Põhjala ristisõjad. Eric Christiansen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ süvis oli enamasti liiga suur, et seda rannavees ja jõgedel tõhusalt kasutada, ning tavaline, neljakümne aeruga sõjalaev, mis taanlastel kandis nimetust snekke ja roostlastel snekkja ning mis slaavlaste käte all valminuna oli üldjuhul kergem ja madalam kui skandinaavlastel. Need laevad vajasid meeskonnaks väljaõppinud sõdalasi, suutsid mahutada ülemereretkeks vajalikku provianti ning nende ehitamine ja hooldamine eeldas korralikke spetsialiste. Seetõttu pidid neid kontrollivad kuningad ja pealikud olema maaomanikud, arvukate alamate senjöörid, suurte kogukondade isandad. Laevadel jagus ruumi orjadele, kariloomadele ja röövsaagile, kuid mõistagi mitte lõputult, sest see piiras meeskonna liikumisvabadust. Kui asi puutus kauplemisse, kasutati samuti pikka, kuid laia ja keskelt sügavat alust, kus aerumehi oli vähe või polnud üldse, ja mis tugines liikumisel ennekõike tuulele. Laev kandis nimetust byrthing. Sellel oli kaks või rohkem omanikku, kes panid oma ressursid ühte ning võtsid ühiselt kanda riski laevahuku või mereröövlite rünnaku ees. XII sajandil hakkasid sellised ühendused ilmselt moodustama gilde ja kompaniisid, et kaitsta end vaenuliku maailma ohtude vastu. Ojamaalased või vähemalt need nende seast, kes olid kaubandusega rikkusi kokku ajanud, juhtisid tervet saart sarnase ühenduse kaudu, milles Rootsi kuningal sõnaõigust polnud. 1150. aastatel kaitsesid Sjællandi maaomanikud ja kaupmehed end mereröövlite vastu väikese laevastikuga, mida juhtis nende palgatud kaaper Wedeman. Byrthing’i haavatavus muutis enesekaitse hädavajalikuks vähemalt seni, kuni vürstid ei olnud suutelised endale võtma vastutust selle ohutuse tagamise eest.

      Peale selle oli veel arvukalt erinevat tüüpi väiksemaid aluseid, mida perekonnad või naabrite ühendused kasutasid retkedeks, kaubaveoks, kalapüügiks ja mis tahes transpordiks: taanlastel nelja- kuni viieteistaeruline skude, juba kiiluga alus, mis võis saata sõjalaevu, kanda vibumehi, jõgedel luuret teha või iseseisvalt väiksemaid rüüsteretki ette võtta; slaavlastel lamedapõhjaline praam soode ja järvede ületamiseks, mille kohta küll varasemast ajast andmed puuduvad, kuid mis levis väga kiiresti kogu Läänemere piirkonnas; kiire ja Põhjalahte voolavates jõgedes toimetulev haapar,> mida hoidsid koos taimejuured, paplivitsad ja hirvekõõlused; Vene jõgedel olid kasutusel strug ja uškui; Peene jõel aga toimetasid kaupu edasi bolskip, skute ja kane. Igale Kirde-Euroopa jõekalda või mereranniku elanikule oli paat oluline osa kogu elust ning muutused paadiehituses ja merevõimu kaldumises ühe või teise jõu kasuks avaldasid neile vahetut mõju.

      Õigupoolest ei ole merevõim siin kohane mõiste. Tänapäeval tähendab see riigi laevastikust sõltuvat hegemooniat, kuid keskaegses Põhjalas oli tegemist pigem laeva- või paadivõimuga ehk mis tahes inimüksuse – olgu üksikisiku või kaupmeeste seltsi või kuninga – suutlikkusega saavutada vajalikku tüüpi aluseid omades või kontrollides mitmesuguseid, parajasti aktuaalseid sihte. Suured sõjalaevad üksi ei suutnud kuidagi hoida kontrolli all kõiki Põhjala veeteid. Parimal juhul kõlbasid need teatud piirkondade, marsruutide ja sadamate kontrollimiseks. Näiteks toimisid nii Knud Suur ja Valdemar Suur, kelle võimu all olid sel moel Taani veed. Selline merevõim oli aga erakordne ja ajutine. Enamasti arendasid piraadi-, sõja-, orja-, kauba-, kala- ja jõealused oma mitmekesist tegevust ettevaatlikult üksteise kõrval, jätmata mõistagi vajadusel või juhuse tekkimisel kasutamata võimalust lüüa lahinguid või äri ajada. 1070. aastail saavutasid Taani kuningad kokkuleppe Suur-Belti hirmu all hoidnud mereröövlitega: kuningas võttis nende röövsaagilt oma mati ja pigistas silmad hirmutegude ees kinni. XIV sajandiks polnud asjad kuigipalju pararanenud: Taani kuninganna alustas avalikult sõda Põhja-Saksamaal asunud mereröövlite, niinimetatud vitaalivendade vastu, kuid Taani, Rootsi ja Mecklenburgi maaomanikud olid mereröövlitega mestis ning ajasid nendega äri. Keegi ei suutnud merel valitseda, kui ta ei olnud võimeline laiendama oma võimu vahetust rannikust ja jõesuudmetest kaugemale.

