Täiega pöördes. Raivo Tihanov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Mõnda aega ees kumavat valgusvihku jälitanud, hakkas asi Lapatsile kahtlane tunduma. Vaatamata ülihullumeelsele kihutamisele ei hakanud põgenejad talle selg ees vastu tulema. Pigem vastupidi – valguskuma eespool muutus üha nõrgemaks, kuni kustus viimaks sootuks!

      Lapats tallas raevukalt gaasipedaali, justkui tahaks seda läbi põranda vajutada. Politseiauto rattad puutusid teed vaid mõni harv kord – kiirus oli pöörane ja selliseid megahüppeid, nagu auto metsavaheteel sooritas, näeb maailmarallidelgi üliharva. Nii mõnigi kurv tükkis pikaks minema ja siis niitis politseiauto nagu vahe vikat teeäärset lepavõsa.

      Vaevalt sai Burk korraks pidurit vajutada, kui süstik nina järsult alla keeras, vastu teed põrkas ja saadud hoobis uuesti üles kerkis ning metsiku ragina saatel läbi puuvõrade kihutas, jättes oma teekonda tähistama saepurust ja lehtedest segapudrupilve.

      Kuid trimbliidide õnnejumalal oli poiste jaoks üht-teist ilusat siiski veel varuks. Süstik tuiskas puuvõradest välja, möödus napilt vanast majast ja kihutas õunaaeda. Kogu krempel oli süstiku hoogu sedavõrd pidurdanud, et see viimaks aia tagumises servas ninaga maasse tungis.

      „Nii-nii, molkused,“ urises Lapats. „Või et tuled maha ja padavai võssa peitu? Sellise labase trikiga vana politseihunti küll haneks ei tõmba!“

      Järsku märkas ta keset teed pikka sügavat vagu. Lapats peatas auto ja läks asja uurima.

      See oli üks väga imelik jälg. Kogenud politseinikuna teadis ta suurepäraselt, millise jälje jätab suurel kiirusel vastu maad põrganud autopõhi, kuid see jälg siin oli hoopis teistsugune. Ta kükitas vao kõrvale maha ja uuris seda hoolikalt taskulambi valgel.

      Lapats laksutas keelt. Teele jäänud jälje põhjas paistsid selgelt punase värvi tükikesed. Ta õngitses tagataskust pliiatsijupi ja märkmiku ning kirjutas sinna konarlike tähtedega „Auto värv – punane”. Siis korjas ta mõned suuremad värvilatakad tillukesse kilekotti.

      „Asitõend number üks,“ kommenteeris Lapats pakikest sulgedes rahulolevalt.

      Ta ajas end püsti ja valgustas taskulambiga teeääri, kuid ei näinud midagi kahtlast peale mingi metslooma võsast vastu hiilgavate silmade. Veidi taskulambiga tõtt vahtinud tundmatu elukas pages raginal sügavamale metsa kaitsvasse rüppe.

      Lapats oli juba autosse istumas, kui miski teda üles vaatama sundis. Ta suunas taskulambikiire puuvõradele ja pidi äärepealt istuli potsatama. Vanade võimsate pärnade lopsakas lehestikus haigutas selgepiiriliste servadega auk!

      Lapats uuris uuesti jälge teel ja siis avaust lehestikus. Ei mingit kahtlust – kihutaja oli siit õhku tõusnud ja üles puuvõradesse lennanud! Lapats ei uskunud oma silmi, kuid ühtki muud mõistlikku seletust ta ka hoobilt välja mõelda ei suutnud. Veelgi kummalisem tundus talle aga selle ilusate selgelt lõigatud servadega augu kuju – ühegi temale tuttava automargi kuju see küll ei meenutanud. Pigem oli see selline lapergune, selline…

      Aega pikalt arutleda polnud. Lapats hüppas autosse.

      „Pagana nolgid! Või siin kihutama,” kähistas ta, juhtides auto pärnadevahelisele umbekasvanud teele.

      Seda teed teadis ta hästi, sest see viis neiu Pirnika kingituseks saadud maja juurde. Lapats teadis ka seda, et tee lõppeb sealsamas maja juures ja sealt edasi pole põgenikel enam kuhugi sõita.

      Maja juurde jõudes valitses seal vaikus ja pimedus. Lapats kargas autost välja.

      „Seis, lasen!“ röökis ta täiest kõrist ning vehkis taskulambi ja püstoliga.

      „Lasen…lasen…ei lase…ei lase…” kajas öövaikuses ja selles oli tunda justkui pilget.

