Täiega pöördes. Raivo Tihanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaatas talle kogu Ilmaruumi konkurentsitult kõige tühjema pilguga otsa ja pilgutas aegluubis silmi.

      „Me põgenesime…ee…lasime laevast jalga, sest ee…” püüdis Mingo mõndki kellukest sõbra peas helisema panna, „ noh, ühesõnaga oli, mis oli. Siis saime mingi laksu ja sadasime millegi sisse. Tead, siin käis vahepeal ikka jube mürgel!”

      Burk vahtis teda endistviisi vaikides ja ta nägu ei peegeldanud vähimatki märki mõttetegevusest.

      „Noh, ja nüüd me kukume kuhugi alla,” tõdes Mingo.

      Hämar pimedus süstiku ümber oli vahepeal asendunud erksa sinaga ja kui Mingo välja kiikas, nägi ta allpool tundmatut planeeti, millele nad hirmuäratava kiirusega lähenesid. Teda valdas meeletu hirm – koos põrutada saanud sõbraga istuda ja sodikskukkumist oodata oli õõvastavast õõvastavam.

      „Aitab küll, Burk! Pilt ette ja kohe!” käratas Mingo ja hakkas sõpra uuesti tuuseldama. Ühtäkki oli väga selge, et on tagumine piir midagi otsustavat ette võtta. Kuid vähemalt esialgu polnud Mingo rabelemisel erilisi tulemusi märgata. Burk istus sama apaatselt ja põrnitses tühja pilguga enda ette.

      Iga hetkega jõudsid nad võõrale planeedile üha lähemale.

      „Midamateen? Midamateen? Midamateen?“ pomises Mingo paaniliselt. „Burk, Trimbituul sind võtku, MIDA MA TEEN?” röögatas ta viimaks.

      Kuid Burk oli nagu klaassilmadega muumia – täiesti osavõtmatu.

      „Rahu, Mingo, rahu,” püüdis Mingo end rahulikuks sundida, kuid kiirpilk väljas toimuvale tegi selle keeruliseks. Nüüd oli võõras planeet juba VÄGA lähedal.

      „Ma pean selle riistapuu kuidagi maha saama,“ arutles Mingo endamisi. „Selleks tuleb…“

      „Mootor ei tööta,” kuulis ta äkki Burki vaikset häält.

      Tõepoolest – nüüd märkas ka Mingo, et süstiku mootorid ei tööta. Ja kui mootorid ei tööta, siis on süstik ju lihtsalt… Üks langev juhitamatu kobakas!

      „Kuidasmanadtöölesaan? Kuidasmanadtöölesaan? Kuidasmanadtöölesaan?” pomises ta uut mantrat ja uuris palavikuliselt armatuurlaua nuppe.

      „Lolli õnn,” kuulis ta uuesti Burki vaikset häält.

      „Mis „lolli õnn”?” sähvatas Mingo. „Mis „lolli õnn”, Burk?”

      Ent Burki suu oli lukus mis lukus.

      „Burk, ära mängi eluga! Kuuled, Burk, MEIE eludega!” kisendas Mingo.

      Burk oli ikka vait kui sukk, ent Mingo märkas, kuidas sõbra parem käsi tegi vaevumärgatava liigutuse. Justnagu vajutaks sõrmega midagi.

      Järsku lõi Mingol pea selgeks. „Lolli õnneks” nimetas Burk kellegi eriti suurt vedamist. Just sedasi olid nad ka süstiku kogemata käima saanud ning – mis seal salata – just nii ka kogu selle jama sisse sattunud. Et õnn neile naerataks, oli Mingo nõus ennast esimest korda elus vabatahtlikult lolliks tunnistama.

      Ja see käeliigutus, see sai tähendada vaid üht – tal tuleb valida üks sadadest nuppudest süstiku armatuurlaual ja seda vajutada. Lootes sellele samale „lolli õnnele”!

      Mingo käed värisesid ja külm higi voolas jugadena mööda nägu alla. Aega nappis ja tegutseda tuli kiiresti. Ta sulges silmad ja vajutas esimesele käe alla sattunud nupule.

      Hetk venis ja venis, kuid viimaks läbis süstikut jonksatus ning Mingo kuulis, kuidas sõiduki mootorid vaikselt surisema hakkasid. Sel hetkel tundus see talle kauneima muusikana, mida ta eales kuulnud oli.

