Põhjala ristisõjad. Eric Christiansen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tagasilöömine. Kui kuningas suri, tuli kokku bond’ide suurkogu, mis kiitis heaks või lükkas tagasi valitseva kuningasoo troonipretendentide taotluse, kuigi vahel võis see tähendada pelgalt juba ette äraotsustatu tunnistamist. XII sajandi algul võisid vabamees ja tema isand Taanis ja Rootsis tegutseda endiselt ilma erilise ülalt tuleva surveta ning kuningad, kes suurkoguga läbi ei saanud, ei võinud oodata erilist sümpaatiat. 1131. aastal süüdistati Taani kuninga Nielsi poega ja pärijat mõrvas ning Ringstedi ting mõistis ta avalikult hukka. Verevalamise vältimiseks pidi kuningas poja Rootsi pagendama. 1153. aastal aga võeti kuningas Svend III Skåne landsting’il vastu mõnituste, vilekoori ja kividega.9 Rootsis oli asi veel hullem: kui kuningas soovis osaleda götalaste nõukogus, pidi ta laskma end sinna ametlikult kutsuda. Kuningas Ragnvaldile, kes 1120. aastatel ilmus kutsumata Karlaby ting’ile, sai osaks «häbiväärt surm».10 Ajad olid aga muutumas ning kuningavõim tugevnemas.

      Kuningad oli märksa rikkamad kui ülejäänud maaomanikud. Mõlemal maal kuulus neile hulk kuningamõisu ning õigus saada toiduaineid, hõbedat ja liiklusvahendeid igast piirkonnast. Nad võisid sõita mööda riiki koos relvastatud kaaskonnga, «süües end läbi kuningriigi», ning pidada suurtes majades võimsaid pidusid, kuhu olid kutsutud parimad meelelahutajad. Aplus ja joomarlus, mida nii neile kui ka slaavi vürstidele ette heideti, olid ilmselt sellelaadse sotsiaalse kontrolli lahutamatu koostisosa. Peale selle oli Taani kuningatel linlaste üle mitmeid õigusi – raha müntimine, linlastest kinnisvaraomanike «kesksuveraha» sissenõudmine, tollid, gildide ja välismaalaste kaitseraha, samuti õigus trahvisummadele teatud kuritegude eest, kuningriigi rannikule paiskunud laevavrakkidele ning mitmetele loodusvaradele. Rääkimata sellest, et kuningas sai endale ka pärijata surnute vara. Kõik see tõi jõukust juurde ning lisaks tugevdas kuninga seisundit veelgi kahe üleriigilise organisatsiooni juhtimine, mille eest ei pääsenud ükski inimene. Need olid lething ehk sõjavägi ja kirik. Esimesest oli juba juttu (lk. 53), kuid lähemalt räägime sellest edaspidi. Kirikul oli kulunud enda kehtestamiseks tublisti aega (umbes 815.– 1020. aastani), kuid 1070. aastail täitis Taani kuninga kaitse all oma kohustusi seitse piiskoppi. Nende kohustuste hulka kuulus osalemine kohalikes nõukogudes, abi kohaliku kaitse organiseerimisel ning valitseja abistamine nõuannete, külaliste vastuvõtmise, kirjatööde ja palvetega. 1103. aastani oli nende vaimulikuks juhiks Hamburg-Bremeni peapiiskop, kuigi ametisse nimetas neid tegelikult kuningas. Järgmisel aastal sai Skandinaavia kirikute peapiiskopiks aga Lundi piiskop ning Taani kuninga päralt oli nagu keisrilgi oma Reichskirche.

      Taani hakkas tasapisi sarnanema muude läänekristlike kuningriikidega, seda eriti Nielsi (1104–1134) ja Valdemar I (1157–1182) võimu ajal. Esimesed konvendid ja kivikirikud püstitati 1070. aastail, neile järgnesid peagi ka kloostrid. Paavst Gregorius VIII oli oma kirjad adresseerinud Põhjala kuningatele kui kristlikele valitsejatele ning Paschalis II oli tunnistanud mõrvatud Knud IV (suri 1086) katoliku usu märtriks. Püha Knudi vend Erik I läks palverännakule Bütsantsi, kõrgaadlikud järgisid aga kuninga eeskuju ja tegid kirikutele heldeid annetusi. Vahel said need aadlikud piiskoppideks ning aegamisi kadus vajadus kutsuda kõrgvaimulikke Saksimaalt või Inglismaalt. X sajandil olid kuningad kuulutanud end alamate nimel kristlikeks, nüüd hakkas see tegelikkuseks muutuma.

      Rootslastel kestis Lääne kommete omaksvõtmine umbes pool sajandit kauem, kuid suund oli sama. Viimane avalikult paganast kuningas suri XI sajandi lõpul, sama ajani tegutses ka muistse jumala Frej pühamu Uppsalas. Smålandi metsaelanikud olevat jäänud kristlusest puutumata 1120. aastateni, muudes kaugemates piirkondades võis kristluse levik veelgi enam aega võtta. Igal juhul võis paavsti skribent 1120. aasta paiku Rootsi üheksast peamisest regioonist seitse kirja panna piiskopkondadena ning 1164. aastal sai kuningriik oma peapiiskopi, kes küll jäi alluma Lundi piiskopile. Ka kuningavõimu konsolideerumine võttis Rootsis rohkem aega. Osaliselt kiriku nõrkuse tõttu, osaliselt aastail 1156–1250 eri kuningasuguvõsade vahel möllanud võitluse, ennekõike aga svealaste ja götalaste endiselt püsiva eristatuse pärast. Põhiraskusteks olid aga hõredam asustus, kehvemad sideolud, külmemad talved ja suuremad metsamassiivid muutsid kontrolli kehtestamise vaevalisemaks.

