Liibanon 2011. Madis Jürgen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ majarahva veevaru. Enamasti viiakse tühjad kanistrid autoga linna (või kus iganes need röövlid käivad) ja tuuakse täidetuna tagasi. Aga vett saab võtta ka läheduses asuvatest kaevudest.

      Punkri esiseina ääres on pesemiseks mõeldud platsike (50 x 50 cm), millelt vesi väikese ümmarguse augu kaudu õue peaks jooksma. Põrandakalle juhib aga vee toa keskele madratsite alla ja seetõttu kolitakse tubane tualetitegemine peagi vabasse õhku ümber.

      Hiljem mõõdavad Madis, August ja Jaan sammudega hoone pikkust-laiust. Arvutused, tõsi, on 28 ruutmeetrist (Madis) 36 ruutmeetrini (Jaan). Augusti tulemus on vahepeal.

      Ja muidugi püütakse saada selgust, mis mehed on need kolm, kelle valve alla nad siia mägedesse toodi.

      PEALIK

      Tal on kapuutsiga dressipluus ja teksad või suurte taskutega kaitsevärvi püksid. Villased sokid on tal liiga suured ja pehme tallaga tossud on räbalaks kantud.

      Meenutab Ameerika räpparit Snoop Doggy Doggi, selle vahega, et juuksed pole tal ei punutud ega rastapatsides. Need on sassis ja pesemata ja kaugelt näha, et neis on ohtralt halli.

      Tema on seesama, kes esimesel ööl pommivöö pea alla pani.

      Aeg-ajalt ehmatab ta pantvangid poolsurnuks, lastes putkaaknast kalašnikoviga märki. Põrutab kildudeks mõne kivi, milleni on nii pikk maa, et selleni kõndimiseks peab vanem mees vahepeal maha istuma ja hinge tõmbama. Inimesele võivat ta saada pihta 400 meetrilt.

      Ta on tagaotsitav kahekümnes riigis, sellessamas putkas on ta elanud kolm viimast kuud.

      Ütleb enese olevat 26, kuigi välimuse järgi pakuks kümme aastat rohkem. Silmad on unistavad, ja oma kujundliku sõna poolest näib ta pigem poeet kui külmavereline tapja.

      „Siin on rohulible, siin ronib sipelgas. Te tõesti arvate, et need tekkisid siia ise? Vale. See kõik on Allahi looming!“

      Kaaslastega võrreldes on ta ebasportlik (öelgem otse – paras kilu), ja ta liigutused on pikaldased. Kui see teemaks võtta, vaatab ta lõkketuld, kohendab süsi ja teatab: „Võitluses (in action) pole sa mind näinud!“

      Oktoobris 2010 varastas ta auto ja kui politseinikud ta selle roolis kinni pidasid, astus välja, laskis kaks surnuks ja haavas kolmandat. Korjas neilt relvad ja sõitis edasi.

      Ta sõbrad räägivad, et tal on kuus laipa hinge peal.

      Mõne aasta eest oli MSNi kaudu romantilises kirjavahetuses tüdrukuga Londonist, aga kui jõuti otsustavasse faasi – et kuhu hakata pesakest punuma –, eelistas tüdruk Londonit ja Pealik Liibanoni. Nii see läks. Pealik ei tee saladust, et tal oli väga kahju.

      Pealik näeb välja, justkui oleks tal maapealsest elust ammuilma villand ja nagu unistaks ta kohtumisest vaenlasega, kellega võideldes paradiisiaeda pääseks.

      PIKK

      Kõige noorem (20) ja kõige pikem (185) ja võimalik, et ka kõige intelligentsem kogu pätijõugu peale. Räägib vähe ja tõsiselt; lolle anekdoote tema suust ei kuule. Tema roheline sõjaväekampsun ja mustad firmateksad on hoolitsetud ja plekkideta.

      Oma õiget nime ta ei ütle. Ahmud? Ahmut? Ahmet? Ah, mis vahet sel on! Valenimesid ütleb endal olevat paarkümmend. Juhilubadel on üks nimi, aga kui need ära võetakse ja tuleb uued osta, on nimi juba uus.

      Tal on bakalaureusekraad peenmehaanikas ja ta on palju raamatuid lugenud – see paistab tsitaatidest, mida ta puistab, ja teooriatest, mida refereerib.

