Päikseta paradiis. Marek Kahro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Homoseksualismi eetilisus” ning palus kogunenud tudengitel julgesti arvamust avaldada.

      Kõige südikama ja sõnaohtrama väitlejana näitas end üks kõrspeenikeste kätega isane prillikandja, kelle süüdistuskõne kõlas umbes nõnda: „Mina arvan, et homoseksuaalsus on puhas rumalus. Ma ei ütle, et homod on idioodid, aga nad ei anna endale lihtsalt aru, kui ohtlikud on nende nõudmised. Nad räägivad inimõigustest ja õigusest abielluda, lapsi adopteerida ja nii edasi, samas aga astuvad pidevalt väljendusvabaduse vastu. Kohe, kui keegi ütleb, et homod talle ei meeldi, valatakse ta piltlikult öeldes sopaga üle. Sallivusel on ikka mingid piirid. Ei ole mõeldav, et lapsel on „eellane A” ja „eellane B”. Maailma ei saa tagurpidi pöörata.”

      „Elu ju muutub,” öeldi talle.

      „Elu alused ei muutu,” kinnitas homopelgur. „Järglaste saamiseks on ikka vaja meest ja naist. Homod püüavad looduse vastu mässata.”

      Pärast seda, kui ütleja sai teistelt arutlejatelt kõvasti noomida ning peatäie vastuargumente, mis sisaldasid viiteid omasooiharatele loomadele ja vanadele kreeklastele, katsus õppejõud ülekeevat väitlust väheke rahustada ning andis sõna seni vaikinud tudengile, kel nimeks Gert Maiste.

      „Teema on mulle natuke võõras,” alustasin hapuka vabandusega. „Mul ei ole tuttavate seas homosid – no ma ei tea, et oleks. Isiklikult pole mul nende vastu midagi. Kui kaks naist või meest vabatahtlikult koos elavad ja teineteisega oma keha jagavad, siis ma ei näe selles halba.”

      „Hollandis ja Belgias on homoabielud juriidiliselt lubatud,” märkis üks kolleeg vahele.

      „Jah,” noogutasin. „Kokkuvõttes paistab, et homoseksualism on eetiliselt relativistlik. Kõik oleneb ühiskonnast ja sellest, kui palju kuskil suudetakse taluda. Väga religioosse elanikkonnaga riikides või endistes sotsmaades suhtutakse homodesse rangemalt, järelikult sõltub see mõtlemisest, väärtushinnangutest.”

      „Aga sellised erandid,” suskas homopelgur, „viivad traditsioonilise peremudeli lagunemiseni. Inimesed võivad tahta ükskõik kellega abielluda. Ma ikkagi arvan, et homodel ei ole vastutust elu ees. Mehele võib ju teine mees meeldida, aga see ei tähenda, et nad võiks koos ilma süümekaid tundmata magada. Ma ei saa kaitsta hedonistlikku, inimkonda hävitavat elustiili.”

      „Aga kui need kaks meest, kes koos magavad, armastavad teineteist?” tulistasin vastu.

      Homopõlgur naeris. „Igaüks võib ju öelda, et ta armastab midagi või kedagi. Need on ainult sõnad, et maskeerida haiglaslikku suguiha.”

      Pidasin paremaks lahinguväljalt taanduda ning lasin tüdrukutel, kel asjast võrdlemisi vabameelne arusaam, edasi sõdida. Ma ei tundnud endal haavu olevat, kuid niisama tuulde vehkida… kellele see kasulik peaks olema? Ainepunktide saamiseks vajaliku arvestuse olin juba samahästi kui kirja saanud. Paota ainult mokka, tekita loba ja – diplom cum laude!

      Jah… Und ikka ei tulnud.

      Öö oli kuratlikult vaikne. Hetkeks kahtlustasin, et olen kurdiks jäänud, kuid siis pööras Mikk külge ning tema voodi andis sellest kaebliku kiunatusega teada. Proovisin und sügavalt sisse ja välja hingates ligi meelitada, seadsin end küll ühte, küll teise asendisse, kuid minutid venisid ning iga asend muutus pikkamisi ebamugavaks. Lähim laternapost maja kõrval sülgas kardinate vahelt tuppa nõrga valgusvihu, mis lõppes täpselt kõrvalvoodi serval.

      Vaatasin pärani silmil Miku poole. Meie magamisasemeid lahutas paar nappi sammu. Märkimisväärne osa Miku tekist oli omaniku pealt maha libisenud, avades vaate trimmis rinnale. Jalutsis paistsid teki alt paljas säär ja rida oivalisi varbaid. Parem käsi puhkas padja all, vasak vöökohal ning isegi hämaras kumasid biitsepsite lummavad jooned. Ma ei tahtnud seda komplekti näha. Ma ei tahtnud mõelda, kui kaunis, kui ahvatlev, kui seksikas keha peaaegu mu kõrval hingab. Tõrjusin eemale mõtteid selle kauni, ahvatleva, seksika keha puudutamisest. Ma oleks võinud seda teha. Oleksin võinud teda silitada, paitada ja üliõrnalt, sametist nahka vaevu huultega niisutades, suudelda, tugevasti suudelda, limpsida, lakkuda, rebida pealt tülika teki, suruda sõrmed ahnelt ta bokserite kummi vahele ja…

