Lõhnab mõrva järele. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ polnud Inglismaal küülikuid,” ütles Simon. „Kas sa teadsid seda?”

      „See kõlab nagu üks nendest faktidest, mida räägitakse jutujätkuks õhtusöögi ajal, kui vestlus kipub soiku jääma,” ütles Jess. „Kas küülikud sõitsid William Vallutaja laevadel jänest?”

      „Need toodi toidu tarbeks. Normannidest rüütlitele maitses küülikupraad. Need olid rikka mehe toit. Nende varastamise eest määrati range karistus.” Simon muigas. „Mul on peakolus palju seesugust kasutut infot.”

      „Ei või iial teada,” märkis õde. „Kunagi ei tea, millal seda võib vaja minna.”

      „Mitte siis, kui istud lämmatavalt kuumas telgis, tapad kärbseid ja üritad anda endast parima vinguvate laste kaitsepookimisel,” ütles Simon. Saabus taas vaikus.

      „Ma ei hakka ütlema, et ma ei taha, et sa lähed,” ütles Jess viimaks. „Sest ma tean, et sa teed väga vajalikku tööd ja kui raske see on. Ka politseiniku töö on raske. Aga sina töötad põgenikega ja sa näed kõike sadu korda suurendatuna.”

      „Muidugi on see masendav,” nõustus Simon. „Ja ma loodan, et ma ei muutu kunagi ükskõikseks. Aga kui ma olen seal, pole mul aega oma tundeid vaagida. Selleks on mul liiga palju tegemist, iga minut leiab aset mingi hädajuhtum, mis nõuab kiiret otsustamist või improviseerimist. Kui ma olen paar nädalat ära, tunnen ennast juba süüdlasena. Aga see annab mulle võimaluse rääkida siinsete inimestega ja selgitada neile, mille eest me väljas oleme.”

      „Ma nägin sind televisiooni hommikusaates. Sa olid väga tubli.”

      Simon muigas kõveralt. „Tänan. Aga ma kartsin rohkem telekaameraid kui ma kardan neid matšeetedega vehkivaid nõndanimetatud sõdureid, kes kargavad maa alt välja ja nõuavad, et me annaks ära kõik meie ravimid.”

      Jess väristas õlgu. „See on üks paljudest asjadest, mida ma kardan sinuga juhtuvat.”

      „Vaata,” ütles Simon, „kui ma mõtleksin nendele asjadele, ei suudaks ma töötada. Küllap sul on sama tunne.” Ta krimpsutas nägu. „Eriti siis, kui istud laupäeva õhtul politseiautos ja püüad pätte, kes lõhuvad aknaid või peksavad üksteisel nägusid üles.”

      „See pole minu amet. Vähemalt mitte praegu. Alguses küll, kui ma politseisse astusin.”

      „Ma tean. Nüüd püüad sa suuremaid kalu, tõelisi kurjategijaid. Ema ja isa on sinu üle uhked, Jess.”

      „Tõesti? Ma ei taha, et nad oleksid uhked, vaid rahul sellega, mida ma teen. Ma tean, et isa sooviks mulle tööd, mis oleks vähem ohtlik, ja ema ei saa aru, miks ma üldse politseis töötan. Isa ei vaata politseitööle nagu karjäärivõimalusele, tema näeks pigem, et ma istuksin kuskil tagatoas ja klõbistaksin arvutiklahve.” Jess ohkas. „Mõnel päeval ongi see kõik, mida ma teen.”

      „Usu mind,” kinnitas Simon, „nad on sinu üle uhked.” Ja lisas pärast pausi: „Ja mina ka mõnikord.”

      „Ainult mõnikord?” Jess heitis talle teeseldult pahase pilgu.

      „Ma ei taha, et sa tähtsust täis lähed!” Simon sasis ta lühikesi punaseid juukseid.

      „See võimalus on välistatud,” lausus Jess kahetsevalt. „Vähemalt politseis.”

      Simon kortsutas kulmu. „Ma taban ära rahulolematu noodi. Kas sa arvad, et sulle ei hakka su uus töö meeldima?”