      Praegu ei loe ta midagi peale Koraani, ja seda on ta lugenud masendavalt vähe (nii tunnistab ta enesekriitika korras) – kõigest viiskümmend korda. Aga kõik need viiskümmend korda on Koraan avanud talle ukse uude senitundmata maailma, millest Pikk varem aru ei saanud või mida märgata ei osanud.

      Oli kaheaastane, kui tegi püssist esimese paugu. Karates on tal pruun vöö. Viisakast korralikust perest.

      „Mis tööd su isa teeb?“

      „Ah, isal on mitu tööd.“

      „Ja põhiline on…?“

      „Võitlus juudi riigiga.“

      „Ja teine?“

      „Teine on põllutöö.“

      Tunneb hästi ajalugu. Vanast Osmanite impeeriumist võib pidada loenguid (peab ka). Kuidas prantsuse ja inglise väepealikud andsid juutidele araablaste maa, ja kuidas araablastel tuleb see ebaõiglus nüüd lõpetada.

      Pikk on peres vanim laps, tal on seitse nooremat õde-venda. Ta viieaastane vend käib usinasti mošees ja kolmeaastane vend saadab oma mängupüsse põmmutades mänguameeriklasi teise ilma.

      Pika vanaisal oli Palestiinas kunagi palju maad, mis juudiriigi loomisel lihtsalt ära võeti. Vanaisa läks džihaadi, isa läks džihaadi, istus vangis ja kannatas. Samamoodi läks džihaadi ka Pikk.

      Kui vaadata, mis autodega Pikk sõidab (kallitega), ja arvestada, mis Liibanonis kütus maksab (umbes nagu meil) ja missugused on Liibanoni sissetulekud (väiksemad kui meil), võib oletada, et Pika kodused ei ela halvasti.

      Pikk on see püssiga poiss, kes öö otsa vangide und valvas ja hommikul magama kobis ja kes autos hoolitsevalt Andre leemendavat nägu kuivatas.

      ULLIKE

      Lühike, õbluke, tume. Inglise keelt ei räägi, kui väljend „very good“ välja arvata.Peseb potte, panne ja taldrikuid, pühib põrandaid, nõelub sokke ja teeb korda enda ja kaaslaste riided. Teeb seda andunult.

      Raamat peab tal olema lauaservaga paralleelselt, tekid sirgu, vaibad puhtad. Missuguse hoolikusega paneb ta kinni särginööbi, seob saabastel paelad, käärib üles teksade sääred!

      Tema sõbralikkusele, lahkusele, empaatiavõimele oleks nagu mitu vinti peale keeratud.

      Vaatab vangile härdalt silma, küsib, kas süüa tahad, on su tervis korras, on su tuju hea. Elab kaasa su muredele, varastab sulle teiste röövlite tagant leiba ja juustu. Pole truumat abimeest, mõistvamat kaaslast kui usin Ullike.

      Kui jõugukaaslased lähevad öösel kedagi maha lööma, jäetakse Ullike koju, sest Ullikesel on üksainuke viga: ta täidab oma ülesannet liiga põhjalikult.

      Teistele oleks küllalt, kui tapetaks tülikas julgeolekumees. Ullike laseks auklikuks kelle tahes, kui juba kord püssiga õue on mindud.

      Mitmel korral näevad jalgratturitest vangid Ullikese silmis hullunud tulukest. Ta tõmbab püssi vinna, räuskab ja sõimab ja on võimeline eesti jalgratturid kohe tapma, annaks keegi ainult käsu.

      Selline on Ullike, hea, hoolas, põhjalik ja pisarateni kaastundlik.

      HOMMIKUKS ON putkas rõskeks ja külmaks läinud, hingeõhk aurab, unised näod piiluvad tekkide vahelt püssimeeste toimetamist. Madisel on kondid kanged, meelekohtades tuikab, harjumatu on magada, kui pead mõtlema – kas keeran praegu külge, või keeran koos naabriga. Ükshaaval lastakse vangid välja asjale. Kes „number kahele“ tahab minna, saab kaasa paberit, kolmeliitrise kannu veega ja vasakusse peopessa vedelseepi, et pärast tagumik puhtaks pesta.

      Siis pannakse kahisema teekann. Valvurid keeravad igaühele lavaši, tehakse СКАЧАТЬ