Päikseta paradiis. Marek Kahro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et mu korterisemu tuleb silmapilk, kuid seda ei juhtunud, mistõttu ujus minu ja suurepäraselt lõhnastatud-riietatud külalise vahele mõneks hetkeks ebamugav vaikus. Näppisin vööd ja püüdsin vältida talle otsa vaatamast. Oli õudselt piinlik. Peas haigutas tühjus. Siis taipasin paluda, et ta oma poolmantli, mille ta oli juba varem eest lahti nööpinud, seljast võtaks. Kui moekat üleriiet nagisse riputasin, kaksas ta ka kingad jalast ning kohendas miilavat juuksekeerist.

      „Küllaltki kobe pesakene teil,” märkis tüdruk pisut ringi uudistades. Temagi ebales, püüdis tagasihoidlikkuse sitketest kammitsatest lahti rabeleda, kuid paljastas just nõnda kergelt kõikuva enesekindluse.

      „Jah, on jah selline.”

      „Ehtne boheemlaste kogunemispaik.”

      „Mhmh.”

      „Ruumi on teil ka päris kõvasti.”

      „Võiks rohkem olla.”

      „Sina käid ka ülikoolis, jah?”

      „Aeg-ajalt ikka istun mõnes loengus. Ma õpin filosoofiat.”

      „Või nii! Seda ma küll ei oodanud.”

      „Mõnikord üllatan ennastki.”

      Tüdruku kunstläikega huuled käändusid muigeks. „Sa näed endiselt hea välja.”

      Enne, kui suutsin mõrult neelatades ühe viksi tänusõna sünnitada, saabus päästekomando Miku kehastuses. Kohe lendasid kaks vastastikust käbedat „tšaud”, millele järgnes Miku algatatud musi.

      „See on minu korterikaaslane Gert,” tutvustas ta mind külalisele, ise maskuliinsest võidurõõmust pakatades. „Ja tema on Vivian.”

      Minu endine kallim, oleksin võinud lisada.

      Tüdruk ulatas mulle käe. Enda poolt ma peaaegu ei puudutanudki seda, kuid Vivian andis oma reaalsest olekust tuntava pigistusega märku.

      „Meeldiv tutvuda,” ütles ta võltsilt.

      Me käisime kaks aastat ja kaks kuud, mõtlesin samal ajal.

      „Lähme sinnapoole,” juhatas Mikk Viviani kööginurga suunas.

      „Heldus küll, seda banketti poleks vaja olnud,” õhkas külaline kaetud lauda nähes.

      Olime kaheksandas klassis, kui meist paar sai.

      „Ja roosad roosid! Need on minu lemmikud! Kuidas sa ära arvasid?”

      Me õppisime teineteist väga sügavalt tundma.

      „Vaatasin sinu huulevärvi pealt,” naeratas Mikk. Ta pakkus Vivianile härrasmehelikult tooli. „Klaasike šampanjat?”

      „Miks mitte,” vastas Vivian roose nuusutades. „Mida me nii pidulikult tähistame?”

      „Vananaistesuve näiteks,” ütles Mikk ja kooris rohelise pudeli kaelalt hõbepaberit. „Või kauni tudengielu algust!” Sampusekork kärgatas ning kihisev vedelik hakkas tavalistesse klaasidesse voolama. „Sulle ka, Gert?”

      „Eh, ei aitäh, ma ei sega teid,” poetasin toa poole libisedes.

      Meie teed läksid väga äkiliselt lahku. Nüüd on ta uue poisi oma.

      „Tule võta ikka, me ei joo ju kõike kahekesi ära!”

      „Oled kindel?” itsitas Vivian klaasi tõstes.

      Võib-olla on tal pärast mind ja enne Mikku veel mitu kutti käest kinni hoidnud.

      „Ja keegi peab ju toosti ka viskama!” seletas Mikk mullitavat jooki ulatades.

      „Mis siis ikka,” andsin alla. „Nooruse võlu ja isamaa ilu terviseks!”

      Kolm klaasi said kõlisedes kokku. „Terviseks!”

      Vivian on tagasi. Õnneks mitte minu elus.

      12

      Ema võttis mind vastu järgmiselt: „Taevale tänu, et jälle kodus oled! Hea sind näha! Miks sa nii harva käid? Palju õppimist? Ma ei usu, sa oled lihtsalt pahane. Oled küll, ma tunnen seda. Sa ei taha ju vanemate peale oma mobiiliarvetki kulutada. Helistasin sulle see nädal mitu korda, miks sa ei vastanud? Loengus ja raamatukogus? Olgu, aga tagasi oleks võinud ju helistada… Ah, mis ma siin vahutan! Ma söödan sul kohe kõhu täis ja siis räägid pikemalt, millega vahepeal tegelenud oled. Sõid tee peal hamburgerit? No burger pole küll mingi täiskasvanud mehe toit! Ma mäletan veel oma tudengiaega, olin peamiselt makaronide ja kartuli peal, sul on vist ainult makaronid? Tegin just õhtusöögiks risotot, istu maha ja hakka aga pugima. Varsti peaks isa ka tulema, tal läheb täna töö juures kauem… nagu alati!”

      Erki võttis mind vastu järgmiselt: „Ah, sina ka siin? Emm, kuule, mul oleks väikest toetust vaja…”

      Isa võttis mind vastu järgmiselt: „Tervist, Gert… Kuidas sul, Erki, koolis läks?”

      Kui kohustuslikud pereminutid olid täis tiksunud, vedasin tsellofaanist keha sinna tuppa, mida tavatsesin „omaks” nimetada. Kõrvaklapid päästsid mind terveks õhtuks maise ilma helidest.

      Kohe järgmisel hommikul, kui püüdsin köögis rahulikult einetada, sai ema mu jälle pihtide vahele.

      „Millega siis tegeled, tubli tudengihärra?”

      „Peamiselt õpin.”

      „Kuidas filosoofia tundub?”

      „Veidi raske, aga huvitav.”

      „Filosoofia on tarkade meeste ala. Kõige tähtsam ongi, et ikka meeldiks, vägisi ei ole mõtet punnitada. Oled seal Tartus uue silmarõõmu ka leidnud?”

      „Ei ole.”

      „Tegeled aktiivselt otsimisega?”

      „Praegu mitte.”

      „Mis siis ikka. Kiirustada polegi vaja. Peaasi, et sa poissmeheks ei jää. See oleks õudne.”

      „Miks õudne?”

      „Kunagi peavad sul ju lapsed ka tulema. Küll selle õige ära tunned, kui ta silmapiirile ilmub.”

      „Ja siis hakkan temaga kohe tittesid vorpima?”

      „Ei, kõigepealt elad temaga natuke aega koos, õpite üksteist tundma – nii nagu need asjad ikka käivad. Lapsed on selle protsessi loomulik osa.”

      „Ah et mehed ja naised elavad koos ainult sellepärast, et lapsi saada? On ka tähtsamaid põhjusi, muide.”

      „Muidugi! Kahekesi ühe katuse all on ikka lihtsam kui päris üksi. Tahad veel kohvi?”

      Ütlesin ei ja meenutasin tahtmatult möödunudkevadist õhtupoolikut, kui lähimad peretuttavad kokku voolasid, et tähistada Martini ja Silvia kahekümnendat pulma-aastapäeva. Mampsi kõrvus helklesid tuttuued kõrvarõngad (papsi kink) ja papsi käel tiksus esimest korda eksklusiivne kellakene (mampsi kink). Seltskond СКАЧАТЬ