Päikseta paradiis. Marek Kahro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ainsatki kihvakeeratud käiku enam. Hõbekandikul pakuti mulle veel üht võimalust. Mida iganes ma tollal selle müstilise „võimaluse” all ka ei mõelnud – ma tõotasin endale, et haaran tast kinni ja kasutan kogu pikkuses ära.

      10

      Kui kell ei valetanud, varitses südaöö poole tunni kaugusel. Olin viiendat päeva Tarbatus askeldanud. Kontides polnud märkigi väsimusest, kui trepist üles tuttavaks saanud urgu lentsisin. Esik ja köök olid tühjad, irvakil vaheuksest ei paistnud footonitki valgust. Mikk juba magab, tegin loogilise järelduse. Aga see polnud nii.

      Tuppa astudes nägin korterikaaslast akna all põlvitamas ning kuni mu silmad polnud pimedusega päris sina peal, ei saanud ma aru, mis teoksil. Hiilisin vaikselt Miku selja taha ning vaatasin aknast välja, põlvitajaga samasse suunda.

      „Jõudsid ka kohale,” mõmises Mikk. Ta rääkis poolel häälel, justkui kartes, et peletab muidu kaugemale vastasmajas tegutsenud tüdruku. Just teda Mikk nii põhjalikult vaatleski. Tüdruk oli talle nagu haruldane soojamaa lind, kes end siinkandis harva ilmutab. „Ta poeb vist kohe voodisse,” kommenteeris Mikk.

      Vastasmaja aken oli sumedat valgust täis. Kardinaid poldud ette tõmmatud. Salapärase tüdruku rahulikud toimingud, mida saatsid graatsiastiilis liigutused, paistsid hästi kätte. Ta keha katsid napid pitsilised püksikud ja samasse komplekti kuulunud rinnahoidja. Mikk palus, et ta selle ära võtaks, aga tüdruk ei kuuletunud. Ta tatsas kuutõbiselt mööda väikest tuba, istus siis voodiservale ja hakkas pikki heledaid kiharaid kammima.

      „Huvitav, mis ta nimi on?” pobises Mikk.

      „Anneli,” vastasin.

      „Sa tead juba?”

      „Katja rääkis.”

      „Mis ta veel rääkis?”

      „Ta on siin ühe aasta elanud ja õpib vist raamatupidamist või midagi taolist. Rohkem ei tea.”

      „Majandusteaduskonnast?”

      „Maaülikoolist, ma pakun. Olen näinud teda paar korda Tähtvere poolt tulemas.”

      Mikk neelatas kuuldavalt. Mulle tikkus pähe häiriv küsimus, mis puudutas Miku suguelundite seisundit, kuid ma ei saanud olla häbematu ja seda kõva häälega esitada.

      See neiu oli muidugi hurmav ning kui ta oma sängiotsal istus, üks jalg üles kõverdatud, meenus mulle kunagi kirjanduse tunnis kuuldud lugu Loreleist, kes kaljul lamaskledes mehi salalikesse jõevoogudesse meelitab. Võib-olla mängis tema toas ka sulnis muusika, millele ta kaasa ümises, kuid läbi kahe suletud akna ja üle tänava polnud ta häält loomulikult kuulda.

      Mikk niheles nagu oleks kolm tuhat kuklast talle püksi kolinud. Mina loobusin sest piilumisest, mis ei sobinud kokku mu eetiliste tõekspidamiste ega huvidega. Riietusin lahti ja vajutasin rüperaali tööle. Ma ei jõudnud veel ühtki veebilehte avada, kui Mikk peaaegu karjatas: „Oi sa kurat!” Tormasin akna alla. „Ta teeb endale näpukat!”

      Naabritüdruk oli end voodile lamama seadnud. Rindadest kõrgemal paiknev osa ei mahtunud minu vaatevälja. See, mis aga alumisest osast paistis, ei olnud mitmeti tõlgendatav. „Äkki vajab ta abi?” suskasin.

      „Oo jaa!” limpsas Mikk keelt. „Saaks ma teda ainult aidata!”

      Sipelgad olid sagimise lõpetanud. Nüüd lendlesid liblikad. Paar tumekollast tiivulist leidis Miku lühikeste suvepükste harudest tee vabadusse. Nad tegid tantsiskleva tiiru ümber mu pea. Üks liblikaist maandus mu kõrva peale ning laksutas õhkõrnu tiivalapikesi. See õrritas mind. Mu käsi libises väga loomulikult Miku turjale. „Ära nüüd üleliia erutu!” patsutasin teda sõbralikult, kuid sõnu laususin pigem iseendale.