      „Mulle meeldib mu töö. Ja ma arvan, et ka meeskond, kui nad lõpetavad märkused selle kohta, kuidas mu eelkäija ühte või teist asja tegi. Sa tead küll kuidas see on, kui naisterahvas asub populaarse meeskolleegi asemele. Nad tsiteerivad mulle igal sammul seda Dave Pearce’i, minu eelkäijat. Tundub, et ta oli terve jaoskonna lemmik ja lisaks on ta kohalik inimene. Seega eksimatu!”

      „Ära sa märgi!” hüüatas Simon.

      „Ma tean, et see kõlab kiuslikult, aga ma olen närvis. Kuid ma ei näita seda neile.”

      „Küllap nad teavad niigi,” ütles Simon. „Kuidas su ülemus on, politseiülem… mis ta nüüd oligi? Maltby?”

      „Markby. Ma pole teda õieti näinudki. Aga tema on veel üks, kellele omistatakse üliinimlikke omadusi, isegi rohkem kui Pearce’ile. Ka teda tsiteeritakse pidevalt. Ma nägin teda ainult korra, kui ta mind tööle võttis. Tundub olevat igati korras, mitte nagu tavaline politseinik.”

      „Jah? Mil moel? Ei olegi rägbimängus lömmi löödud nina ja silmis kahtlustavat läiget?”

      „Ma ei tea, kas ta on rägbit mänginud. Igatahes nina tal lömmis ei ole. Ta on päris nägus mees, pikk, heledate juuste ja ilusate silmadega. Ei mingit läiget.”

      „Oh sa poiss,” ütles Simon. „Ega sa temasse ometi armunud ole? See paneks asjad liikuma.”

      „Paneks küll, kui ma armunud oleksin, aga ta abiellub peagi. Ja ma ei ole armunud. Igatahes üllatas ta mind esimesel kohtumisel. Ma ootasin tavalist tööle vormistamist koos epistliga kuritegude lahendamisest ja raportite õigeaegsest esitamisest. Aga see oli pigem nagu peenemat sorti kooli direktori küsitlus. Mulle tundus, et ta ise õppis ka heas koolis. Ehkki ta käitus kenasti, ei tahaks ma teda vihale ajada. Mulle jäi mulje, et kuigi ta avaldas lootust, et ma olen töökoha ja eluasemega rahul, oskas ta mind kenasti paika panna. Ta on vintske nagu tallanahk, kuid ei lase seda välja paista.” Jess pidas pausi. „Tegelikult ajas ta mul natuke hirmu nahka.”

      „Kõik läheb hästi, Jess,” ütles Simon. Ta puudutas õe käsivart. „Ja minul ka.”

      Kui lähimate puude poole suunduv kuldnokaparv neist üle lendas, tõmbus taevas korraks tumedaks. Jess nägi, et vend ajab pea kuklasse ja vaatab linde.

      „Kuigi mõnikord on mul tunne,” lausus Simon vaikselt, „et olen liiga palju viibinud sellistes paikades, kus pea kohal tiirutavad linnud tähendavad maas lebavaid laipu.”

      Jess hammustas huult. Nad läksid vaikides autoni ja sõitsid auklikku teekest pidi minema. Kohas, kus tee pööras pinnatud maanteele, nägid nad pubi. Selle tuled kivikatuse räästa all särasid kutsuvalt.

      „Kas joome midagi?” küsis Simon. „Ma tean, et võmmid töö ajal ei joo, aga sa pole praegu tööl.”

      „Ei, aga ma olen roolis!”

      „Ah, jäta, üks naps ei tee midagi. Või kui tahad, vaata pealt ja limpsi tomatimahla.”

      Jess naeratas, keeras parklasse, aga kui nad hakkasid autost välja ronima, hüüatas ta äkitselt: „Ei, mitte siin!”

      „Miks mitte?”

      „Me ei saa, või vähemalt ma ei taha siin juua. Kas sa näed seda BMW-d? See on Markby auto.”

      „Oled kindel?” Simon piilus läbi tuuleklaasi.

      „See on tema numbrimärk. Üks asi, mida politseinikele õpetatakse, on numbrimärkide meeles pidamine. Kui sul midagi selle vastu pole, siis ma ei jooks oma tomatimahla politseiülema silma all.”

      „Võib-olla on ta siin selle naisega, kellega kavatseb abielluda? Kas sa polegi uudishimulik?”

      „Ei,” vastas Jess, „ei ole. Ja ma ei uskunud, et sa oled СКАЧАТЬ