      „Visake relvad maha ja tulge ülestõstetud kätega välja!” karjus Lapats ja püüdis põgenikke taskulambi valgusvihku püüda. Keda aga polnud, need olid kurjategijad. Vaid ritsikate terav sirin ja konstaabli röögatuste kaja lõhkusid suveöö sumedat vaikust.

      Asi kiskus jamaks. Konstaabel tõmbas küüru selga ja hakkas haake tehes maja poole liikuma. Järsku kuulis ta maja tagant kolksatust. Lapats tormas õunapuude vahele ning nägi upakil ja suitsevat sõiduriista, millest ajas end välja kellegi kõhetu kuju.

      „Käed üles! Jäätu! Pikali! Seis!“ kisas Lapats ja suunas taskulambi ukerdavale kujule, nägi, kuidas too tardus ja teda suurte ehmunud silmadega jõllitas. Nägi sedagi, et kuju oma kaaslast sõidukist välja sikutada püüdis.

      „Paigale! Lasen!“ karjus Lapats ja vabastas püstoli kaitseriivist, ning nähes, et kuju jäätumise asemel hoopis innukamalt rabelema hakkas, vajutas päästikule.

      Lask kõlas öövaikuses nagu kahuripauk ja selle kaja jäi tükiks ajaks puude vahele kummipallina põrkama. Õnnetuseks pudenes tulistamise hetkel lamp Lapatsi käest lopsakasse rohtu ja kustus. Ometi jõudis ta enne märgata, kuidas kuju koos oma kaaslasega suitseva romu taha kukkus.

      „Saadanas!“ vandus Lapats, virutas kustunud taskulambile jalaga ja tormas kurikaelu arreteerima.

      Aga kui Lapats sõiduki juurde jõudis, polnud seal kedagi. Ta tegi tiiru ümber tossava sõiduriista ja jäi nõutult kukalt kratsima. Kuidagi uskumatu oli see värk, et need kaks vaid mõne napi hetkega suutsid sõna tõsises mõttes õhku haihtuda.

      Konstaabel uuris maasse tunginud sõidukit igast küljest, ent ei suutnud kuidagi aru saada, mis marki masinaga tegu on. Küll aga sai ta vaatamata pimedusele aru, et päris tavaline auto see nüüd küll pole.

      „Kuramuse rullnokad! Mamma-papa raha eest mingi vana romu ära tuuninud ja nüüd tulevad siia itsi andma,“ vandus ta, ise jahikoera kombel nina maas ümber vraki nuuskides, et leida vähimatki märki, mis suunas liiklushuligaanid põgeneda võisid.

      Kuid mingeid jälgi Lapats ei leidnud. Taskulambita polnud siin midagi teha ja ta sörkis tagasi sinna, kuhu oli selle jätnud. Lambi tööpäev oli aga selleks korraks lõppenud. Loksutas Lapats seda, mis loksutas, raputas, mis ta raputas, kuid lamp keeldus kangekaelselt tööle hakkamast.

      Vihast vahutades torkas kostaabel tõrksa riistapuu vöö vahele ja hakkas läbi kõrgete ohakate ja nõgeste maja poole sumpama.

      Jälgi oli tõepoolest vähe, sest Burk ja Mingo mitte ei jooksnud, vaid suisa lendasid paugutaja eest pakku.

      Äkilisest pidurdamisest toibudes oli Burk kribinal-krabinal süstikust välja roninud.

      „Burk, ma ei saa! Ma olen kinni,” kuulis ta Mingo oigamist. Tolle vaesekese jalg oli paigalt lennanud istme vahele kinni jäänud ja nüüd oli Burki kord sõpra aidata. Ta sasis Mingost kõvasti kinni ja hakkas teda välja sikutama.

      Nii ei märganudki nad kohale saabunud konstaablit. Alles siis, kui kõik nende ümber valgeks lõi ja Lapats röökima hakkas ning hoiatuslasu taevasse kihutas, said poisid aru, et asi on tõsine. Kõmakas ehmatas mõlemat sedavõrd, et nad süstiku libedal kerel kõõludes libastusid ja alla kukkusid.

      Edasi toimus kõik väga kiiresti. Poisid kasutasid osavalt ära süstikut ümbritseva paksu suitsupilve ja põgenesid ummisjalu pimeduse kaitsvasse varju.

      Nad jõudsid majani ja lidusid ümber nurga. Ees pununud Mingo komistas seina ääres rohu sees vedeleva plekist juraka otsa ja lendas maoli. Hingetuna rohu sees lebades nägi ta vaid napi meetri kaugusel kellegi hiilgavaid silmi. Need vahtisid teda maja lääbakil trepi alt. Siis sai silmade omanikul tõevahtimisest villand ning ta lipsas СКАЧАТЬ