Mina, Zlatan. Zlatan Ibrahimović

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli midagi uut ja mul algas periood, kus ma muutusin ebakindlaks. Mitte et ma oleksin soovinud teiste moodi olla. Noh, võib-olla natuke! Tahtsin nende kombeid õppida, näiteks etiketti ja muud sellist. Kuid enamasti ajasin oma rida. Võib öelda, et see oli minu salarelv. Nägin tüüpe, kes olid pärit vaesematest rajoonidest nagu minagi, aga püüdsid rikkurite moodi käituda. See ei toiminud kunagi, ükskõik kui palju nad vaeva nägid, nii et ma leidsin, et käitun vastupidi, ajan veel rohkem oma liini. Selle asemel, et öelda: „Mul on ainult 20 krooni,” ütlesin mina: „Mul pole raha, mitte öörigi.” See oli lahedam. Äärmuslik. Olin karm kutt Rosengårdist. Olin teistsugune. Sellest kujunes minu identiteet, mida ma nautisin aina rohkem ega teadnud midagi rootsi kuttide iidolitest.

      Mõnikord olime esindusmeeskonna mängudel pallipoisteks. Ükskord mängis Malmö FF Göteborgi IFK vastu – tegemist oli tõesti tähtsa matšiga ja mu meeskonnakaaslased hakkasid pabistama, tahtsid kuulsustelt autogramme saada, eriti ühelt, Thomas Ravellilt, kes oli ilmselgelt nende suurim sangar, kuna oli jalgpalli MMil mõned penaltid löönud. Ma polnud temast kunagi midagi kuulnud, aga seda ma teistele ei tunnistanud. Ma ei tahtnud end rumalaks teha. Muidugi olin ka mina MMi vaadanud. Aga ma tahan seda öelda, et ma olin ju Rosengårdist. Mind ei huvitanud mingid rootslased. Ma jälgisin brasiillasi, Romáriot ja Bebetot ja teisi, ning Ravelli juures huvitasid mind vaid tema jalgpalluripüksid. Mõtlesin, kust ma saaksin endale samasugused pihta panna.

      Me pidime klubile raha teenimiseks Bingolotto pileteid müüma. Mul polnud aimugi, mis see Bingolotto on. Ma polnud kunagi kuulnudki sellisest tegelasest nagu Loket, kes teles seda loteriisaadet juhtis. Aga ma käisin meie rajoonis ringi, koputasin ustele ja ütlesin: „Tere, minu nimi on Zlatan. Vabandust, et tülitan. Kas te sooviksite loteriipiletit osta?”

      Ausalt öeldes ei tulnud mul see hästi välja. Müüsin ligikaudu ühe pileti ja veel vähem müüsin ma advendikalendreid, mis meile klubis jagati. See tähendab, et ma ei müünud neist ühtegi ja lõpuks pidi isa need kõik ära ostma. See polnud õiglane. Me ei saanud seda endale lubada ja meil polnud koju rohkem rämpsu vaja. See, et ma võisin juba novembris kõik kalendri uksekesed avada, ei teinud mind rõõmsaks. See oli absurdne ja ma ei saa aru, kuidas võib lastele sellise ülesande anda, saata nad põhimõtteliselt kerjama.

      Mängisime jalgpalli ja me olime hiilgav aastakäik, 1980. ja 1981. aastal Malmös sündinud. Meil oli Tony Flygare, Guðmundur Mete, Matias Concha, Jimmy Tamandi, Markus Rosenberg. Olin ka mina. Meil oli igasuguseid teraseid poisse, ka minu mänguoskused üha paranesid, kuid nurin jätkus. Põhiliselt olid vanemad rahulolematud. Nad lihtsalt ei andnud asu. „Hakkab peale,” ütlesid nad. „Jälle ta triblab!”– „Ta ei sobi klubisse!” See ajas mind vihale. Kes kurat nad olid, et võisid seal seista ja mind arvustada? Räägitakse, et ma kaalunud sel ajal jalgpallist loobumist. See ei pea paika. Küll aga oli mul kõva plaan mõneks ajaks teise klubisse minna. Mul ei olnud sellist toetavat isa, kes mind kaitseks või mulle kalleid riideid ostaks. Pidin ise enda eest hoolitsema, aga need rootsi isad oma ennasttäis poegadega käisid muudkui ringi ja seletasid, kuidas ma kõike valesti teen. Loomulikult tekitas see halva enesetunde! Ja ma olin rahutu. Ma tahtsin tegevust, rohkem tegevust. Mulle oli midagi uut vaja.

      Noortemeeskonna treener Johnny Gyllensjö sai sellest teada ja tegi sellest klubis juttu. „Lõpetage ära,” ütles ta. „Mitte igaüks ei saa käia trennis ilusti klanituna ja kammituna. Me jääme niimoodi suurest talendist ilma!” Nad koostasid noormängija lepingu, millele isa alla kirjutas. Ma sain 1500 krooni kuus, mis andis muidugi motivatsiooni juurde, ma pingutasin aina rohkem. Ma ei olnud päris lootusetu, nagu juba varem ütlesin. Ma ei mõelnud ainult ära kuula! Ma mõtlesin ka kuula.

