Mina, Zlatan. Zlatan Ibrahimović

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli ema poisi poolt, mille peale läks õde endast välja ja neil tekkis emaga ütlemisi ning see polnud hea. Ent see ei oleks tohtinud nii suur probleem olla.

      Meil oli varemgi suuri perekondlikke kokkupõrkeid esinenud, kuid ema oli uhke inimene ja ma olen kindel, et nad jäi õega omamoodi sundseisu. Ma mõistan seda. Ka mina ei unusta midagi. Ma mäletan alatut jalgade altniitmist veel aastaid. Mäletan, kui mulle on käru keeratud, ja ma võin kohutavalt kaua viha pidada. Aga seekord pingutasid nad üle.

      Varem oli meid ema juures viis, aga nüüd olime kõigest kolmekesi: mina, Sanela ja Aleksandar, ning nii see pidigi jääma. See oli otsekui kivisse raiutud. Poolõde ei kuulunud enam meie sekka ning aastad möödusid. Temast polnud midagi kuulda. Alles viisteist aastat hiljem helistas ta poeg mu emale. Mu poolõel oli poeg – teisisõnu oli mu emal lapselaps.

      „Tere, vanaema,” ütles ta, kuid ema ei tahtnud temaga tegemist teha.

      „Vabandust,” ütles ema ja katkestas lihtsalt kõne.

      Ma ei tahtnud seda uskuda, kui ma sellest kuulsin. Mul hakkas kõhus keerama. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada. Pidin häbi pärast maa alla vajuma. Nii ei tohi teha! Mitte mingil juhul! Kuid meie peres on nii palju uhkust, et see rikub meie vahel kõik ära, ja mul on hea meel, et mul oli vähemalt jalgpall.

      3

      Rosengårdis olid meil erinevad naabrid, aga ükski koht polnud teistest parem või halvem – noh, hästi, sellele piirkonnale, mida me kutsusime mustlaste rajooniks, vaadati ülevalt alla. Aga ei olnud nii, et kõik albaanlased või türklased oleksid kokku hoidnud. Tähtis oli naabruskond, mitte riik, kust sinu vanemad pärit olid. Pidid oma rajoonis püsima, kuid see kant, kus mu ema elas, oli Törnrosen, mis tähendab Okasroosi. Seal olid kiiged, mänguväljak, lipumast ja jalgpalliväljak, kus me iga päev mängisime. Mõnikord ei võetud mind mängu. Ma olin liiga väike. Siis läksin ma raevu.

      Ma ei kannatanud, et mind kõrvale jäeti. Ma vihkasin kaotamist. Sellele vaatamata ei olnud võitmine kõige tähtsam. Kõige tähtsamad olid pettekad ja head trikid. Kui öeldi: „Hei, tase! Vaata teda!” Pidin teistele trikkide ja võtetega muljet avaldama, selleks tuli harjutada ja harjutada, kuni olin neist kõigist parem. Sageli hüüdsid emad akna pealt: „Kell on palju. Söök on valmis. Tulge tuppa!”

      „Kohe,” vastasime meie ja mängisime edasi, kuni hiliste tundideni, võis sadama hakata ja päris põrguks minna, aga me lihtsalt mängisime edasi.

      Me olime lausa väsimatud, mänguväljak oli väike. Seal tuli nii mõtlemise kui jalgadega kiire olla, eriti siis, kui olid väike ja kidur, seega kergesti rünnatav, ja ma õppisin pidevalt uusi lahedaid võtteid. Mul polnud muud võimalust. Muidu poleks ma kellelegi muljet avaldanud ja keegi poleks mind innustanud. Sageli magasin koos jalgpalliga ja mõtlesin trikkidele, mida ma järgmine päev teen. See oli nagu film, mis kunagi otsa ei saanud.

      Minu esimene klubi oli MBI (Malmö Boll och Idrottsförening – Malmö Pallimängude ja Spordi Liit). Olin seal alustades kõigest kuueaastane. Mängisime kruusaväljal, mingite roheliste sarade taga, ma väntasin treeningutele varastatud jalgratastega ning arvatavasti polnud ma kuigi heade kommetega. Treenerid saatsid mind mõned korrad koju ja siis ma karjusin nende peale ning sõimasin neid. Kuulsin korduvalt: „Sööda pall edasi, Zlatan!” See ärritas mind, see polnud mulle omane. MBIs mängisid nii sisserännanute lapsed kui ka kohalikud ja paljud vanemad nurisesid mu kodukandis õpitud võtete üle. Ma saatsin nad pikalt ja vahetasin palju kordi klubi, enne kui sattusin FBK Balkani klubisse. See oli juba midagi uut!

      MBIs seisid rootslastest isad staadioni serval ja hõikasid: „Jalad käima, poisid! Tubli!” Balkanis võis kuulda pigem midagi stiilis: „Ma keeran su emale taha.” Need olid segased jugoslaavlased, kes kimusid suitsu nagu korsten ning loopisid oma saapaid, ja ma mõtlesin: „Tore, täpselt nagu kodus. Siin mulle meeldib!” Treener oli bosnialane. Ta oli mänginud Jugoslaavias üsna kõrgel tasemel ja temast kujunes meile teine isa. Mõnikord sõidutas ta meid koju ja vahel andis mulle paar krooni, et ma saaksin näljapeletuseks jäätist või midagi sellist osta.

