Täiega pöördes. Raivo Tihanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Loomulikult oli Lapats kukkumiskolinat kuulnud ja otse loomulikult lisas see ta jahikirele uut hoogu. Vaevalt said poisid peitu pugeda, kui konstaabel majanurga tagant välja tormas. Relvaga sihtides jooksis ta kiiresti trepini, kargas üle selle piirde ja rebis välisust. Siis veel ja veel, kuid uks jäi suletuks.

      Ukse ees rippuv vägev roostes taba oli täiesti terve ja täiesti lukkus. Lapats teadis seda taba vägagi hästi, sest oli selle ise siia eelmisel aastal pannud, säästmaks neiu Pirnika varandust uudishimulike ja lihtsalt suvaliste ringijõlkujate eest.

      Tegelikult oli selleks aga veel üks põhjus. Nimelt hakkasid needsamad uitajad ja uudishimulikud talle kaebamas käima, et nendega siin majas kõikvõimalikke kummalisi asju oli juhtunud. Ja need olid enamasti kaunis valulikud juhtumised. Küll kimbutasid igasugu kukkuvad asjad vihma eest varju tulnud seenelisi, küll torkas kellegi nähtamatu käsi ühele veidi õllesele uitajale lahtise õllepudeli tagurpidi püksi, nii et too nagu saba taga ajav koer tükk aega ühe koha peal ringi keerutas, märjad püksid rebadel.

      Võsastes hakkasid liikuma kuulujutud tigedast kummitusest, kes mahajäetud majas möllab, ja ühel heal päeval kihutas konstaabel Lapats isiklikult kohale, lõi maja aknad laudadega kinni ja riputas uksele tugeva tabaluku.

      Nüüd seisis ta samas kohas ja krigistas sedasama lukku põrnitsedes hambaid.

      „Pagan!“ vandus Lapats. „Juba hakkas ju looma…“

      Ta lõgistas veel korra lukku ja uuris trepi kõrval olevaid aknaid, kuid kõik oli täpselt nii, nagu ta ise oli kunagi asjad sättinud.

      „Aga nii see igatahes ei jää,” urises ta pimedusse vahtides. „Raudselt ei jää!” lisas ta veel ja marssis auto juurde.

      Pettunult virutas ta kasutu taskulambi kõrvalistmele, lõi autole hääled sisse ja kihutas mootori möirates minema. Peagi oli ta metsavaheteel ja võttis suuna Võsaste poole.

      Viivitanuks konstaabel lahkumisega natukenegi, oleks ta kindlasti kohtunud ühe teise öise jahtijaga, kelle auto tuled hetk pärast Lapatsi lahkumist metsateel paistma hakkasid.

      UNETU UITAJA UITAMISED

      Teele T. Leht istus ärklitoa lahtise akna all ja klõbistas kõmulehe tarbeks uudislugu kirjutada. Ta kuulus nende ajakirjanike hulka, keda sageli „püstolreporteriteks” kutsutakse, ja Teele oli püstol mis püstol. Ta sulg oli vahe, mõistus terav ja tema kirjutatud lood müüsid lehenumbreid suisa mühinal. Leheomanik oli paksult rahul ja võis vaid rahulolevalt käsi hõõruda, sest inimesed janunesid Teele artiklite järele ning ostsid veel hiljaaegu väljasuremise piiril vindunud ajalehte üha rohkem ja rohkem.

      Teele lihtsalt teadis, mida inimesed tahavad. Ta liikus ringi silmadkõrvad lahti ja oskas kõike seda, mida elu talle kandikul ette kandis, kenasti ja põnevalt arvutisse toksida. Ka jätkus Teelel seda vaistu, mis teda nagu nõiaväel kõige kuumemate teemade ja tegijamate inimesteni vedas. Ja kui polnudki miskit eriti põnevat, millest lugu teha, oli Teelel tagataskus mustmiljon imenippi, kuidas esmapilgul üsna süütust ja näiliselt igavast asjast selline lugu kokku kirjutada, et loe ja imesta.

      Just tööasjad olidki Teele T. Lehe maakonnakeskusesse toonud. Ta üüris ühe muldvana mutikese juures tillukese ärklitoapugeriku, milles sai rahus ja vaikuses töötegemist nautida. Ja oma tööd armastas Teele T. Leht hullupööra.

      Ta oli juba tirtsuna olnud üks püsimatu ja rahutu tegelane, kes armastas oma nina igale poole toppida. Ka sinna, kuhu poleks vaja olnud ja kuhu nina kuidagi mahtuda ei tahtnud. Lisaks meeldis talle hirmsasti esineda ja kui issi oma semudega õlut trimpas, kükitas tilluke Teele kusagil läheduses, salvestas hoolikalt napsulõbusate onude juttu, ja õigel hetkel lajatas sellise pirni, et onklid endal püksid märjaks hirnusid.