      Ei! Ei. See keha polnud mulle. Langetasin laud kiirelt silme ette nagu paksud kardinad ning pöörasin ka näo seina poole. Ma ei tohi teha rumalusi. Mulle meeldivad ju naised, kõmises mõttes. Mulle meeldivad naised, mulle meeldivad naised…

      11

      Õhtu, mis oli alanud Krooksu pubis pisikese õllepindiga, jätkus juba teisel pool jõge Illusionis ehk lihtsalt Illukas. Hullumeelne möll, luust ja lihast läbi saagiv muusika ning neoontuledes väänlevad kehad. Armas paik! Väikse ööklubi kohta oli Illukas meelitanud kokku arvestatava hulga läbunäljas rahvast. Iga kuu esimesel kolmapäeval toimunud retroõhtud võisid olla vahest menukamadki.

      Olin otsustanud Miku tuju vähemalt paar pügalat tõsta ning vedasin ta endaga kaasa, kuigi pärast Krooksus istutud tundi eelistanuks ta kohe tagasi urgu kobida. Eelmisel nädalavahetusel oli ta paari kursusekaaslase seltsis käinud Purde tänava ühikapeol, hiljem põiganud sisse Zavoodi ja Tallinna ning finišeerinud Supilinnas varahommikuse oksetuuriga. Ilmselt seda meelest laskmata Mikk esialgu tõrkuski. Ta oli jõudnud juba imestada, kuidas minul pudel õlut ja seitse kokteili ühelgi ebamäärasel kujul suust välja ei tuiska, ning ma ei osanud seda teisiti seletada kui 21. kooli kõva karastusega. Meie kunagised peod olid ka tihkemast puust pakkudele mäluauke puurinud, mina tipsutasin ikka tasa ja targu ning jäin püsti… aga see kõik kuulus unustamisväärsesse minevikku. Illusionis ei paisutanud ma endale mingeid illusioone. Elasin ühes päevas korraga.

      Me polnud Mekas enam uustulnukad. Tundsime paljusid inimesi ja meidki tunti. Peale Miku ei olnud mulle ühtki sõpra siginenud, kuigi paari kursavenna ja – õega olin lahkemat juttu teinud. Illukas saalisid ja kroolisid ringi vaid võõrad näod. Kahetsesin, et ei saanud mõne päeva eest rebaseks löömisest osa võtta, sest samal õhtul pidin klounikostüümi pistetuna Tarbatus passima. Katseaeg veel jooksis ning vaevalt oleks hotelli kilter mulle piletit vabadusse kinkinud. Niisiis jäingi ristimata.

      Mikk sellest pühast rituaalist ei pääsenud. Kolmanda kursuse füüsikud kütsid oma rebastele paraja sauna. Esmakursuslased kasteti kesvamärjukesega üle ja sunniti koogelmoogelit sööma, ehkki tontki ei teadnud, kelle mune oli selle roa valmistamiseks õigupoolest kasutatud… Seejärel kamandati rebased käest kinni ringi ja anti neile tulevasteks õpinguaastateks mitu volti julgustavat elektrit. Kellel veel karvad püsti polnud, said kasuka kohevaks kinniseotud silmadega jahu seest vihmausse püüdes. Seda toimingut sooritati muidugi suu ja hammastega. Õnneks selgus silmasideme eemaldamisel, et jahukausis vingerdasid siiski vaid ussikujulised kummikommid. Viimane füüsikute tuleproov tähendas aja neljamõõtmelisuse lahtiseletamist pantomiimi abil, mida puntidesse jaotatud rebased siis koos ka teha üritasid.

      Kui Mikk kesköö paiku urgu jõudis, meenutas ta haisu poolest pigem skunki kui rebasekutsikat. Odööri eemalepeletamiseks küüris ta end jääkülma vihmatoru all pool tundi. Ma lohutasin Mikku, kes polnudki tegelikult väga õnnetu, et tal isegi vedas: üks Ameerika president pidi rebaseks ristimise nimel surnukirstus pihku peksma.

      Tümpsuv Illukas muutus kiiresti tüütavaks. Umbes poolepromillises õllevinas olin sukeldunud tabama midagi tabamatut. Mitmete tibide meelad pilgud, mida mul vältida ei õnnestunud, koormasid mind. Muusika ei kutsunud, joogid ei ahvatlenud. Kopsud igatsesid värsket õhku. Pead hakkas piinama pitsitav valu. Teatasin Mikule, et kavatsen lahkuda. Ta jäi minust klubisse maha ning läbi jõeäärse pargi uru poole vantsides kahetsesin, et ta üksi jätsin. Või oli mul kahju endast, et pidin pilkases öös omaette koduteed tallama?

      Supilinnas kukkusin rampväsinuna horisontaali, killuke aspiriini organismis СКАЧАТЬ