Põhjala ristisõjad. Eric Christiansen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ huve Leedu vastu peetud ristisõdades, 1399. aastal tõusis üks neist ristisõdijatest, Henry Bolingbroke, isegi Inglismaa kuningaks (Henry IV). Inglise kuningate, Hansa Liidu, Saksa Ordu Preisimaa haru ning Skandinaavia valitsejate tülid ja lepingud olid XV sajandil tavapärased. Alates 1340. aastatest oli aga riidekaupmehest inglane igapäevane külaline Läänemerel, kuhu teda meelitasid tõrv, vaha, karusnahad, teravili, vibud ja puit. See, mis sealses kauges maailmas toimus, läks korda ka Inglismaale ja nii läksid Inglismaale korda ka Põhjala ristisõjad.

      Juba ainuüksi neil põhjustel väärib Põhjala ristisõdade lugu selgitamist. On üsna vähe teemasid, mida mandri-Euroopa ajaloolased, ennekõike sakslased, oleksid viimase 150 aasta jooksul rohkem käsitlenud. Ja on väga vähe teemasid, mis saksa keelt mitteoskavale inglasele oleksid veel tundmatumad. Suuremalt jaolt on käesolevas raamatus õigupoolest tegemist pisikeste kivikestega Saksa ja Skandinaavia hiiglasliku Ostforschung’i mäe nõlvadelt, millele on lisatud pudemeid Venemaalt, Poolast, Soomest ja vabanenud Baltimaadest. Lugeja peaks aga arvestama, et autor ei ole mitte tingimata tähelepanu pööranud oma allikmaterjalide hinnangutele ja üldjäreldustele. See võib jätta eksliku mulje, nagu poleks käesolev teema tänapäeval enam kuigi aktuaalne, samas kui keskaja Baltikumi ajalugu ja selle uurimist iseloomustab just seos kaasajaga.

      Sellel on oma põhjused: XIX sajandil selles piirkonnas domineerinud poliitilised jõud kaldusid oma tegevust õigustama mineviku ümberkirjutamisega ja samastama end ristisõdijate või nende vaenlastega. Suuresti Johannes Voigti teadustöö ja Treitschke publitsistisule tõttu hakati Saksa Ordut pidama Preisi monarhia, Teise Reich’i ja saksa nn. kultuurikandjate ettekuulutajaks. «Meis äratab vaimustust,» kirjutas Treitschke, «see riiki ülimaks väärtuseks seadev kõikehõlmav doktriin, mida Saksa Ordu kuulutas vahest valjemini ja selgemini kui ükski muu Saksamaa minevikust meieni kostev hääl.» Ta rõhutas: «Üks võitlushüüd tõuseb pinnast, mis on läbi imbunud õilsaima saksa verega.» Samal ajal tegid Saksa imperialismi vastased ordurüütleid igati maha ning ülistasid Novgorodi ja Poola valitsejaid kui slaavi natsionalismi eest võitlejaid. Näiteks võib tuua kuulsa poola ajaloouurija Joachim Leleweli, kes kirjutas Saksa Ordu kohta: «Nad lõid vaimuliku riigi, mis kujutas endast näkkusülitamist nii inimsusele kui ka moraalile.» Kui natsionalism levis ka Eestis, Lätis ja Leedus, muutus poleemika teravamaks ning kõike nende maade kaugemas minevikus juhtunut hakati pidama kuriteoks inimsuse vastu või siis anti sellele hoopis aupaiste kui «tohutult muljetavaldavale ja mõjusale nähtusele». Kuigi ajaloolased ei pruukinud poleemikaga kaasa minna, ei saanud nemadki mööda vaadata ajastu vaimust. 1914. aastal kasutas Hindenburg Vene armeede rünnaku tõrjumisel Ida-Preisimaal Tannenbergi nime, seostades seda otseselt «kättemaksuga» Saksa Ordu lüüasaamise eest 1410. aastal. Hiljem asutas Himmler SS-i otsekui ordu taaskehastusena, mis näitas selgelt, et ajalugu hoiab tänapäeva võimsalt oma kütkes. Paljud nõukogudeaegsed Balti ajaloolased kirjutasid selges XIX sajandi panslavismi vaimus, millele oli lisatud vaid kohustuslik dialektiline materialism. Tänapäeva teadlaste aus ja usin töö mineviku uurimisel on avaldanud üsna vähe mõju sellele, kuidas Baltikumi ajalugu on laiemalt levitatud ja teadvustatud.

      See kõik on mõistetav. Läänemere ida- ja lõunakaldal tuli XX sajandil liigagi palju häda ja õnnetust taluda. Uue aja võimsad jõud – fašism, kommunism, totaalne sõda ja industrialiseerimine – on vähemalt korra iga põlvkonna jooksul pühkinud üle kõigist linnadest, alates Kielist kuni põhjapolaarjooneni, ja hävitanud nii oma vastaseid kui ka poolehoidjaid sellise masendava põhjalikkusega, mille kõrval keskaja sõjad tunduvad vaid ilusa muinasjutuna. Ajavahemikus 1939–1950 pidi enam kui viis miljonit inimest neilt randadelt põgenema ja vähesed neist jõudsid koju tagasi. Seejärel muutus Läänemeri poliitiliselt rahulikuks. Selle hinnaks olid aga sõnul seletamatu tühjus nende hinges, kes sunniti kodumaalt lahkuma, ja järjepidevad kuriteod nende miljonite kallal, kes otsustasid isade maale paigale jääda. Sellises õhustikus ei saagi vanad haavad kinni kasvada ega ammused tülid ununeda – isegi mitte ajaloolaste seas. Kristluse ja paganluse, Lääne katoliikluse ja Ida õigeusu, sakslaste, baltlaste ja slaavlaste vahel aset leidnud konfliktide tõlgendamine kutsub ka pärast külma sõja lõppu esile võimsaid kirgi.

