Põhjala ristisõjad. Eric Christiansen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ristiretked slaavlaste vastu Elbe jõest idas alates 1147. aastast ei toonud esialgu küll loodetud edu, kuid järgmistel aastakümnetel alistati Elbe slaavlased nii sõjalise kui ka dünastilise poliitika kaudu. Taanlaste, poolakate, rootslaste ja sakslaste kokkupõrked lääneslaavi paganahõimudega ning preislaste, liivlaste, latgalite, kuralaste, soomlaste ja karjalastega muutusid XII–XIII sajandist alates ristiretkedeks. Paganate sundristimine tähendas tollaste arusaamade järgi samuti enesekaitset, see kindlustas piire – kuigi nihutas need uute vastasteni – ja hoidis vastristituid apostaasia eest.

      Ristisõdijate eesmärk ei olnud ainult koguda vara, vallutada maid ja nautida püha sõjamehe staatusega seotud privileege, vaid ka saada tasuks valmisoleku eest end ohverdada indulgents – vabastus pihile ja meeleparandusele järgnenud ajalikust patukaristusest, leidku see siis aset siin- (näiteks karistuspalverännak) või sealpoolsuses (puhastustuli). XIV sajandil suundusid Preisi- ja Liivimaale pidevalt rüütlid kogu Euroopast, et leedulaste vastu sõdides lunastada oma ristisõdijatõotus. See tähendas osalistele mitte rikastumisvõimalust, vaid vastupidi, suuri väljaminekuid, ja oli paljudele rüütlitele jõukohane vaid mõne aristokraadi kaaskonnas. Sellest hiliskeskaja rüütlikultuuri ja vahetult Eesti ajalooga seotud nähtusest saame nüüd esimest korda ka eesti keeles ülevaate.

      Tänu Eric Christianseni «Põhjala ristisõdadele» on Preisi- ja Liivimaa keskaeg pälvinud laiema uurijate ringi tähelepanu väljaspool Läänemeremaid ning saanud osaks üldisest ristisõdade ajaloost. Nüüd tahaks loota, et käesolev eestikeelne tõlge õpetab meie lugejatele, et sündmused, mis meie kooliõpikutes kannavad traditsiooniliselt «muistse vabadusvõitluse» nime, ei olnud kohalik nähtus. Vallutus- ja misjonisõdadel tänapäeva Eesti ja Läti alal oli pikk eellugu ja lai kogueuroopa kontekst, mille juured viivad Taani kuningakoja, Saksimaa rüütlite ja Bremeni peapiiskopkonna kaudu paavstide, keisrite, kuningate ja kiriku juhtivate teoloogideni.

Anti Selart

      SISSEJUHATUS

      Ristisõjad Pühale Maale on päris hästi tuntud või vähemalt ollakse neist kuulnud. Albilastest hereetikute ja Hispaania moslemite vastu peetud ristisõdadest teavad vähemalt need, kes on keskaega tudeerinud. Ent Kirde-Euroopa ristisõjad on ingliskeelses maailmas peaaegu tundmatud. Kui neist üldse kuigivõrd teatakse, siis Sergei Eisensteini natsionalistlikust propagandast õhkuva filmi «Aleksander Nevski» kaudu. Väidetavalt olevatki ta niisuguse teema valinud seepärast, et selle vähese tuntuse tõttu ei saanud faktid tema mõttelendu segada.

      Käesolev raamat püüab kirjeldada Läänemere kallastel XII–XVI sajandini kristluse nimel peetud võitlusi ja teatud määral selgitada, millist osa mängisid need samal ajal Põhjala ühiskonna muutumises. Läänemere-äärsete riikide üldist ajalugu puudutatakse ainult niivõrd, kuivõrd see on vahetult seotud ristisõdadega. Skandinaavia kuningriikide, Ida-Euroopa vürstiriikide ja Hansa Liidu tõusu ja languse, kalakaubanduse, saksa idakolonisatsiooni ning linnade, religiooni ja laevanduse arengu kohta tuleb aga lugejatel endil lisamaterjali otsida.

      Me alustame viikingiaja lõpust, mil Skandinaavia valitsejad kaotasid oma varasemad meretagused vallutatud alad ja seisid silmitsi uue, slaavi rahvaste ohuga omaenda vetes. Pärast ülevaadet Põhjalast 1100. aasta paiku vaatleme, mis seal edasi toimus. Keskendume ennekõike ristisõdadega seotud piirkondadele ja perioodidele, alustades Läänemere edelarannikult 1147. aastast, mil paavst andis esmakordselt loa pidada püha sõda Põhjala paganate vastu, ning lõpetades Venemaa piiril 1505. aasta paiku, mil Rooma andis välja viimase Põhjala ristisõtta kutsunud bulla. Selles ajavahemikus olid ristisõdijate vallutatud maad peaaegu tundmatuseni muutunud nii elanikkonna, keele, kultuuri, majanduse kui ka valitsemise poolest. Poleks päris täpne öelda, et need alad selle ajaga tsiviliseeriti ja katoliseeriti, kuid vähemalt osaliselt väljendavad need terminid asjade käiku – selles osas, mis puudutab keskaja kultuuri põhiosiste saabumist siia piirkonda nende hällidest Prantsusmaal, Itaalias ja Reinimaal, samuti kaubanduse arengut ja kohapealsete ressursside kasutuselevõtmist imporditud oskuste baasil. Selle protsessi põhjalik kirjeldus eeldaks siiski märksa teistlaadsemat raamatut. Tähelepanu koondamine üpris kitsale ristisõdade temaatikale ei võimalda selgitada paljutki, mida oleks tegelikult vaja. Seepärast autor vabandab lünkade pärast ja loodab, et lugeja saab isegi kõige hämaramate lõikude juures aru, et sellel on omad põhjused.

