Mina, Zlatan. Zlatan Ibrahimović

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ 1990. aasta sügis ja nad varjasid seda minu eest. Sellele vaatamata teadsin, et midagi on viltu. Kodus ei tahtnud asjad kuidagi laabuda. See polnud esimene kord. Üks mu poolõde tarvitas narkootikume, kanget kraami, ja oli osa sellest koju peitnud. Temaga seoses toimus alati mingi jama, meile helistasid kõiksugused kahtlased inimesed ja me olime pidevalt hirmul, et juhtub midagi halba. Teine kord vahistati mu ema varastatud asjade omamise pärast. Mingid tuttavad olid talle öelnud: „Võta need kaelakeed enda kätte hoiule!” ja tema oli nõus. Ta ei teadnud, milles asi. Kuid need osutusid varastatuks ning politsei tungis meie korterisse ja ta võeti vahi alla. Mul on sellest hägune mälestus, selline kummaline mure: kus ema on? Miks teda siin pole?

      Kuid siis, pärast seda lugu Sanelaga nuttis ta jälle ja ma põgenesin selle eest. Ma ei läinud koju, jooksin ringi või mängisin jalgpalli. Ega minagi olnud kõige tasakaalukam või kõige paljutõotavam poiss. Olin lihtsalt üks neist tattninadest, kes tagus vutti, tegelikult veel kehvemgi. Mul olid hirmsad raevuhood. Ma võisin teistele peaga näkku lüüa või meeskonnaliikmete peale karjuda. Aga vähemalt oli mul jalgpall. See oli minu huvi ja ma mängisin seda kogu aeg: hoovis, mänguväljakul, vahetundide ajal. Me käisime sel ajal Värner Rydéni koolis, Sanela viiendas ja mina kolmandas klassis ning teadagi, kumb meist paremini käitus! Sanela pidi kiiresti täiskasvanuks hakkama, Kekile omamoodi teiseks emaks olema ja perekonna eest hoolitsema, kuna me ülejäänud õed varvast viskasid. Ta võttis enda kanda uskumatu vastutuskoorma. Ta käitus hästi. Ta ei olnud selline tüdruk, keda oleks ülbitsemise pärast direktori kabinetti kutsutud, seepärast muutusin ma kohe murelikuks, kui tuli teade, et peame mõlemad direktori juurde minema. Noh, kui oleks ainult mind kutsutud, oleks see olnud normaalne, tavaline asi. Aga nüüd oli jutt minust ja Sanelast. Kas keegi oli ära surnud? Mis oli juhtunud?

      Kui me mööda koolikoridori läksime, hakkas mul kõht valutama. See oli vist hilissügisel või talvel. Olin mures. Aga kui me kabinetti astusime, oli seal koos direktoriga ka isa ja ma muutusin rõõmsamaks. Isa tähendas tavaliselt toredaid hetki. Kuid nüüd polnud midagi toredat. Kõik olid närvilised ja ametlikud ning see ajas mulle hirmu peale. Ausalt öeldes ei saanud ma toimuvast eriti aru, taipasin vaid seda, et jutt on emast ja isast ning see pole midagi head, sugugi mitte. Aga nüüd ma tean, mis toimus. Palju aastaid hiljem, kui selle raamatu tegemise ette võtsin, suutsin mosaiigi kokku panna.

      Novembris 1990. aastal oli sotsiaaltalitus korraldanud uurimise ning pärast seda sai isa minu ja Sanela hooldusõiguse. Ema juures valitsevaid tingimusi peeti ebasobivaks – küll mitte tema enda pärast, pean ma rõhutama. Seal oli muid probleeme, kuid see on ränk, kui ülejäänud maailm tunnistab su kõlbmatuks, ja ema oli sellepärast täiesti endast väljas. Kas ta pidi meist ilma jääma? See oli katastroof. Ta nuttis ja nuttis. Jah, ta oli meid puulusikaga löönud, kõrvakiile jaganud, ta ei kuulanud meie õigustusi, tal ei vedanud meestega ning elu ei edenenud ja nii edasi – aga ta armastas oma lapsi. Ta oli lihtsalt õnnetu tähe all sündinud ja ma arvan, et isa mõistis seda. Samal pärastlõunal läks ta ema juurde ja ütles: „Ma ei taha, et sa oma lastest ilma jääksid, Jurka.”

      Kuid ta nõudis, et ema end kokku võtaks, ja mu isa pole inimene, kes sellistes asjades nalja mõistaks. Olen kindel, et ta võis mõne käreda lause öelda. „Kui olukord ei parane, ei näe sa neid lapsi enam kunagi,” ja muud sellist. Sanela elas mõned nädalad isa pool, aga mina jäin kõigele vaatamata ema juurde. See ei olnud hea lahendus. Sanelale ei meeldinud isa juures. Me leidsime isa põrandal magamas, laual olid õllepurgid ja pudelid. „Isa, ärka üles! Ärka üles!” Aga isa magas edasi. See oli minu arvates kummaline. Miks ta nii teeb? Me ei teadnud, mida teha, aga me tahtsime teda aidata. Võib-olla on tal külm? Katsime ta rätikute ja tekkidega, et tal soe oleks. Üldiselt ma ei mõistnud, mis toimub. Arvatavasti taipas Sanela paremini. Ta pani tähele, kuidas isa tuju pidevalt muutus, kuidas ta võis raevu sattuda, möirata nagu karu, ning ma arvan, et see hirmutas teda. Pealegi tundis ta oma väiksest vennast puudust. Ta tahtis tagasi ema juurde, samas kui minuga oli vastupidi. Mina igatsesin isa järele ja ühel õhtul ma helistasin talle. Olen kindel, et see kõlas meeleheitlikult. Ilma Sanelata tundsin end üksildasena.

