Päikseta paradiis. Marek Kahro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käe robotlikult mobla järele, et kella vaadata. Südaööst oli juba kolm tundi möödas. Tulija liikumistrajektoori reetis järgmisena veesolin peldikust. Mikk loivas tuppa ja komistas millegi, vist oma spordikoti või koguni voodi otsa. Ta vandus vaikselt, kuid ei raatsinud tuld süüdata. Järgnes püksipandla kõlin ja teksade kahin. Tekk sahises ja vaid pool minutit hiljem hingas Mikk nagu magajale kohane.

      Hommikul sai ta maast lahti alles enne lõunatundi, kui mina startisin epistemoloogia loengusse. Olin üsna rahuldavalt välja puhanud ja Mikule värsketest fruktidest hommikusöögi valmistanud. Ta lohistas end kuidagi köögilaua äärde ning haaras peast kramplikult kinni, nagu kartnuks, et see kohe otsast kukub ja minema veereb. Laual pisikesel taldrikul ootasid teda röstitud täisteraleiva koorikute vahele pistetud õhukesed tomati-, kurgi- ja õunaviilud. Küsisin, mida ta juua tahaks.

      „Vett,” kähises suu unises näos. „Kurgus kõrvetab nagu põrgus.”

      Täitsin soovi nobedalt ning ulatasin talle kruusitäie külma kraanivett. Mikk jõi pikkade sõõmudega ja kolksatas seejärel kruusi dramaatiliselt pika ohkega lauale. Ta silmitses kurvalt liuda minu kulinaarse pingutusega. „Mul pole praegu eriti isu… Pane see külmikusse, võib-olla on mu sisikond pärastpoole jälle normaalses asendis.”

      „Millega sa siis hakkama said, Viina-Juku?”

      „Ropsisin öösel pool tänavat täis… Sittagi ei toonud üles. Ma ei saa aru, mis pagana needus see on, riigiviin ka ei püsi enam sees.”

      „Mitu pange sa siis ammutasid?”

      „Vähe, ohhh… Üks sõber tuli pärast su äraminekut Illukasse ja tegi Margarita välja. Hiljem tellisin veel ühe… mis see nüüd oli… no mingi kokteili ja lõpetasime puhta kärakalaksuga.”

      Naersin tahtmatult. „Kui nii edasi lased, oled varsti Kolgile kõva konkurent,” märkisin.

      „No toda härga ei joo ükski tavaliste neerudega tüüp üle!” Mikk kulistas ahnelt kruusipõhja allesjäänud vett. „Tead, mis veel juhtus? Mul näkkas ühe totsiga!” Varjamatu heameel tegi padjanäo kõvasti inimlikumaks.

      „Palju õnne! Sa ei pidanudki kaua kuival istuma.”

      „Ei tasu väga vara hõisata, kuigi paistab, et ta on minust tõsiselt huvitatud.”

      „Blond või brünett?”

      „Blond ja vastupandamatu.”

      „Millega ta tegeleb?”

      „Me ei jõudnud sellest eriti rääkida… või ma lihtsalt ei mäleta.

      Meikimisele ja juustepesule kulutab ta kindlasti korralikult aega. Aga ta oleks isegi räpasena kuradi ilus!”

      Minu uudishimulikud küsimused võinuks Miku kerkiva testosteroonitaseme lakke kruttida, nii et ma hoidsin need esialgu endale. Pealegi pidin loengusse jooksma. Jätsin ta pohmelli välja juurima ning nurjatuid unelmaid hellitama.

      Paaril järgnenud päeval jäi Mikk salapäraseks. Tema liigutustesse ilmus õhulist kergust. Kuidas ma ka ei kangutanud, ühtki selget vihjet tema südame seisundist mul välja peilida ei õnnestunud. Iga moblahelina järel silkas ta kööki ning rääkis seal nii vaikselt, et magamistuppa vaid mahedat kõma ja särtsakaid naerupurskeid kostis. Kui viinakuu juba puudelt lehti rebima asus ning mina ühel pärastlõunal raamatukogust ühes tarkade köidetega urgu jõudsin, ei pidanud Mikk enam vastu. Ta särises ja praksus rõõmust.

      „Ah, hea, et sa tulid, Gert!” ütles ta köögis talitades. „Ma kutsusin sõbra õhtuks siia. Äkki kannatad meid välja?”

      „Pole probleemi. On ta naissoost sõber?”