      Ma olin mõnda aega ka väravavaht. Ma ei tea, miks. Võib-olla olin eelmise väravavahi peale vihastanud ja öelnud talle midagi stiilis: „Sa oled mõttetu, isegi mina oleksin sust parem.” Olen üsna kindel, et see võis nii olla. Kuid ühes mängus lasin ma mitu väravat sisse lüüa ja siis ma läksin marru. Karjusin, et nad kõik on sitad. Et jalgpall on sitt. Et terve maailm on mõttetu ja et ma lähen hoopis hokit mängima.

      „Hokionpaljuparem, sitapead!Mahakkanhokiprofiks!Mingepersse!”

      Siis ma uurisin aga hoki kohta ja mõtlesin, kurat, kui palju varustust mul selleks vaja läheb! Korralik kaitsevarustus! See maksis terve varanduse. Nii et ainuke võimalus oli oludega leppida ja selle sita, selle jalgpalliga jätkata. Aga ma ei olnud enam väravas, vaid pääsesin edurivvi ning muutusin päris osavaks.

      Ühel päeval oli meil mäng, aga mind polnud kohal. Kõik karjusid, kus on Zlatan. Kus on Zlatan? Lahtilöögini oli jäänud vaid paar minutit, võin kihla vedada, et treener ning meeskonnakaaslased tahtsid mu maha lüüa. „Kus ta on? Kuidas ta saab sellisele tähtsale mängule mitte tulla, kurat?” Siis nägid nad poissi, kes väntab varastatud rattal nagu hull, otse treeneri suunas. Kas see segane kavatseb talle otsa sõita? Ei, suutsin kruusal vibades otse treeneri ees pidurdada ja jooksin joonelt mänguväljakule. Arvata võib, et treener oli maruvihane.

      Talle lendas kruusa näkku. Ta jäi kivirahe alla. Aga ta lubas mul mängida ja ma arvan, et me võitsime. Me olime hea kamp. Ükskord võeti mind mingi teise jama pärast mängust välja ja saadeti esimesel poolajal pingile. Meie meeskond oli kaotusseisus 0:4 mingi Vellinge rikkurite karja vastu, tõmmunahalised lapsed mängisid kõrgklassi poiste vastu, õhk särises pingest. Olin vihast lõhkemas. Kuidas võis see idioot mu pingile saata?

      „Kas sa oled loll või?” küsisin ma treenerilt.

      „Rahune maha. Varsti saad uuesti väljakule.”

      Mind vahetati teisel poolajal sisse ja lõin kaheksa väravat. Me võitsime 8:5 ja mõnitasime neid rikkurite lapsi ning loomulikult tundsime end hästi. Ma mängisin tehniliselt ja nägin kogu aeg erinevaid mänguvõimalusi. Ema elurajoonis mängides olin omandanud meisterlikult ootamatute võtete kasutamise. Sellest hoolimata on mul kõrini nendest inimestest, kes käivad ringi ja prääksuvad: „Ma nägin kohe, et Zlatanist saab veel asja, bla-bla-bla. Mina tegelikult õpetasingi talle seda kõike. Ta oli mu parim sõber.” See on pask.

      Keegi ei öelnud mulle midagi. Vähemalt mitte nii palju, nagu nad hiljem väitsid. Ükski suur klubi ei tulnud mu uksele koputama. Ma olin suvaline tattnina. Keegi ei arvanud: „Oi, me peame selle väikese talendi vastu head olema.” Pigem võis kuulda: „Kes selle pruuninahalise sisse lasi?” Ka tol ajal olin ma väga ebastabiilne. Võisin ühes mängus lüüa kaheksa väravat ja juba järgmisel matšil põhjalikult põruda.

      Veetsin palju aega koos ühe poisiga, kelle nimi oli Tony Flygare. Meil oli ühine keeleõpetaja. Tema ema ja isa olid samuti Balkanilt pärit ning ka tema oli omamoodi karm kutt. Ta ei elanud Rosengårdis, vaid selle lähedal, Vitemöllegatani tänaval. Olime ühel ja samal aastal sündinud, kuid tema sünnipäev oli jaanuaris ja minul oktoobris ning see polnud sugugi tähtsusetu. Ta oli suurem ja tugevam ning teda peeti paremaks jalgpalluriks kui mind. Tonyle pöörati palju tähelepanu: „Vaata teda, on alles mängija!” Nii et ma jäin natuke tema varju. Ma ei tea, võib-olla oli see hea. Pidin hambad risti suruma ja peksupoisi staatusest välja võitlema. Aga nagu juba ütlesin, polnud ma sel ajal eriline tegija. Olin metsik poiss, kohutav laps, ja mul polnud tõesti mingit kontrolli oma emotsioonide üle. Ma elasin end mängijate ja kohtunike peale välja ning vahetasin muudkui klubi. Mängisin Balkani klubis. Tulin tagasi СКАЧАТЬ