      „Ma ei taha siin olla, tahan sinuga koos elada.”

      „Tule siia,” ütles isa. „Ma saadan takso.”

      Sotsiaaltalitus jätkas uurimist ja 1991. aasta märtsis sai ema Sanela hooldusõiguse ning isa sai minu. Meid lahutati, kuid me oleme sellele vaatamata alati ühte hoidnud – täpsemalt on meil temaga koos olnud nii häid kui halbu aegu. Kuid üldiselt oleme väga lähedased. Praegu on Sanela juuksur ja vahel ütlevad tema salongi astuvad inimesed: „Issand jumal, sa olen nii Zlatani sarnane!” Ja tema vastab alati: „Jama jutt, tema on hoopis minu sarnane.” Ta on vinge. Kuid meil kummalgi pole elu kerge olnud. Mu isa Šefik kolis Rosengårdist Malmö kenamasse kanti, Värnhemstorgetisse. Ma tean, et ta on hea südamega, ta oleks valmis meie eest surema. Kuid mu elu ei läinud nii, nagu olin arvanud. Mina tundsin teda vaid nädalavahetuse-isana, papsina, kes ostis hamburgereid ja jäätist.

      Nüüd pidime ka argipäeviti koos elama ja ma märkasin kohe, et tema korter oli kõle. Midagi oli nagu puudu, võib-olla naine. Tal oli televiisor, diivan, raamaturiiul, kaks voodit. Kuid mitte midagi üleliigset, mitte midagi hubast, ning laudadel olid õllepurgid ja põrandal oli prügi. Kui talle vahel tapeetimise hoog peale tuli, piirdus ta ühe seinaga. „Ülejäänu teen homme!” Aga ta ei teinud seda kunagi ning me kolisime tihti, me ei püsinud paigal. Kuid elu oli ka muus mõttes kõle.Isa oli majahoidja, tal oli raske töögraafik ja kui ta oma töömehetunkedes, mille taskud olid täis kruvikeerajaid ja muud sellist, koju jõudis, istus ta telefoni juures või televiisori ees ning ei tahtnud, et teda segataks. Ta viibis oma väikses maailmas, tihti pani ta kõrvaklapid pähe ja kuulas Jugoslaavia rahvamuusikat. Ta oli selle muusika järele hull. Ta on ka enda esituses mõned kassetid salvestanud. Kui ta heas tujus on, võib ta väga hea esineja olla. Kuid suurema osa ajast oli ta endasse tõmbunud ning kui mu sõbrad mulle helistasid, kähistas ta neile: „Ärge helistage siia!”

      Ma ei tohtinud sõpru koju tuua ja kui nad mulle helistasid, siis isa ei öelnud seda mulle. Telefon ei olnud mulle mõeldud ja mul polnudki kodus kedagi, kellega rääkida – noh tegelikult oli, kui midagi tõsist juhtus, siis oli isa alati olemas. Siis andis ta endast kõik, läks kuraasikalt linna peale ja püüdis asjad korda ajada.

      Tal oli selline kõnnak, et inimesed pidid mõtlema: kes kurat see veel on? Aga kui tegemist oli tavaliste asjadega, nagu näiteks mis koolis, jalgpalliväljakul või minu sõpradega toimus, ei huvitanud see teda, nii et ma pidin iseendaga rääkima või välja minema. Nojah, alguses elas mu poolvend Sapko koos meiega ja vahel rääkisin temaga. Tema võis siis umbes 17aastane olla. Aga ma ei mäleta sellest eriti midagi ja üsna varsti lõi isa ta kodust välja. Neil olid suured tülid. Sellest oli muidugi samuti kahju. Ja pärast seda olime isaga kahekesi. Võib öelda, et istusime kumbki omaette nurgas, sest kummalisel kombel ei käinud ka temal sõpru külas. Ta istus üksinda ja jõi. Polnud mingit seltsi. Kuid kõige halvem oli see, et ka külmkapis polnud midagi.

      Ma olin kogu aeg väljas, mängisin jalgpalli ja sõitsin varastatud jalgratastega ning olin koju jõudes sageli näljane nagu hunt. Avasin köögikapi uksed ja anusin endamisi, et seal ometi midagi süüa oleks! Aga ei, mitte midagi, ainult tavalised asjad: piim, või, leivapäts ja parematel päevadel ka natuke mahla – Lähis-Ida poest ostetud neljaliitrine multivitamiinijoogi pakk, sest see oli kõige odavam – ja siis loomulikult veel õlled, Pripps Blå ja Carlsberg, need kuuspakkides plekkpurgid. Mõnikord polnudki midagi muud kui õlu ja mu kõht korises. See on tunne, mida ma kunagi ei unusta. Küsige vaid Helenalt! Ma räägin talle alati, et külmkapp peab täis olema. Sellest mälestusest ei vabane ma kunagi. Hiljuti hakkas mu poiss Vincent nutma, sest ta ei jõudnud ära oodata, millal pasta valmis saab. Laps töinas, sest toit ei saanud küllalt ruttu valmis, ja mul tekkis tahtmine käratada: „Kui sa vaid teaksid, kui hea elu sul on!”

      Võisin läbi otsida iga sahtli, sopi ja nurgataguse, et leida natuke pastat või lihapalle. Täitsin kõhtu СКАЧАТЬ