Mina, Zlatan. Zlatan Ibrahimović

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tikkus. Samas piirkonnas oli raudtee ja magistraal, lisaks üks kole allee, paar põõsast ja kaks tänavavalgustit, üks kohe enne tunnelit ja teine pärast seda. Muus osas oli seal hämar, äärmiselt kõhe kant. Niisiis kujunesid tänavavalgustid minu maamärkideks. Nendevahelist lõiku jooksin nagu hullumeelne, süda pekslemas ja peas vasardamas mõte: „Niikuinii on seal tunnelis mingid kahtlased tüübid. Sellised, kes mu isa peksid.” Kogu see aeg lootsin meeleheitlikult, et kui ma jooksen küllalt kiiresti, on kõik korras, koju jõudes olin alati võhmal ja sugugi mitte Muhammad Ali moodi.

      Ükskord viis isa meid Sanelaga Arlövi ujuma ja pärast seda olin ma sõbral külas. Kui ma sealt lahkuda tahtsin, hakkas sadama. Kallas nagu oavarrest, pedaalisin täiega kodu poole ning koperdasin tuppa üleni märjana. Me elasime sel ajal Zenitgatanil, Rosengårdist natuke eemal, ja ma olin päris läbi. Ma värisesin ja kõht valutas. Mul oli väga valus. Ma ei suutnud end liigutada. Tõmbasin end voodis kägarasse. Oksendasin. Mul oli mingi haigushoog. Olin paanikas.

      Isa tuli koju ja selge see, et ta oli, nagu ta oli, külmkapp oli tühi ja ta jõi liiga palju. Aga kui olukord tõsine, siis pole temast paremat: ta helistas takso kohale, võttis mu sülle mulle talutavas, kerratõmbunud asendis, nagu väike krevett, ning tassis autosse. Tol ajal olin sulgkerge. Isa oli suur ja tugev ning endast täiesti väljas, ta oli nagu lõviisa ja karjus taksojuhile (too oli naine): „Ta on mu poeg, ta on mulle kõige tähtsam maailmas, põrgusse need liikluseeskirjad, ma maksan trahvi, ma räägin politseiga,” ja autojuht tegi, nagu isa käskis. Ta sõitis kahe punase fooritule alt läbi ning jõudis Malmö keskhaigla lasteosakonna juurde. Nagu ma nüüd tean, oli seisund ohtlikuks muutunud. Mulle tuli selga süst teha ja isa oli kuulnud mingit juttu, et mõned on sellest halvatuks jäänud, nii et ta pani vist terve haigla personali paika. Kui midagi viltu oleks läinud, oleks ta läbi kogu linna amokki jooksnud.

      Aga ta rahunes maha, ma lamasin nuttes kõhuli ja sain lülisambasse süsti. Selgus, et mul on meningiit, õde tõmbas kardinad ette ja lülitas kõik tuled välja. Ma pidin olema täielikus pimeduses, mulle anti ravimeid ja isa valvas voodi juures. Järgmisel hommikul kell viis avasin silmad ja kriis oli möödas. Ma ei tea siiani, mis selle esile kutsus, võib-olla ei hoolitsenud ma enda eest piisavalt.

      Ma ei toitunud kuigi korralikult. Olin tollal väike ja kidur. Sellele vaatamata pidin mingis mõttes tugev olema. Unustasin selle vahejuhtumi ära ja läksin eluga edasi, selle asemel, et kodus nukrutseda. Otsisin seiklusi, olin kogu aeg liikvel ja tegevuses. Olin keevaline ja võisin lahvatada nagu isagi – et kelleks kuradiks sa ennast pead? Need olid karmid aastad, mõistan ma nüüd. Isa oli kord nii kord naa, sageli tükk aega kodust ära või siis tulivihane: „Ma tahan, et sa selleks ja selleks kellaajaks kodus oleksid.”– „Vaata, et sa seda ei tee.”

      Kui tahtsin oma isa silmis midagi väärt olla, siis pidin tagasilöögi korral püsti tõusma ja mehe eest väljas olema. Ta ei sallinud seda tänapäeva meeste suhtumist, mingit: „Mu kõht valutab. Mul on kehv olla.” Mitte midagi sellist!

      Õppisin hambad risti suruma ja edasi minema, kuid samas õppisin ka eneseohverdamist. Kui me IKEAst uue voodi ostsime, ei saanud me endale selle kojutoomise teenust lubada. See maksaks lisaks 500 krooni või midagi sellist. Mida me siis tegime? Lihtne. Isa kandis voodi IKEAst koju, terve tee, kilomeeter kilomeetri järel, täiesti segane. Ja mina tulin voodijalgadega tema järel. Need ei kaalunud eriti midagi. Sellest hoolimata ei jõudnud ma temaga sammu pidada.

      „Võta rahulikult, isa, oota.”

      Aga tema marssis aina edasi. Tal oli selline macho stiil ja mõnikord ilmus ta oma kauboi riietes kooli vanemate koosolekule. Kõik mõtlesid, kes see veel on. Inimesed märkasid teda. Teda austati ja õpetajad ei julenud minu peale nii palju kaevata, nagu oleksid tahtnud. Nad leidsid, et selle tüübiga tuleb ettevaatlik olla!