      Käesoleva raamatu esimene trükk valmis enam kui paarikümne aasta eest kiirustamisi. Pärast seda on autoril olnud aega parandada paljusid selles esinenud vigu ja väärtõlgendusi. Läänemere regiooni ja Põhjala keskaja uurimise võimas areng pärast raamatu esimest trükki on muutnud hädavajalikuks mitte ainult vigade parandamise, vaid sundinud üle vaatama ja korrigeerima pea iga teoses esinevat järeldust. Juba mõiste «ristisõda» on sellisel kujul, nagu seda kasutati 1970. aastatel, suuresti käibelt kadunud ning Leedu ja Põhja-Venemaa ajaloo hämaramatesse nurkadesse lisandub pidevalt uusi kirkaid lahvatusi. Osaliselt võib seda arengut näha märksa mahukamas täiendavas lugemisvaras, kuigi tuleb nentida, et inglise või prantsuse keeles on selle teema kohta seniajani suhteliselt vähe lugeda.

      1

      KIRDE-EUROOPA RISTISÕDADE EELÕHTUL

      Siin saab otsa suur Vene tasandik, lõppedes Soomest Skandinaavia poolsaarele kaarduva mägede ja platoode hoburaua ning sellesse tungiva veetõkke ehk Läänemerega. Just meri annab piirkonnale tema iseloomuliku eripära, samuti võimsad jõed, mis ühendavad Kirde-Euroopat mõõdukama kliimaga regioonidega.

      MAA JA MERI

      Läänemeri ei ole alati olnud meri. Selle põhjamudast võib leida vaid magevees elavate napptigude (Ancylus fluviatilis) kodasid. Seitsme tuhande aasta eest oli praegune merepõhi Skandinaavia ja Kesk-Euroopa aladelt valgunud veest moodustunud järv, mida geoloogid nimetavad Antsülusjärveks. Selle kallastel laius Atlandi ookeanist Uuraliteni soine ala, kuni lõpuks võttis ookean soo läänepoolse osa enda alla – sellest tekkis Põhjameri. Seejärel valgus Antsülusjärv kaht kanalit pidi uude merre. Üht neist, mis praegu enam ei toimi, tähistavad Kesk-Rootsi suured järved, teine koosnes Taani saarte ja Skåne vahele jäävatest väinadest (Sund ja Beldid). Siis hakkas neid kanaleid pidi järve valguma soolane vesi ning tekkis meri, mida alates keskajast tuntakse Beltide järgi Balti ehk Läänemerena.

      Soolasel veel ei õnnestunud siiski saavutada ülekaalu, sest lõunast ja idast toitsid merd võimsad jõed. Läänemerre suubub neli suurt jõge: Tšehhi ja Karpaadi mägedest alguse saavad Odra ja Visla ning Vene tasandikult teed alustavad Nemunas ja Väina. Põhjas, kus Läänemeri hargneb Botnia laheks (Põhjalaht) ja Soome laheks, vulisevad merre arvukad Soome ja Skandinaavia väikejõed, mis muudavad sealse vee peaaegu täiesti magedaks. Nii on kujunenud riimveega, põhiliselt maismaaga piiratud poolmeri, kus tõus ja mõõn on peaaegu tundmatud nähtused. Lahed tungivad sügavale piirkonda, kus valitsev karm kliima kaanetab eriti külmadel talvedel jääga peaaegu kogu merepinna. Siiski on meri lisanud sellele regioonile teatud omadusi, mis on mõjutanud ja osaliselt isegi määranud siinse tsivilisatsiooni arengukäiku.

      Esmalt tuleb mainida, et Beltide pakutav ühendus ookeaniga on kliimat sel määral pehmendanud, et siin osutus võimalikuks elada viisil, mida me nimetame tsiviliseerituks. Kui vaadata Läänemerd poolitavat 60. laiuskraadi, jäävad sellele mujal maailmas Siber, Jakutsk, Kamtšatka, Alaska, Hudsoni laht – seega kohad, kus XIX sajandini lihtsalt ei olnud Euroopa (see tähendab Vahemeremaadele omase) kultuuri normide kohaselt võimalik ellu jääda. Mis juhtus siis, kui seda ometi prooviti, näitab skandinaavlaste Gröönimaale rajatud asunduste kurb saatus. Kuid Sundist ja Skandinaavia mägedest ida pool elasid ometi inimesed, keda juba IX sajandil tunnustati igati eurooplastena. Nende päralt oli soodus kliima, kuigi Vahemeremaade standardite järgi oli see üpris karm. Tänu merele oli võimalik maad harida, karja kasvatada ning rajada talusid ja külasid põhjapolaarjooneni välja.

      Samal ajal elasid siinsed asukad äärmiselt külmas regioonis, kus loomad pidid kandma tihedat karvkatet ja suured maa-alad olid põllumajanduslikult kõlbmatud. Siin said hakkama vaid nomaadid ja kui maaviljelejad põhja poole liikusid, pidid nad külmas kliimas ellujäämiseks omandama mitmeid võtteid enne neid siia jõudnud küttidelt ja korilastelt. Läänemeri võimaldas СКАЧАТЬ