Täiega pöördes. Raivo Tihanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ning torkas oma ilusa blondi juuksepahmakaga pea autoaknast sisse.

      „Vallavalitsuse vastuvõtuaeg sai nelja ja poole minuti eest läbi. Kui te vajate hooldajat oma murede lahendamiseks, kirjutage avaldus ja tooge see vallavalitsusse. Ja tehke seda, palun, tööajal!“ kähvas neiu Pirnika ja ajas end sirgu. Siis viskas ta pea uhkelt kuklasse ja jättis jahmunud Lapatsi töllakilsui endale järele jõllitama.

      Vallavalitsuse sekretär Pirnika oli uhke tüdruk ja Lapatsi lugematud katsed tema tähelepanu köita jätsid neiu täiesti ükskõikseks. Nagu ka suurem osa siin – Võsastes – toimuvast.

      Pirnika oli siia ilusasse, ent muust maailmast üpris kaugesse maakolkasse täiesti juhuslikult sattunud. Eks oli temagi väikese tirtsuna unistanud näitlejaks või siis vähemalt modelliks saamisest, aga elul olid tüdrukuga sootuks teised plaanid.

      Ühel päeval teatasid Pirnika vanemad tütrele, et nüüdsest on ta majaomanik – suhtugu tüdruk sellesse, kuidas tahab. Nimelt oli nende kunagi ammu siitilmast lahkunud vanavanaema pärandanud Pirnika vanematele lagunenud majaköksi koos kena tüki maaga kusagil maakohas. Mida aastake edasi, seda selgemaks sai Pirnika vanematele tõsiasi, et neist pole enam maale kolijaid, ammugi siis vana maja ülesputitajaid. Ja nii otsustasidki nad maja koos maaga oma ainsale tütrele kinkida.

      Alul oli Pirnika vaimustus muidugi üüratu. Mõelda vaid – oma maja kusagil kauni looduse rüpes! Vägev vaimustusleil kuhtus aga hoobilt, kui ta oma kingitust esimest korda nägi. Pirnika oli vaimusilmas ette kujutanud uhket ja heas korras noort mõisahoonet, mille ees on kena suur muruplats purskkaevu ja luikedega roosas basseinis. Selle asemel sattus ta aga hoopis võpsikusse, kus päranduseks saadud maja vaevu ohakate ja inimesekõrguste nõgeste vahelt välja paistis.

      Lisaks juhtus tol esimesel ja ainukesel korral igasugu kentsakaid asju. Pirnika ei saanud majas ja selle ümber ringi jalutades korrakski lahti vastikult rusuvast tundest, et keegi teda pidevalt salamisi jälgib. Ning mitte ainult et jälgib, vaid ka kiusab. Küll lajatas suur raske uks ta selja taga kinni ja virutas neiule korraliku obaduse, küll pääses ta napilt jumal teab kust langevate mööblitükkide eest. Lõpuks haakis end ta külge pirakas roostes konksujurakas ja käristas trendika topi sisse suure inetu augu. Pirnika võis käsi südamel vanduda, et kuulis enne seda õõvastavat sisinat ja keegi oleks justkui talle kõrva sosistanud: „Kao siit silmapilk, õhvake!“ Nii Pirnika tegigi ega tahtnud kaela sadanud pärandusest rohkem midagi kuulda.

      Vanemad ei lasknud endid siiski tütre vastupõtkimisest heidutada, lootes, et neiu viimaks meelt muudab ja maja omaks võtab. Kuna tüdruk oli parajasti gümnaasiumiga ühele poole saanud ja kohalik vallavanem nad osavalt ära moosis, sai Pirnika hoobilt töökoha vallavalitsuse sekretärina ja tagatipuks ka kobeda tillukese korteri aleviku kõige uuemas elamus.

      Vallavanem, kelle alluvuses Pirnika tööle hakkas, oli muhe ja igati tore vanahärra, kellele tüdrukul midagi ette heita polnud – töö konti ei murdnud ja ka palk oli hingesoojendav.

      Ometi oli Pirnikal Võsastes surmigav. Esiteks polnud siin mitte kui midagi teha. Rahvamajas mutikestega vokki vuristada või memmedega laulukest kõõrutada polnud tal vähimatki tahtmist. Teiseks polnud tal siin ühtegi sõbrannat, kellega vahel kohvi limpsides lobiseda.

      Lisaks ei suutnud ta kuidagi harjuda kohaliku naistekarja kombega lakkamatult üksteise elus sonkida.

      Lõppeks veel see alevi nimi – Võsaste. Pruukis vaid Pirnikal oma netituttavatele paljastada, et ta elab Võsastes, kui hakati õelutsema. Et kas kirsturaha ikka juba koos, ja jagati linke, kustkohast saaks säästuhinnaga hauakive. Lahedate kuttidega suhtlemisest polnud seepeale enam juttugi.