      Põhikavandist kinnihoidmiseks tuleb korraga rääkida vähemalt kolmel teemal: ristiretkede kirjeldus, ideoloogiline areng ja põgus ülevaade poliitilisest ajaloost. Nii on ristisõdu võimalik mõista ainult tsistertslaste liikumise, paavsti ülemvõimutaotluste, kerjusmunkade tegevuse, mongolite sissetungi, Leedu ja Moskva suurvürstiriigi kasvu ning XV sajandi kirikukogude tundmise raames. Kõigi nende suurte teemade napp puudutamine ja sidumine Euroopa kaugete aladega pole sugugi lihtne ja lugeja võib küsida, kas sel on üldse mõtet.

      Üsna mitu head põhjust lubavad vastata sellele küsimusele jaatavalt. Esiteks on Põhjala ristiretked osa laiemast Lääne ristisõjaliikumisest, ja kui neid juba uurida, tuleks seda teha täies mahus, käsitledes neid ka kõige kaugemates ja tundmatumates paikades ning kõige ebaharilikumates vormides. Püha sõjaga Vahemeremaades käisid kaasas ulatuslikud vallutused ja pikaajalised kired, kuid lõpuks tähendasid need siiski vaid aja, raha ja inimelude asjatut raiskamist. Pärast kahesaja-aastast võitlust, kolonisatsiooni, suurriikide loomise katseid, misjonitööd ja majandusarengut jäi Püha Maa ometi kristluse haardeulatusest välja. Selle heitluse võitsid saratseenid. Kaks usku jäid endiselt lepitamatult antagonistlikeks. Kui kultuurid ka segunesid, siis mitte sellepärast, et kristlased olid üritanud Lähis-Ida vallutada, vaid sellepärast, et kontakte oli teistsuguseidki – märksa püsivamaid ja vähem vastuolulisi.

      Põhjala ristisõjad ei olnud nii suureulatuslikud ja kallid, kuid nendega kaasnenud muutused püsisid märksa kauem, kohati on need säilinud veel tänapäevalgi. Läänemere lõunakaldal elavad seniajani Odrani välja sakslased ja sellest ajast, kui eestlaste, lätlaste ja leedulaste maalt kadusid saksa asukate viimased jäljed (et asenduda uute peremeeste omadega), ei ole möödas veel kuut aastakümmetki. Läänekristlus on Läänemere idakaldal seniajani valdav, soomlased aga kasutavad nii Lääne institutsioonilisi tavasid kui ka elavad rahumeeli kõrvuti oma rootsikeelse vähemusega. Taas iseseisvuse saavutanud Eesti, Läti ja Leedu vaatavad abi ja toetust otsides läände. Seitse sajandit olid Läänemere idakaldal koloniaalalad, kuhu keskaegsed vallutajad – kes iganes neid parajasti annekteerida või muuta püüdis – jätsid oma sügava jälje. Kui ristisõdadel on üldse olnud püsivaid tagajärgi, avalduvad need just siin ja Hispaanias.

      Teiseks sidusid Põhjala ristisõjad selle piirkonna Lääne-Euroopaga, tuues Põhjala ühise «ladina» tsivilisatsiooni rüppe. See ei olnud õigupoolest lihtsalt side, vaid purunematu seos, mida ei saa kuidagi eirata. Uus katoliiklik ühiskond rajati vaenulikule ja võõrale territooriumile. Küsimus, kuidas sellist ühiskonda valitseda, hoida ja arendada, puudutas nii keskajal kui hiljemgi kõiki Euroopa piirialasid, mistõttu siinsed kogemused pakuvad huvi mujalgi. Suured kesksed institutsioonid – kirikud, mõisad, linnused, läänid, gildid, esinduskogud – ning feodaalseadused ja kanooniline õigus olid paisatud külma, pimedasse ja elamiseks vähekõlbulikku maailma, kus nad pidid kohanema ja edenema või siis alla jääma ja hääbuma. See ei olnud tõotatud maa, mis oleks peibutanud Hispaania või Palestiina ahvatlustega: võidud, majanduslik kasu ja hingede kogumine käisid siin käsikäes vaevalise võitlusega erakordselt ebasoodsa keskkonnaga. Mainitud institutsioone on nende sünnipaikades või normaalsema kliimaga kolooniates üsna korralikult uuritud, kuid vähemalt sama palju võib nende kohta teada saada, kui vaadata, millisel moel suutsid nad toime tulla Põhjala karmides oludes. Siinsete ristisõdade lugu võibki olla üks niisugune pilguheit, mis teeb vahest ka keskaegse kultuuri meile arusaadavamaks.

      Lõpuks tuleb öelda, et see lugu puudutab Inglismaad rohkem kui paljusid muid riike. Vaatamata normannide vallutusele ja Inglise kuningate hõivatusele Prantsusmaa asjadega oli Inglismaa alati Läänemerega seotud ning pärast 1200. aastat need sidemed ainult tugevnesid, olgu siis tegemist kaubanduse, poliitiliste alliansside või СКАЧАТЬ