      Harjutasin hoolega, kuidas palli surmata nii väheste puudutustega kui võimalik. Aga pean tunnistama, et ma ei hiilanud. Kõik keerles ikka Tony ümber ja ma ahmisin teadmisi, et saada vähemalt sama heaks kui tema. Kogu minu põlvkond Malmös fännas brasiillaste võtteid ja mängu. Me kannustasime üksteist. See oli jälle natuke nagu ema kodupiirkonnas, ja kui me arvutite juurde pääsesime, siis tõmbasime alla igasuguseid pettevõtteid, mida Ronaldo ja Romário tegid, ning siis harjutasime, kuni need meile selgeks said. Kerisime videoid palju kordi edasi ja tagasi. Kuidas nad seda täpselt teevad? Kuidas nad seda väikest asja teevad?

      Olime kõik harjunud palli kõksama. Kuid brasiillased rohkem nagu lükkasid palli jalaga, ja meie muudkui harjutasime ja harjutasime, kuni see hakkas selgeks saama ning me viimaks katsetasime seda matšidel. Paljud meist tegid seda. Aga mina läksin veel ühe sammu edasi. Süvenesin veel rohkem. Olin detailide osas veel täpsem. Ausalt öeldes muutus see mul päris kinnisideeks.

      Need trikid olid olnud alati minu võimalus tähelepanu pälvida, ma jätkasin triblamist, hoolimata sellest, kui palju isad ja treenerid õiendasid. Ei, ma ei kohanenud. Täpsemalt, ma kohanesin ja samas ei kohanenud. Tahtsin olla erinev. Tahtsin ka treeneri õpetatut omandada ja muutusin järjest paremaks. Kuid mõnikord ei olnud see kuigi lihtne. Vahel tegi see haiget ja ma olen kindel, et ka ema-isa olukord mõjutas mind. Mul oli palju allasurutud värki, mis nõudis väljaelamist.

      Koolis palgati ekstra minu jaoks abiõpetaja. Ma sain väga vihaseks. Ma ei eitagi, et olin mürgeldaja. Võib-olla kooli kõige hullem. Aga abiõpetaja?! Olge normaalsed! Mul olid kunstiõpetuses viied ja inglise keeles, keemias ning füüsikas neljad. Ma polnud ju mingi narkar. Ma polnud õieti sigarettigi tõmmanud. Olin lihtsalt rahutu ja tegin palju lollusi. Ometi räägiti minu erikooli panemisest. Nad tahtsid mu teistest eraldada ja mul oli tunne, nagu oleksin ma mingi tulnukas. Mul oleks justkui kellapomm sees tiksuma hakanud. Kas tuleks ka mainida, et mul olid kehalises kasvatuses head hinded? Mul võis natuke keskendumisraskusi olla, ma pidin pingutama, et vaikselt raamatu juures püsida. Aga ma suutsin keskenduda, kui räägiti palli või muna veeretamisest.

      Ühel päeval mängisime saalihokit. See abiõpetaja tuli mängu vaatama ja jõllitas mind. Ta jälgis iga mu väiksematki liigutust. Sain vihaseks. Võtsin hoogu maailmatasemel löögiks ja saatsin talle palli otse otsaette. Ta oli täiesti jahmunud ja lihtsalt põrnitses mind. Hiljem helistasid nad isale ja tahtsid rääkida psühholoogilisest abist, erikoolist ja muust jamast, aga te peaksite juba teadma, et mu isaga ei tasu sellistest asjadest rääkida. Keegi ei tohi tema lastest halba rääkida, kõige vähem veel õpetajad, kes lapsi kiusavad. Ta läks päris pöördesse ning tormas kooli kõige oma kauboi hoiakuga: „Kelleks kuradiks te end peate? Tulete siin psühholoogilisest abist rääkima? Hoopis teie peaksite hullumajas istuma, teie kõik. Aga minu pojal pole viga midagi, ta on hea poiss, teie võite põrgusse kerida!”

      Ta oli hull jugoslaavlane ja üsna hoos. Varsti see õpetaja lahkus. Mis polnud tegelikult ka mingi ime ja asjad läksid natuke paremaks. Muutusin jälle enesekindlamaks. Kuid ikkagi, kust nad sellise mõtte võtsid! Abiõpetaja – mulle! See ajab mind endiselt vihale. Muidugi võib öelda, et ma polnud mingi paipoiss. Aga lapsi ei või niimoodi teistest eraldada! Nii ei või lihtsalt teha!

      Kui keegi peaks kunagi Maxit või Vincenti kohtlema, nagu nad oleksid imelikud, siis mul hakkaks katus sõitma. Ausõna. Oleksin veel hullem kui mu isa. See erikohtlemine on mul endiselt meeles. See ei meeldinud mulle. Okei, võib-olla tegi see mind lõppkokkuvõttes tugevamaks. Ma ei tea. Muutusin veel rohkem võitlejaks. Kuid tol ajal mõjus see mulle väga häirivalt.

      Ükskord pidin ühe tüdrukuga kohtingule minema, sel ajal polnud ma tüdrukute seltsis eriti enesekindel. Mingi kutt, kellel abiõpetaja sabas passib – ei kõla ju eriti lahedalt? Ainuüksi tüdrukult telefoninumbri küsimise mõte pani mind higistama! Seisin seal selle hullult kobeda tüdruku ees ja suutsin vaevu pobiseda:

      „Tahad sa mõnikord pärast kooli kokku saada?”

      „Miks mitte,” ütles tema.

      „Kuidas sobiks Gustavil, sellel ja sellel päeval?”

      Gustavil tähendas Gustav Adolfi platsi, mis asub Malmö kesklinnas, Triangelni ostukeskuse ja Stortorgeti СКАЧАТЬ