      „Oo jaa! Lähme pärast koos välja ja vaatame, mis saab. Praegu on olukord igatahes paljutõotav!”

      „Kas jutt käib sellest tüdrukust, keda sa Illukas kohtasid?”

      „Jep! Ma ei taha nilbeks muutuda, aga nii kuuma suutäit pole ma veel saanudki! Rind 90, puus 90, piht parajalt peenike.”

      „Ohoh, sa oled teda juba päris põhjalikult mõõtnud!”

      „Loodetavasti on peamised mõõtmised alles ees!” naeris Mikk paljutähenduslikult. „Ja kõige põnevam on see, et ta õpib proviisoriks.”

      „Tähendab, ta oskab igasugu kavalaid nõiarohte kokku segada!” muigasin. „Niimoodi ta sind ära nõiduski.”

      „Kindel see!”

      Köögilaual vedeles head ja parematki, mida ta ilmselt neiule sisse sööta kavatses. Pärisin, kas saan millegagi aidata. Mikk pakkus, et kui viitsin, võiksin teha „seda igavesti head” õunapirukat, mida paar nädalat tagasi valmistasin. Talle maitses see väga. Ta ütles, et oleks äärepealt taldriku, millelt pirukat serveerisin, peale hammustanud. Lubasin saavutust korrata. Õunapoisid ja jahu olid meil olemas, lisamaterjali hankimiseks lippasin kohe kaubamajja.

      Ma ei piirdunud värskete munade ja suhkruga. Lähimast lillepoest hunniku veeringute vastu vahetatud titeroosa roosikimp pälvis koha laua keskel ning tõi kööki imalat aroomi ja hädavajalikku elegantsi. Mummulised salvrätikud maandusid kahe taldriku peal.

      Lõin meie tagasihoidliku serviisi läikima, kiired harjatõmbed sahisesid taifuunina üle põranda. Minu kriitiline pistrikupilk aitas tuvastada viimsegi iluvea, mis vähemalt ajutiselt peidetud said. Kui õunapirukas endale ahjus kuldpruuni kasukat selga tõmbas, askeldas Mikk duši all. Kui suupisteid valmis seadsin, kattus Mikk oma parimate rõivastega. Kui tema lustilist viisijuppi ümises, kõlksatas minus nukker noot.

      Ta on armunud. Ei kahtlustki. Aga miks mõjub tema ettekujutamine ühe ideaalmõõtmetes blondiini lõa otsas nii häirivalt? Pidin vahest olema tibake uhke ja kindlasti kade, aga taolised emotsioonid mind ei külastanud.

      Nad hakkavad hea klapi korral liiklema marsruudil ülikool-kohvik-pidu-park-voodi, arutlesin sooja lõhnavat pirukat taldrikule toimetades. Nad kleepuvad kõvasti teineteise külge nagu kaks paberilehte, mille vahele kiht liimi määritud, arutlesin vägevamaid jooke lauale kandes. Nad jagavad teineteisele sääraseid õrnusi, mida Sappho, Petrarca ja Schiller ei osanud kõige julgemates ulmadeski sepitseda, ning mine sa tea, ehk ongi nad ühe täiusliku terviku eri pooled, mis nüüd saatusest juhitud ülierilise juhuse tahtel põkkuvad, arutlesin kraani all käsi loputades. Ja me näeme taas maagiat: kaks inimest saab korraga õnnelikuks. Väga õnnelikuks.

      Tasane kobin koridoris, arvatavasti kõrgete kontsade töö, kainestas mind.

      „Mikk!” hüüdsin poolest kõrist. „Ta on ukse taga!”

      „Tee lahti, ma pole veel valmis,” kostis Mikk elutoast.

      Hõõrusin käed kähku rätikusse kuivaks ja tõttasin kartmatult ust avama. Üks priske hoiatus oleks eelnevalt ära kulunud. Kerge kääksuga oli uks valla ning minul pooled ihukarvad püsti.

      Vahtisin korraga väga lähedalt tõtt tüdrukuga, kes koosnes säravsinisest silmapaarist, peenelt nikerdatud tillukesest ninast, lopsakatest huultest, blondidest poollokkis kiharatest, siredast säärejooksust, kurvikatest puusadest ja kahest ümmargusest rinnast, mis julgest dekolteelõikest välja piilusid.

      Mu näo ees sähvatas esiteks tema naeratus. „Tere,” ütles ta krapsakalt.

      „T-tere,” asusin kogelema ja kogu laialipaiskunud СКАЧАТЬ