      „Ma olen kaheksa kuud ilma olnud,” avaldas Mikk järsku. Temagi rääkis justkui endaga, pööramata pilku võõralt tüdrukult, kes segamatult oma keskööfantaasiaid nautis.

      „Hea tulemus,” muigasin.

      „Tõeline kangelastegu,” pobises Mikk ning surus huuled kõvasti kokku. Viimaks rebis ta pilgu ahvatluselt ning jäi kuidagi tühjalt mulle otsa vaatama. Ta vaatas mind vaid sekundiks, mitte rohkem, kuid… Mu hing jäi kinni. Kuum mistraal uhkas üle keha. Ma nägin Raini. Tema puhtad ausad kutsasilmad… Põsed ja suu, mis ootasid põkkumist liigikaaslastega… Vaka all hoitud tunded paiskasid üles aurupilve. Ja teisegi. Ja kolmanda. Hämarus lõi viirastuse ning pühkis selle kohemaid. Mikk oli endiselt Mikk, ta tõusis püsti ja loivas kurvalt kööki, unustades maha midagi ohketaolist. Tõmbasin kardinad kärinal akna ette ning jätsin kõrvalmaja asuka rahus iseendaga tegelema.

      Valgusrikas kööginurk lükkas kõik ohtlikud varjud ja meelepetted eemale ning andis voli selgele mõistusele. Mikk oli avanud jahutava sisuga õllepudeli. Meisterdasin endale hilisest tunnist hoolimata priske võileiva ning panin teevee valmis.

      Mikk küsis, kuidas mul tööl läks ja ma vastasin, et kulgeb järjest paremini. Pajatasin talle Prantsuse abielupaarist, kes tol päeval hotelli sisse sadas ning kuulnud, kuidas ma neile nende emakeeles tere tulemast ütlesin, hakkasid minuga kohe põrinal juttu puhuma. Ma pidurdasin neid pudisevas inglise keeles ja selgitasin, et tegelikult ei ole „parlez-vous” päris minu spetsialiteet. Eri keeltes tervituste jagamine kuulub mu ülesannete hulka ja kõik. Mikk arendas teemat edasi Pariisi ja Orleans’i külastusega, mille ta mullu suvel oli ette võtnud. Jutu edenedes jõudis ta üht või teist niiti pidi aga ikkagi nagu neetult naiste juurde.

      „Kurat, mul on õudne litsiisu,” konstateeris ta pudelit põhjapidi laua peal keerutades.

      „Tuttav tunne,” lohutasin. „Mul oli sama paar päeva tagasi.”

      „Sul ei ole ka tüdrukut?”

      „Ei, eelmisega läks kolm kuud tagasi nihu.”

      „Siin ei tohiks tüdrukutest puudus olla, tuleb luugid lahti hoida.”

      „Üks kaunitar paistab meile ju otse aknasse! Järsku on ta saadaval?”

      „Enne su tulekut rääkis ta kümme mintsi moblaga ja tal oli selline nägu, nagu oleks peika toru otsas. Ta võis muidugi mõne sõbrannaga lobiseda, aga mine sa tea…”

      „Tuleb otse küsida.”

      „Võib-olla…” Mikk lonksas õlut. „Millised naised sulle passivad?”

      „Noh, igasugused… Välimus polegi väga oluline, sisu on ikka kõige tähtsam. Mingit lolli vuhvat ma oma ellu ei taha.”

      „Kas su eelmine tüdruk oli loll?”

      „Ei, kuigi… Natuke… Ma sain lõpuks aru, et ta pole minu rida.”

      Mikk jäi vakka ning jõllitas kuivanud leivapuru lagedal laual. Ehk sirvis ta oma eelnevate suhete kataloogi. Nosisin toidupala lõpuni ning jälgisin, kuidas Mikk norgu vajus. Olnuks kohatu temalt täpsemat aruannet nõuda. Ta rüüpas pudelipõhjast viimase tilga ning teatas, et läheb magama. Järgnesin talle umbes veerand tunni pärast. Vastasmaja aknas haigutas pimedus.

      Pugesin teki alla, pentsikud, raskesti seletatava kujuga mõtted peakolus tormlemas. Uni, mis pidi nad vagaseks tegema, ei saabunud ega saabunud. Poleks tohtinud seda võileiba alla kugistada. Oleksin võinud ju tühja kõhuga voodisse karata, hommikul jätkunuks söömiseks aega maa ja ilm. Mikk juba põõnas magusasti, kari paljaid näitsikuid kõditamas ta puhkerežiimil СКАЧАТЬ