      Ometi oli ta Võsastesse pidama jäänud. Ta oli vallavanemale korra pihtinud, et laseks siit esimesel võimalusel jalga. Mees oli seepeale kiiresti soovitanud toosama päranduseks saadud vana sara seal võpsikus koos maaga näiteks temale maha müüa. Pirnika olekski seda äärepealt teinud, kui mitte ta vanemad poleks vahele seganud ja sinnapaika see asi tol korral jäigi.

      Ja siis oli siin veel see pealetükkiv vanapoisist konstaabel, kes teda härja visadusega juba tükimat aega piiras. Öäkk, mis nõme mees! Pirnikal oli töö juures juba terve kapp tolle toslemi kingitud šokolaadikarpe täis ja kommid nende sees ammuilma kivikõvaks kuivanud.

      Konstaabel Lapats ohkas raskelt, vajutas gaasi ja kihutas kummide vilinal neiu Pirnikast mööda. Ta tegi alevikule tiiru peale ja oli autonina juba kodu poole pööramas, kui sisetunne teda hoopis Võsastest välja sõitma sundis.

      LÕPUKS OMETI MIDAGI TÕELIST

      Mingo avas aeglaselt silmad ega saanud tükk aega mõhkugi aru, kus viibib ja mis ümberringi toimub. Kõik keerles mingis hullumeelses kaoses ning seda saatis kõrvulukustav vilin ja undamine. Mingo tundis, kuidas ta süda pahaks läheb.

      Siis märkas ta Burki. Õigupoolest küll vaid Burki pead, mis lebas juhiistmel, otsaees punnitamas hiigelsuur lillakas muhk. Silmad olid kinni ja pea jonkles lõdvalt vasemale ja paremale. Ülejäänud osa sõbrast oli pressitud armatuurlaua alla ja tundus uskumatu, kuidas see sinna üldse ära mahtuda sai.

      Mingo üritas end Burki poole küünitada, ent meeletu pöörlemise jõud oli sedavõrd suur, et surus ta armutult sügavale istmesse tagasi. Kogu oma jõudu kokku võttes suutis ta viimaks siiski sõbra peast kinni krabada ja seda ägedalt raputada.

      „Burk, tee silmad lahti, kuuled!“ karjus ta.

      Burk ei ilmutanud vähimatki elumärki. Mingo tundis, kuidas halvav hirm millegi tõeliselt paha ja pöördumatu ees tema üle võimust võttis. Ta hoidis sõbra peast kramplikult kinni, kartes, et kui ta haaret veidigi lõdvendab ja selle lahti laseb, ei pruugi tal uuesti Burkini jõudmiseks enam jaksu olla.

      „Buuuurk!” röökis Mingo täiest kõrist. „Ärka üles, Burk! Kuuled, Buuuurk!”

      Siis juhtus aga midagi täiesti ootamatut. Undamine katkes kui lõigatult ja ka süstik ei pöörelnud enam nii hullusti. Üsna pea ei pöörelnud ta tegelikult enam üldse, vaid lihtsalt langes vaikse vihina saatel kuhugi allapoole. Ka pilkane pimedus akna taga oli asendunud mingi kummalise hämarusega, mida toitis altpoolt paistev valguskuma.

      Mingo kummardus ettepoole ja sasis Burkist kõvasti kinni. Paar esimest üritust sõpra istmele tagasi vinnata polnud kuigi edukad, sest Burki keha oli lõtv ja meenutas suurt kilekotitäit sülti. Kuid Mingo ei jätnud jonni. Ta sikutas meeleheitlikult ja tundis, kuidas sõbra keha tasahiljukesi masina haardest vabanema hakkas, kuni viimaks krooniski ponnistusi edu. Burk istmele tiritud, vajus Mingo jõuetult sõbrale kaela.

      „Mingo, misasja sa teed?” kuulis ta kellegi vaikset häält. „Trimbituul sind võtku! Misasja sa ometi teed?“

      Mingo ajas end sirgu. Burk istus liikumatult ja põrnitses teda etteheitva näoga.

      „Sa oled elus! Burk, sa oled ikkagi elus!” hõiskas Mingo ja hiigelsuured rõõmupisarad veeresid mööda ta põski alla. „Sa ei kujuta ette, kuidas ma kartsin.”

      „Misasja sa kartsid?” küsis Burk roboti häälega.

      „Noh, et sa… Et me… Noh, et…” kogeles Mingo ja nühkis põske pisaratest kuivaks.

      „Me sõidame kuhugi,” tõdes Burk tuimalt ja jõllitas välja. „Mingo, kas me lähme kellelegi külla?”

      Siis lasi ta pilgul süstikukabiinis ringi käia ja konstateeris sama tuimalt: „Lahe käula. Tõsiselt lahe käula.”

      Asi kiskus imelikuks. Kui Burk samas vaimus jätkas, taipas СКАЧАТЬ