      Mõõduka mere ning maismaaliiklust takistavate põlismetsade, mägede ja soode, pehmete suvede ja karmide talvede ning nomaadide ja põlluharijate kokkupuude andis Läänemere ümbrusele ja kogu Kirde-Euroopale varasel keskajal omalaadse ilme, mis eristas seda selgelt muudest piirkondadest ja ajendas siin elavaid inimesi mõneti sarnaselt toituma, võitlema ja isegi mõtlema. Seda omaette maailma lahutas ülejäänust hulk looduslikke tõkkeid, kuigi isegi äärmiselt karmi kliima piirjoon ei olnud mõistagi takistuseks neile, kes teadsid, kuidas siin liikuda ning kuidas siia pääseb ja uuesti välja saab. Erinevalt põhjasuunast oli pääs lõunasse, itta ja läände mõistetavalt mõnevõrra hõlpsam, kuid sugugi mitte nii kerge ning on ilmne, et sissetungijate vältimiseks üritasid kohalikud asukad raskustega liialdada.

      Nii näiteks lõhestasid Põhja-Saksa tasandiku rannikuala suured jõed, rääkimata juba arvukatest väiksematest jõekestest ja ojadest, mis voolasid liigniisketelt viljatutelt platoodelt – Mecklenburgi ja Masuuria järved, Ees-Pommeri sood – otse merre. Just siin püüdsid taanlased 1171. aastal läbida «tohutut takistavat ja lehkavat sood» põhja pool Demminit, mida kirjeldas Saxo Grammaticus:

      Selle pealispinda kattis õhuke turbakiht, mis suutis küll kanda rohukatet, kuid jalgu enda peal hoida ei suutnud, tõmmates enda sisse paljud, kes sinna astusid. Tõesti, täiesti mutta vajudes kadusid nad aeglaselt lehkavatesse ja räpastesse haisvatesse aukudesse…

      Siis ratsamehed vigastuste ja väsimuse vältimiseks võtsid endalt raskust vähemaks ja hakkasid hobuseid eest juhtima. Kui mõni hobune liiga sügavale sisse vajus, toetati teda, ja kui loomi juhtivad mehed ise vajuma hakkasid, leidsid nad tuge hobuselakkadest.

      Samuti ületasid nad äärmiselt sageli nende teele sattuvaid ojasid kokkuseotud taimedest punutud purdeid mööda… Kuid hobused, kes sisse vajudes ägedalt uuesti ülespoole rabelesid, surusid mõnikord kapjadega oma juhte mutta. Kuningas ise, keda kaks sõjameest õlul kandsid ja kes oli ära heitnud kõik peale ihule lähima särgi, pääses hädavaevu püdela muda käest. Harva on Taani voorus rohkem higi valama pidanud!7

      Neist soodest ning Taga-Pommeri kõnnumaast lõuna pool laius liivaste metsade ja nõmmede vöönd, mida samuti lõhestasid raskesti läbitavad järved ja sood. See vöönd ulatus Põhjamerest Vislani, trotsides kuni uusajani kõiki maaviljelejaid. Teel rannikule läbis misjonär Bambergi Otto selle kahel korral – 1124. ja 1127. aastal. Esimene kord Poznańist Pyrzycesse minnes oli misjonäri õpilase Herbordi väitel

      teed sama raske kirjeldada kui seda käia. Ükski surelik ei olnud kuni viimaste aastateni välja suutnud sellest laanest läbi minna… [Poola] hertsog oli pannud endale ja oma sõjaväele raja maha puid laasides ja märgistades. Me järgisime tema märke, kuid ometi kulus meil kuus päeva laane läbimiseks, enne kui saime puhata Pommeri piiril voolava jõe kallastel, ja see oli väga ränk reis, kus me kohtasime mitmesuguseid madusid ja tohutuid metselajaid ja veel hädakuulutavaid kurgi, kes tegid puu otsa pesa ja piinasid meid oma kurguhäälte ja nokaplaginaga, ja veel soiseid kohti, kus meie vankrid kippusid kinni jääma.8

      Kuue päevaga poolteistsada kilomeetrit. 1127. aastal kulus Ottol Havelburgi ja Müritzi järve vahelise 55 kilomeetri läbimiseks viis päeva. Pole siis imestada, et enamik reisijaid liikus mööda jõekaldaid või, veel parem, mõne veesõidukiga.

      See oli slaavlaste maa, mille läänepiiri märkis vähemalt IX sajandist 1140. aastateni väga selgelt Limes Saxonicus, tiheda metsaga kaetud eikellegimaa, mis laius sajakonnal kilomeetril Kieli fjordi ja Elbel asuva Lauenburgi vahel. Nõrgemaid lõike sai mehitada lähedalasuvate külade meestega, mis hoidis rüüstajad eemal. Kui kaupmehed ja sõjaväed suutsidki piiritsooni läbida, ei olnud see vähemalt seni, kuni oli tegemist ka poliitilise barjääriga, sugugi turvaline retk.

      Maitsi oli läänes samuti muistne tee Saksimaalt Limfjordini Jüütimaa põhjaosas – niinimetatud ochsenweg ehk Hœrvej, mida ikka ja jälle kasutasid need, kes püüdsid Põhjalat lõuna poolt vallutama asuda. Alates VIII sajandist tõkestas nende teed aga Schleswigist läände suunduv muldvall, kus tee ahenes väga kitsaks ja kontrollitavaks. Pärast seda, kui Heinrich СКАЧАТЬ