      „Ma olen loll! Ma olen loll! Ma olen õnnelik loll!” hõiskas Mingo, sest pinge, mis ta pealt langes, oli sedavõrd suur ja meeleliigutus ülivõimas.

      „Just,” kuulis ta Burki lausuvat, kuid nüüd polnud aega ei solvuda ega pikalt hõisata. Ees ootas märksa tõsisem probleem – vaja oli süstik endale kuuletuma panna ja just sellega polnud nad teps mitte hakkama saanud.

      „Kuidagi peab ka juhise ju tööle saama! Kuidagipeab, kuidagipeab, kuidagipeab,” asus ta pobisedes uuesti nuppe uurima.

      „Õnnelik topeltloll,” kuulis Mingo häält kõrvalistmelt.

      „Misasja?” kõõksatas ta.

      Kuid ka selleks korraks olid Burki jutud räägitud.

      „Sa oled ise üks mitmekordne lollpea!” kähvas Mingo, ent laksas siis käega vastu otsaesist. Muidugi – veab lollil üks kord, võib ka teine kord vedada!

      Mingo sulges silmad ja hakkas pobisema: „Oo Püha Trimbliidius, sa kõigi trimbliidide kaitsja ja helde halastaja! Jaga oma lollile alamale veel kord magusat ja head õnne, et meie õnnetud hinged seekord sisse jääks! Ma pole MITTE KUNAGI sult MITTE MIDAGI palunud, aga nüüd on mul tõesti su abi vaja!”

      „Ma luban, et ei näpi enam MITTE IIALGI MITTE MINGEID võõraid nuppe ja asju ja… Üldse luban olla parim trimbliid, keda sa eales oled näinud!” lisas ta oma ahastava appikutse lõppu enda arvates vägagi kaaluka lubaduse.

      Ta heitis korraks veel kiire pilgu aknast välja ja vajutas siis pikemalt mõtlemata juhuslikult käe alla sattunud nupule. Samal hetkel prantsatasid mõlemad trimbliidipoisid vastu süstiku armatuurlauda.

      „Trimbituul sind võtku!” kuulis Mingo Burki häält. „See töötab! Uskumatu!”

      Isegi tõsise obaduse valu ei suutnud tumestada rõõmu, mida Mingo tundis, nähes enda kõrval sõpra, kelle kuplis viimane põrutus oli aru õigesse kohta tagasi nihutanud.

      Kõik toimus päris viimasel hetkel, sest süstik oli kohe-kohe tihedasse puudemassi sööstmas.

      Kuigi Mingo polnud varem sedasorti äkilist riistapuud juhtinud, näis esimene katsetus kaunis edukas olevat. Ta põikles üsna osavalt kõigist suurematest puudest-põõsastest mööda ja juhtis süstiku metsasihile, kus lasi elektripostide vahel slaalomit, nagu oleks terve elu ainult sellega tegelenudki.

      Mingo asutas juba süstikut maandama, kui ootamatult kerkis nende teele tume puudemüür. Metsasiht oli läbi saanud ja Mingo jõudis hädavaevu paremale keerata, et mitte täie hooga puudesse kihutada. See manööver oli nii järsk, et vahepeal juba kenasti kuuletunud lennumasin uuesti pööraseks läks. Mingo rapsis meeleheitlikult juhisega ning suutis viskleva ja laperdava süstiku kuidagiviisi puudest eemal hoida. Nüüd kihutasid nad metsavahel lookleva kruusatee kohal.

      „Mis lontrus see täistuledega siin nüüd ” kirus konstaabel Lapats, kui ootamatult teele ilmunud võimsate tulede valgusvihk teda pimestas. Hetk hiljem oli ta sunnitud oma auto järsult paremale tõmbama, et vältida kokkupõrget kurvi tagant välja tuisanud voolujoonelise sõidukiga.

      Lapats oli olnud miilitsakooli kõvemaid käsi autodega kimamises ja nüüd kulusid need oskused marjaks ära. Ta tegi mahlase kannaka, siis teise ja kolmandagi, ning tuiskas hiiglaslikust tolmupilvest välja nagu püssikuul.

      „Jess! Lõpuks ometi!“ pressis Lapats läbi hammaste ning lülitas vilkurid ja sireeni tööle.

СКАЧАТЬ