi teha tegemist naispolitseinikuga.”

      Muie, millega Markby vastas, oli isegi pisut julm. „Vana Jeremy, nagu sa teda nimetad, peab leppima sellega, et kui ma juhin juurdlust, määran ma meeskonna!”

      „Seisa paigal!” käsutas Jess Campbell. „Sa niheled.”

      „Tee siis kiiremini! Hakkab pimedaks kiskuma.”

      Aparaadi klõpsatust saatis välklambisähvatus. „Valmis!” ütles Jess.

      „Lõpuks ometi!” Noormees ronis tara ülekäigutrepilt alla ning vaatas, kuidas Jess pakkis fotoaparaadi tugevast riidest kotti ja koti õlale viskas. „Kas saadad mulle ka pildi?”

      „Muidugi saadan. Ning emale ja isale ka.”

      Loojuv päike riivas nende päid ja pani juuksed ühtviisi punaselt hõõguma. Nad olid nagu kaks tilka vett. Keegi ei näinud neis muud kui seda. Juba pisikesest peale oli neilt küsitud: „Mis tunne on olla kaksikud?”

      Jess oli sageli vastanud: „Ma ei tea, mis tunne on mitte olla kaksikud, seega ei oska ma teile öelda.”

      Aga mõnikord oli kaksik olla vägagi piinarikas. Nüüd astusid nad ühte sammu mööda konarlikku rada koha poole, kus seisis Jessi auto.

      „Mul on hea meel, СКАЧАТЬ