      Kristlus ei suutnud siiski mainitud rahvaid otsekohe rahumeelseks muuta. Endiselt domineerisid ühiskonnas sõjamehed, kelle elu sisuks oli tapmine, olgu siis tegemist vürstide, maaomanike või lihtsate mõõgameestega. Sõdalaste ja ülejäänute vahel valitses selge erinevus nii sünni kui ka järglaste poolest, rääkimata juba väljanägemisest, mida rõhutasid veelgi traditsioonid ja seadused. «Maa rajanegu seadusele,» kõlas uus deviis, kuid seadusi tegid, hoidsid alal ja tõlgendasid maaomanikud, mis välismaalaste meelest oli meelevaldne ja ebakristlik. Kui Knud IV püüdis seda 1080. aastail muuta, kohtas ta teravat vaenulikkust. Alles XII sajandi teisel poolel hakati seadusi kirja panema ning neid leevendama. Siin ei olnud tegemist ainult vägivalla seadustamisega. Suuremaid seaduserikkujaid võidi isegi siis, kui nad olid rikkad, lindpriiks kuulutada, nagu juhtus 1131. aastal kuningas Nielsi pojaga. Kuningal oli mõistagi avaliku vägivalla ohjeldamisel ja vaenuküsimuste lahendamisel oma huvi, sest trahvid kosutasid ka valitseja kassat. Vaenuküsimusi, vargusi ja pärilustülisid lahendati vastavalt üldisele õiglustundele. Kuni 1130. aastateni polnud linnad piiratud müüridega, samuti polnud eralinnuseid ega eraõigust nii avaras tähenduses, nagu see hiljem tugevaid ja rikkaid soosides tekkis. Kirikuseadusi tuli muuta ja parandada, enne kui neid hakkasid kohtulikõiguslikult siduvaks pidama ka skandinaavlased, kes olid omaks võtnud kristluse, hülgamata samal ajal oma esivanemate kombeid. See avaldus mitmel moel. Endiselt pandi lastele harjumuspäraseid vanu nimesid. Taanlastel olid näiteks Svend, Erik, Harald, Aki, Toki ja Bovi märksa levinumad kui Nigles, Pæter ja Kristoffer. Neile meeldis kuulata vanu värsse ja islandlastele maksti korralikult nende retsiteerimise eest. Nad ei loobunud lahutustest ja mis peamine, ei ilmutanud sugugi leebust ülekohtu eest kätte makstes. 1131.–1135. aastal pühiti sellise veritasuga peaaegu minema rohkearvuline Taani kuningasuguvõsa. Üks teade kõneleb, et kuningas Erik «Unustamatu» (Emune) olevat lasknud kaheksa last – oma vennapojad ja – tütred külmavereliselt mõrvata, et lõpetada tüli oma vennaga, kelle ta oli juba lasknud tappa.11 Ka kuus piiskoppi hukkus võitluses Eriku vastu, kuid siiski andis ta maad Lundi kanoonikutele ja Ringstedi munkadele ning olevat valitsenud «jumaliku leebuse soosingus».12 Sama sajandi lõpul hindas ajaloolane Saxo teda õiglaseks meheks. Sellised mehed kummardasid ennekõike edu, mida tagas Kristus, kes andis verejanulisele hingele pärast surma varjupaika, oodates vastutasuks ristimist, oma preestrite õiguste austamist, patukahetsust ja matmist pühasse mulda, mida polnudki kuigi palju nõutud.

      Maaomanikud ja nende palgatud sõjamehed, kes elasid selliste reeglite järgi, olid oma Läänemere-naabritele sama hirmutavad kui viikingiajal, kuid aastaks 1100 oli nende meretaguste ettevõtmiste laad muutunud. Idas vajasid Vene ja Bütsantsi õukond sõjamehi ja sinna suundus endiselt erinevaid sõjasalku, aga võimu ja maa omandamise võimalused olid seal kesised. Me ei tea ühtki Rootsi kuningat, kes oleks ajavahemikus 1050–1150 võtnud ette sõjaretke Soome, sest venelased hoidsid kaubateid ja nahku pakkuvaid sõltlasrahvaid üha tugevamini oma kontrolli all ning varandust kokku ajada lootev rootslane pidi tegutsema kas kaupmehena või teenima palgasõdurina varjaagide üksuses kõrvuti taanlaste, norralaste, islandlaste ja inglastega. Raha oli küll käeulatuses, kuid konkurents kauka juurde pääsemiseks oli väga tugev.

      Läänes ei olnud perspektiivid, mis sundisid paljusid taanlasi perioodil 800–1075 merele suunduma, enam nii ahvatlevad. 1069., 1075. ja 1086. aastal proovisid Svend II ja Knud IV taas tõsisemalt Inglismaad tagasi vallutada, ent igal järgmisel katsel oli aina vähem edu. Viimane retk ei jõudnudki plaanist kaugemale. Tõrksad sõjamehed läksid loata laiali ning selle asemel, et teenistuse vältimise eest trahvi maksta, hakkasid nad vastu ja tapsid kuninga. Ehk nagu ütles üks inglise kroonik: «taanlased, keda kunagi peeti kõigist rahvastest kõige ustavamaks, on nüüd süüdi kõige truudusetumas ja reeturlikumas kuriteos, mida ette võib kujutada».13 Sellel võib olla mitmeid põhjusi, kuid siinkohal käsitleme СКАЧАТЬ