      Koolis meeldis Teelele üle kõige kirjandeid kirjutada. Ta tegi seda sellise hoo ja innuga, et kui anti teema ja kästi selle kohta kirjand paberile panna, kribas Teele õigeks päevaks kohe mitu kirjatööd kokku. Paraku oli kõigil ta tolleaegsetel töödel üks suur ja ühine viga – etteantud teemast suutis ta vaid napilt pool lehekülge kirjutada. Siis läks mõte lootusetult uitama ja lõpuks oli raske aru saada, millest üldse jutt käib. Teele T. Lehe jutulõng vonkles just selles suunas, mida ta ise õigemaks ja põnevamaks pidas, ning mis tahes tuntud kirjandusteosest võis ta silmagi pilgutamata täiesti uue ja algupärasest sootuks erineva jutu kokku kirjutada. Teele lisas sinna oma suva järgi uusi tegelasi, kes jutu lõpus omavahel karvupidi kokku läksid ja üksteise varjugi ei suutnud kannatada ning mingist õnnelikust lõpust polnud tema juttudes haisugi. Vana kooli õpetajatädikestele selline isetegevus muidugi ei meeldinud ja hinnete näol Teele looming väärilist tunnustust ei saanud.

      Ülikoolist kihutas Teele läbi nagu pussnuga taluvõist. Sel ajal kui teised vaikselt peresid lõid ja lapsi ilmale tõid, vuhkis tema uskumatu jõudlusega jutukesi kirjutada, passis fotokaga kuulsuste aedade taga ja pressis end kas või läbi hiireaugu igale tähtsamale peole. Korda paar oli tedagi kohtama kutsutud, kuid alati oli see asi ka sinnapaika jäänud. Sest kellele meeldiks, kui sind kohtingul risti ja põiki läbi küsitletakse, juttu diktofoniga salvestatakse ja lisaks sinust miljon pilti klõpsitakse.

      Nii oligi talle jäänud vaid tema töö ja seda rabas ta teha mis hirmus.

      Tol saatuslikul õhtul vorpis Teele T. Leht kirjutada lugu kodutute koerte ja kasside varjupaigast. Paraku ei huvitanud teda mitte selle asutuse asukate kurb saatus, vaid hoopis varjupaiga juhataja kirevavõitu eraelu, milles Teele ilmse mõnuga sonkis nagu põrsas värskes mudas.

      „Hei-hei-hei! Pea nüüd natuke vahet ja vaata aknast välja!” kuulis töösse süvenenud Teele T. Leht kellegi häält. „Ja vaata hoolega, sest kohe juhtub midagi, mis muudab su elu põhjalikult!”

      Teele võpatas ja kortsutas kulmu. Ta oli seda häält varemgi kuulnud ja viimasel ajal juhtus seda üha sagedamini. Keegi tema sees võttis sõna ja jagas kaunis tungival moel soovitusi.

      Teele oli ülikoolipäevil lugenud artiklit, milles kirjutati, et tõeliselt andekate inimeste sees elab peaaegu alati veel keegi – nende teine mina. Selles, et ta väga andekas on, polnud Teele iialgi kahelnud, ja nii ei üllatanud teda ka teise mina olemasolu enda sees. Ta oli enda teisele minale isegi nime välja mõelnud – Pisukas – eks ikka vana hea Pisuhänna-jutu järgi.

      Teele ringutas magusalt ja jäi käsipõsakil aknast välja vaatama. Kulus vaid kümmekond sekundit, kui ta nägi midagi sellist, mis talle kananaha ihule tõi.

      Tumedas tähistaevas liikus üks helendav täpike, mis näis tohutul kiirusel Maale lähenevat. Ometi taipas Teele peagi, et tegu pole ei öise lennuki ega vallatu sabatähega, sest särav täpike muutis järsult suunda ja kihutas enda taha heledat sädemesaba jättes üle linna.

      „Noh, mis ma sulle ütlesin?” nurrus Pisukas Teelele. „Aja kark alla ja haara elu võimalusest kinni! Jäta oma kassi- ja koeralood kus see ja teine – siin on tegu tulnukatega! Nemad sind kuskil küüsi närides ootama ei hakka! Siva, siva, siva!”

      Teele oleks nagu elektrilöögi saanud. Ta kargas püsti ja lendas toast välja, haarates kaasa vaid kõige hädatarvilikumad asjad – fotoka ja maskeerimisteki. Selle viimase oli ta endale üsna hiljaaegu soetanud, sest kõige magusamate lugude juurde fotode hankimiseks tuli tal sageli end põõsastesse või rohu sisse peita ja siis oli tekk lihtsalt asendamatu abimees: pruukis tal vaid rohelise-pruunikirju tekk endale üll heita, kui teda palja silmaga ümbritsevast loodusest eristada muutus pea võimatuks.

      Täpselt kahe ja poole sekundi pärast kihutas ta oma päevinäinud СКАЧАТЬ