      Minult on küsinud, mida ma teeksin siis, kui must poleks jalgpallur saanud. Mul pole aimugi. Võib-olla oleksin pätiks hakanud. Tol ajal tegin palju pättust. Mitte et me oleksime ekstra vargil käinud, kuid palju asju lihtsalt juhtus, ja need ei olnud mitte ainult rattavargused. Olime käinud ka toidupoodides ja mõnikord sain oma põnevuslaksu lihtsalt teo tegemisest. Asjade sisse vehkimine oli põnev, aga mul on hea meel, et isa sellest kunagi teada ei saanud. Jah, mu isa jõi, kuid meil oli siiski ka palju reegleid. Tuleb mõistlikult käituda ja muu selline. Kindlasti mitte varastada, mitte mingil juhul. Siis oleks päris põrgu lahti läinud. See kord, kui me Wesseli kaubamajas oma jopedes vahele jäime, mul isegi vedas. Olime näpanud asju 1400 krooni väärtuses. See oli juba rohkem kui tavaline maiuste varastamine. Aga mu sõbra isa pidi meile sinna järele tulema ja kui koju tuli kiri, mis teatas, et Zlatan Ibrahimović tabati poevarguselt, bla-bla-bla, õnnestus mul see tükkideks rebida, enne kui isa seda nägi. Pätsamine tekitas sõltuvust, ma jätkasin varastamist, nii et jah, asjad oleksid võinud halvasti lõppeda.

      Vähemalt võin kindlalt öelda, et narkootikumidega ma tegemist ei teinud. Ma olin täielikult nende vastu. Vähe sellest, et ma valasin isa õlle kraanikaussi, ma viskasin ka ema sigarette minema. Vihkasin kõiki narkootikume ja meelemürke ning olin 17 või 18aastane, kui ma esimest korda purjus olin ja oksendasin trepikojas nagu tüüpiline teismeline. Sellest korrast peale pole ma kuigi palju purjus olnud, vaid see üks juhtum, kus ma pärast Juventusega esimese Scudetto võitmist vannis pildi tasku panin. See oli Trézéguet, igavene libekeel, kes mu jooma meelitas.

      Me Sanelaga olime ka Keki vastu karmid. Tal ei olnud lubatud suitsetada ega juua, vastasel korral tõmbasime ta liistule. See oli mu väikese venna puhul kindel reegel.

      Me hoolitsesime tema eest. Delikaatsemate asjadega läks ta Sanela jutule. Karmima kraamiga tuli ta minu juurde. Seisin tema eest. Võtsin vastutuse. Kuid muus osas polnud ma just eriline pühak ja ma polnud alati kuigi kena oma sõprade ja meeskonnakaaslaste vastu. Käitusin halvasti, tegin selliseid asju, mis ajaksid mu praegu pöördesse, kui keegi teeks sama Maxile või Vincentile. Aga nii oli. Seda ei tohi unustada. Juba siis oli mul kaks tahku.

      Ma olin nii distsiplineeritud kui ka metsik ja mõtlesin selle kohta terveid filosoofiaid välja. Minu eripäraks oli see, et ma ei tahtnud ainult lõugu lõksutada, vaid ka tegusid teha. Mitte ainult öelda, et mina olen tegija, aga kes sina oled. Muidugi mitte – pole midagi haledamat – aga ma ei tahtnud ka sellega piirduda, et teen hea soorituse ja pärast ajan mingit umbmäärast juttu, nagu Rootsi staarid tegid. Ma tahtsin hästi mängida ja natuke ka ärbelda. Mitte et ma oleksin uskunud, et minust saab mingisugune superstaar. Jumala eest, ma olin ju Rosengårdist! Aga võib-olla kujunesin ma just tänu sellele natuke teistsuguseks.

      Olin riiukukk. Olin segane. Aga mul oli ka iseloomu. Ma ei jõudnud alati õigeks ajaks kooli. Mul oli raskusi hommikul ülestõusmisega – on praeguseni –, aga ma tegin kodused ülesanded ära, vähemalt mõnikord. Matemaatika oli imelihtne. Üks pilguheit ja juba nägin ma vastust. See oli natuke nagu jalgpalliväljakul. Strateegiad ja vastused tekkisid välkkiirelt. Kuid oma lahenduskäigu esitamisega jäin hätta ja õpetajad arvasid, et ma spikerdan. Ma ei olnud päris selline õpilane, kellelt nad oleksid häid eksamitulemusi oodanud. Ma olin rohkem selline laps, kes klassist välja saadeti. Kuid tegelikult ma õppisin. Tuupisin enne eksameid, aga päev hiljem olin juba kõik unustanud. Ma polnud otseselt halb laps. Mul oli lihtsalt raske paigal püsida, loopisin kustutuskumme ja tegelesin muu kõrvalisega. Olin rahutu.

      Need olid rasked aastad. Me kolisime kogu aeg, ma ei tea täpselt, miks. Aga seda juhtus harva, et elasime ühes kohas kauem kui aasta, ning õpetajad kasutasid seda ära. Õpilane peab käima oma kodupiirkonna koolis, ütlesid nemad, aga mitte seadust silmas pidades, vaid sellepärast, et nad nägid selles võimalust minust vabaneda. Vahetasin tihti koole ja mul oli raske sõpru leida. Isal oli muutuv töögraafik, sõda ja joomine ning häirivalt vali tinnitus – ta kuulis nagu mingit olematut heli. Mina pidin järjest rohkem ise hakkama saama ning mitte muretsema meie peres valitseva kaose pärast. Alati toimus midagi. Balkani rahvas on jube kamp. Mu narkosõltuvuses õde oli katkestanud sidemed ema ja ka ülejäänud perega ning seda СКАЧАТЬ